11.3.2 Palve

Teiseks tähtsaks vaimse elu printsiibiks on palve. Meenutades meile seda, et on "ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, kes andis iseenese lunahinnaks kõikide eest", Paulus teeb järelduse Kristuse tegudest: "Ma tahan siis, et mehed palvetaksid igas kogumispaigas ... ilma vihata ja kahtlemiseta" (1Timoteosele 2:5-8). Kui meil ei oleks sellist ülempreestrit, kes ei võiks meile kaasa tunda meie ebaõnnestumistes, kuid kes nagu meie, on kõiges kiusatud, peale patu. Sellepärast asugem siis julgesti õnnistuse altari ette, et saada halastust ja leida armu õigeaegseks abiks (Heebrealastele 4:15-16).

Kristus on meie ülempreester, kes annab meie palved Jumalale ja see innustab meid regulaarsetele palvetele. Kuid palve ei pea olema nõudmiste nimekiri, mille me edastame Jumalale: nagu palve enne sööki, ohutusest reisi ajal jne. peavad sisaldama tähtsa osa meie palvetes.

Iseenesest probleemide ülesehitus meie Issanda ees palves, annab suure lepitamise tunde: "Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses" (Filiplastele 4:6,7). Ja vaata, millist julgust me omame Tema suhtes, et kui me palume. "Ja see on see julge avameelsus, mis meil on tema ees, et kui me midagi palume tema tahtmist mööda, ta kuuleb meid" (1Johannese 5:14). Me võime tunda Jumala tahet Tema Sõna õppimise kaudu, mis avab Tema Vaimu kavatsused meie suhtes. Sellepärast õpetab Piibli lugemine meid, kuidas tuleks palvetada ja millest palvetada, tehes, sel viisil meie palved tugevateks. Niisiis, "kui minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile!" (Johannese 15:7).

Pühas Kirjas tuuakse palju näiteid palvete regulaarsest lugemisest (Laulud 119:164; Taanieli 6:10). Hommikul ja õhtul, aga samuti mõned lühikesed tänupalved päeva jooksul, on minimaalselt küllaldased.