11.1 Sissejuhatus

Ristimine annab meile lootuse igavesele elule Jumala Riigis. Mida rohkem me usume ja hindame oma kindlustunnet lootuses, seda ilmsemaks saab vastutus, mis meil lasub. See käib eluviisi kohta, mida me peame, mis on inimese vääriline, kellel on lootust Jumala loomu saamiseks (2Peetruse 1…4), faktiliselt, ühtesulamist Tema Nimega (Ilmutus 3:12), saades täiuslikuks igas suhtes.

Lõigus 10.3 on selgitatud, et peale ristimist me kohustume elama pidevalt vabanedes meie loomuse kuratlikest soovidest (Roomlastele 6:6). Kui me ei taha seda teha, siis on ristimine mõttetu. See võib toimuda üksnes siis kui inimene on valmis võtma vastu vastutust uue elu eest, mis järgneb ristimisele.

Ristimises sureme me vana elu jaoks, tevalise eluviisi jaoks, kujundlikult öeldes - tõuseme ühes Kristusega. "Kui te nüüd ühes Kristusega olete surnuist üles tõusnud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal. Sest teie olete surnud ... Sellepärast surmake ... kired, pahad himud ... ja ahnus" (Koloslastele 3:1-5). Peale ristimist tõotame me elada sellist elu, mille puhul vaatad kõigele Jumala Taevaliku perspektiiviga, mõeldes taevasest (s.o. vaimsest), vahetades meie maise enesearmastuse, püüdele, saada võitu meie lihalikest soovidest, mille jõul võib saada siseneda Jumala Riiki.

Inimloomuse tendents seisneb selles, et ilmutada aeg-ajalt oma püüdu Jumalale kuuletumisele. Kuid Jumal hoiatab meid tihti selle eest. Oma näpunäidete kohaselt ütleb Ta: "mida inimene peab täitma, et ta nende varal võiks elada" (Hesekiel 20:13). Kui me anname enesele aru Issand Jumala näpunäidete kohaselt ja hakkame neile alluma ristimises, siis me peame võtma enesele kohustuse, elada alati nendele kuuletudes.