11.2.2 Poliitika

Selge arusaam ja kindel usk Jumala Kuningriigi tulekusse, tähendab meie tunnustust sellele faktile, et valitsused ei ole võimelised kaasa aitama täiustumisele. Sellepärast, ei ole ükskõik milline osalus valitsuse poliitikas, kooskõlas - lootusega Kuningriigist. Kristus ennustas, et sündmused hakkavad arenema järjest halvemini ja halvemini "viimastel päevadel", just Tema tuleku eelõhtul (Luuka 21:9-12, 25-27). Ei saa uskuda tema sõnu ja samal ajal püüda parandada olukorda maailmas, riigi poliitika või abistavate struktuuride abil. Õpetussõna heast samariitlasest näitab, kuidas kristlased peaksid aitama ümbritseval maailmal teha head kõigile inimestele, niipalju kui see on võimalik (Galaatlastele 6:10).

Kuulutused varastest usklikest näitavad, kuidas nad veetsid oma vaimset elu Kristuse tuleku ootel, ilmutades oma suhtumist ümbritsevasse maailma, peamiselt tõelise õpetuse kuulutamise teel. Ei ole viiteid nende suhtumisest ümbritseva maailma ühiskondlike, ökonoomiliste ja poliitiliste probleemide kohta.

"Inimese tee ei olene temast enesest" (Jeremija 10:23), selline inimese loomuse hinnang peamise kuulutaja poolt, tähendab, et meie ei tunnista inimese juhtivat osa, Jumala inimeste poolt vastuvõetava ühiskonna juhtimises. Selle tagajärjel ei ole ka hääletamine kooskõlas tõelise tõega. "Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab sellele, kellele tahab" (Taanieli 4:29). Lõppkokkuvõttes on maistele valitsejatele antud võim Jumala poolt (Romlastele 13:1), järelikult, hääletada demokraatlikus ühiskonnas, tähendab, hääletada selle vastu, kelle valis Jumal võimu juurde. On teada, et Jumal andis kindlaksmääratud rahvad Babüloni kuninga Nebukadnezzari, valitsemise alla (Jeremija 27: 5,6).

Kuna me tunnistame, et Jumal andis rahvad nende valitsejate kätte, peame me püüdma olla eeskujulikud kodanikud, alludes riigi seadustele, milles me elame, kui need ainult ei satu vastuollu Kristuse käskudega. "Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele ... nad on Jumala poolt seatud ... Sellepärast makske ka makse ... Tasuge kõigele, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; au, kellele au tuleb anda" (Roomlastele 13:1-7).

Osavõtt niinimetatud kristlike organisatsioonide tegevusest, poliiitilise protsessi vormis või maksu boikottides, kujutab enesest samuti tahtlikku halvakspanu nendele põhilistele piiblilistele printsiipidele. Kuid apostel Peetruse näide, kes jätkas Kristuse kuulutamist, sel ajal kui valitsus keelas tal seda teha, näitab, et me võime alluda maailma käskudele, kui nad ainult ei ole vastuolus Kristuse seadustega: "Otsustage ise, kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat!" (Apostlite teod 4:19; 5:29).

Kristadelflaste suhtumine kohustuslikku armeeteenistusse on sellele näiteks, viimastel aastatel.