11.5 Suhtlemine

Kreeka sõna, mida tõlgitakse kui "suhtlemine" ja "ühiskond", kirjeldab põhiliselt seisundit, millel on midagi ühist = ühine liit. "Ühtsus" vastab sõnale "teatama". Tundes ja kasutades elus Issanda teid, on meil ühtsus Temaga ja kõigi teistega, kes teevad sedasama, mis Kristus tegi. On kerge suhtuda hoolimatult vastutusse, mis meil on teistega suheldes: "Ärge unustage head teha ja osadust pidada (s.o. suhtlemist)" (Heebrealastele 13:16). Filiplastele 1:5 räägib meile "osadusest evangeeliumiga"; meie suhtlemise alus seisneb seepärast olukordades, mis moodustavad tõelise Evangeeliumi. Sel põhjusel on osalus tõeliste usklike vahel palju kõrgem, kui ükskõik missuguses teises organisatsioonis või kirikus. Selle osaduse tulemusel, reisivad nad kaugete vahemaade taha, et olla üksteisega ja külastada isoleeritud usklikke, aga samuti peavad kontakti kirja teel ja telegraafi teel, kus ainult see võimalik on. Paulus räägib "vaimu osadusest" (Filiplastele 2:1), s.o. osadusest, mis põhineb meie ühisel Sõna Vaimu järgimisel (Jumala Tarkusel, nii nagu see avaneb Tema Vaimus).

Üks meie osaduse suurimatest väljendustest on ühine leivamurdmise teenistuse läbiviimine. Varased usklikud "jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse ... murdsid leiba ... ilutsemise ja siira südamega" (Apostlite teod 2:42,46). Sümboild, mis esindasid meie lootuse keskset keset, peavad ühendama meid südame lihtsuses". "Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse vere osadus (jagamine)? Leib, mida me murrame, eks see ole Kristuse ihu osadus? On ainult üks leib, meie paljud, oleme üks ihu; sest me kõik saame osa ühest leivast", s.o. Kristusest (1Korintlastele 10:16,17). Sellepärast on meie kohustus jagada Kristuse ohvrianni sümboleid kõigi nendega, kes saavad sellest kasu, kes "osalevad ühes leivas". Ainult need, kes on ristitud Kristusesse, õppides vastaval moel tundma tõde, asuvad sellises seisukorras ja oleks sümbolite pilkamine, kui me hakkame neid jagama nendega, kes ei tee seda.

Johannes meenutab, kuidas ta jagas Evangeeliumi õpetust igavesest elust teistega: " et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja Tema Pojaga, Jeesuse Kristusega" (1Johannese 1:2,3). See näitab, et osadus rajaneb Jumala Sõna ühisel mõistmisel ja seda tugevam on meie osadus Jumalaga ja Kristusega.

Meie osadus Jumalaga ja Kristusega, aga samuti teiste usklikega ei sõltu üksnes meie jõudmisest doktriini tõdede kõrgusteni, mis moodustavad "ühe usu". Meie eluviis peab vastama printsiipidele, mis on nendes väljendatud: "Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme, et meil on osadus üksteisega ja Jeesuse Kristuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust" (1Johannese 1:5-7).

"Pimeduses käimine", käib eluviisi kohta, mis pidevalt ja avalikult läheb lahku Jumala Sõna valgusest (Laulud 119:105; Õpetussõnad 4:18), see ei käi meie juhuslike patustamiste kohta, kuna järgmine värss jätkab: "Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, - siis me petame iseendid ja tõde (s.o. Jumala Sõna - Johannese 17:17; 3:21; Efeslastele 5:13) ei ole meie sees" (1Johannese 1:8).

Sellest järeldub, et osadus katkeb, kui usklik hakkab vaidlustama Püha Kirja seisukohti, või elama eluviisi,mis on avalikus vastuolus Piibli selge õpetusega: "Ärgu teil olgu tegemist pimeduse viljatumate tegudega, vaid mõistke need pigemini hukka" (Efeslaste 5:11). Tuleks koondada kõik jõupingutused, et pöörata eksinud tagasi, hea karjase eeskujul, kes otsib kadunud lammast (Luuka 15:17). Kui aga vend või õde sunnib peale õpetuse vale lahtimõtestamist või oma patust käitumist, siis on tarvis katkestada see osadus, mis oli kuni selle ajani (Matteuse 18:15-17). Praktikas tehakse seda vestluses koguduse vastutavate liikmetega ja selle teatamisega kristadelflaste ajakirjas. Kuid seda ei tuleks liiga tugevalt rõhutada. Selline protsess saab teoks üksnes siis, kui toimub avalik valedoktriini vastuvõtmine või patuse eluviisi jätkamine. Inimene peab olema kindel, et meie vahel on säilinud nii vähe ühist, tema eemaldumise tagajärjel Piibli aluste seisukohtadest, et on muutunud vältimatuks osaduse formaalne katkestamine.

Ühe kõige selgema lõigu osaduse suhtes, leiame 2Korintlastele 6:14-18: "Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega; sest, mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? ... Sellepärast, minge ära nende keskelt ja eralduge neist, ütleb Issand ... siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks, ütleb Kõigeväeline Issand".

Me näitasime, et Jumala Sõna - on valgus. Need värsid selgitavad, miks meil ei tohi olla osadust kirikutega, kes kuulutavad valedoktriine; miks ei peaks astuma abiellu nendega, kes ei tunne Tõde ja peavad eemalduma üldkehtivast elukeskkonnast. Meie eraldumise tulemusel maailmast on meil hämmastav au saada ustavateks Jumala poegadeks ja tütardeks, osakeseks teiste inimeste ülemaailmsest perest, kellel on üks ja seesama sugulus - meie vennad ja õed. On ainult "üks keha", s.o. üks tõeline kirik (Efeslastele 1:23), kes tugineb neile, kelles on üks lootus - ühele Jumalale, ühele ristimisele ja "ühte usku", s.o. üks tõeline kokkuvõte õpetusest, mis ehitab üles ühe usu (Efeslastele 4:4-6). Ei ole võimalik olla ühe keha osa ja samal ajal olla osaduses teiste religioossete organisatsioonidega, kes ei kuuluta tõelist usku. Teades, et valgusel ei ole osadust pimedusega, kuulutame me oma olekust pimeduses, kui me teeme valiku osadusest pimedusega.

Kui me jagame täielikult kogu tõe õppimise süsteemi, mis on ära toodud Pühas Kirjas, siis me näeme, et need, kes kuulutavad valedoktriini kristlaskonna nimel, ei oma suuremat osadust Jumalaga kui ateistid.

Kui te lugesite tähelepanelikult läbi eespool toodud peatükid, siis saab teile mõistetavaks, et me ei või seisma jääda poolel teel, meie suhetes Jumalaga. Meie kas oleme Kristuses ristimise läbi või ei ole Temas.

Me oleme kas valguses, tõelise õpetuse vastuvõtmise tulemusena ja igapäevases kuulutamises temale või me asume pimeduses. Keegi ei saa seista ühe jalaga kahes leeris.

Meie poolt omandatud teadmised, asetavad meie peale teatud astmel vastutuse, Jumala ees. Me ei käi praegust tänavatel ja ei ela meie igapäevast elu, nagu seda tavaline ilmakodanik. Jumal jälgib meid tähelepanelikult. Nii nagu Jumal ja Jeesus Kristus, meie Issand, nii ka kõik tõelised usklikud sisendavad teisse "tahet", õige otsuse vastuvõtmiseks. Kuid samuti nagu Jumal ja Kristus, teeme meie ise ka, kõik, mis on meie võimuses, et aidata teid - isegi sellisel määral, nagu seda tegi Jumal, andes surmale meie eest oma ainusündinud Poja - lõppkokkuvõttes, sõltub teie pääsemine teie enda heast tahtest, et pidada eneses suurt LOOTUST, mis teile praegu antakse.