11.3.5 Leiva Murdmine

Kõrvuti palvetega ja Piibli lugemisega on tähtis regulaarne Kristuse seaduste täitmine - leivamurdmisest ja veinijoomisest tema ohvrimeelsuse mälestuseks. "Seda tehke Minu mälestuseks", ütles Jeesus (Luuka 22:19). See oli Tema soov, et Tema järgijad teeksid seda regulaarselt, kuni tema teise tulekuni, kui Jeesus jagab ise leiba ja veini jälle meiega (1Korintlastele 11:26; Luuka 22:16-18).

Leib kujutab Kristuse ihu, mis anti ristil, aga vein - tema verd (1Korintlastele 11:23-27). Varased usklikud täitsid tavaliselt seda käsku (Apostlite teod 2:42-46), tehes seda nähtavasti üks kord nädalas (Apostlite teod 20:7). Kui me tõepoolest armastame Kristust, täidame me tema tunnistust. Kui meil on tõeliselt isiklik suhtumine temasse, siis me tahame püüda meenutada tema ohvrit, nii nagu tema palus ja sellega suuname iseennast mälestusele sellest suurest päästest, mille ta saavutas: Tema kannatuste rahuliku peegelduse periood ristil, muudab meie loomulikud raskused tähtsusetuks, võrreldes sellega, mida koges meie Issand.

Leivamurdmine kujutab endast põhiliselt mälestusteenistust; selle tulemusena midagi maagilist ei toimu. See on ekvivalentne Paasapühaga, Moosese Seaduse järgi (Luuka 22:15; 1Korintlastele 5:7,8). See oli suur Egiptusest vabanemise meenutamise vahend., mille Jumal lõpetas Moosese vahendusel Punases meres. Leivamurdmise teenistus viib meid patust päästmisele Kristuse läbi, mis tehti võimalikuks ristil ja millega me saime sugulusse ristimisega. Järelikult, peab selle ennustuse täitmine olema millekski selliseks, mida me tahame loomulikult teha.

Füüsiline tegevus leiva murdmises ja veini joomises - see on Kristuse armastuse väljendus meile ja tegelikult saavad kõik sündmused meie päästmise suhtes jälle nii reaalseks. Leivamurdmine kord nädalas - on järelikult terve vaimse tervise märk. Kui seda ei ole võimalik teha koos usukaaslastega, siis peab see toimuma üksinduses. Selle käsu täitmise katkestamiseks ei tohiks olla mitte mingisugust mõjuvat põhjust. Me peame rakendama kõik jõupingutused, selleks, et kindlustada leiva ja veini olemasolu meie teenistustel, kuigi erandjuhtudel, isegi nende toiduainete puudumine ei peaks meid peatama Kristuse meenutamisest, tehes seda niipalju kui võimalik, tavalisel teel. Jeesus jõi veini "viinamarja viljadest" (Luuka 22:18) ja meie peame sellepärast jooma punast viinamarja veini.

Võtta vastu Kristuse kannatuste ja ohvri sümboleid - on suurim au, mis mehel või naisel saab olla. Tehes seda mitteküllaldase tähelepanuga, seda, mida need kujutavad, tähendab olla jumalateotuse äärel, kuna "iga kord" kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate te Issanda surma ... Sellepärast: kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatumalt, sellel on Issanda ihust ja verest süüd (1Korintlastele 11:26,27). Leivamurdmiseks on tarvis valida niisugune aeg ja koht, mille juures oleks välistatud mõttete kõrvalekaldumine jumalateenistusest. See võib toimuda hommikul vara või õhtul hilja, magamistoas või mõnes teises sobivas kohas. Me tunnistame edaspidi nõuannet: "Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast" (1Korintlastele 11:28).

Sel põhimõttel, peame me koondama meie mõtted Kristuse ohvrile, võimalik, et vaatama üle Evangeeliumi leheküljed, mis räägivad tema ristisurmast. Tehes seda vajalikul viisil, me usaldame paratamatult meie südametunnistuse Kristusele. Vastav teenistuse kord leivamurdmiseks võiks olla selline:

1. Palve - palve Jumala õnnistusest; et ta avaks meie silmad Tema Sõnale; teiste usklike vajaduste meenutamine; tänu tema armastuse eest ja palved meie elust.

2. Piibli lugemine "Piibli Kaaslase" abil.

3. Arutelu tundide üle, mis lähtuvad Piiblist või jutluste lugemine, mis viivad meid meie teenistuse eesmärgini - Kristuse meenutamiseni.

4. 1Korintlastele 11:23-29 salmide lugemine.

5. Vaikimise minutid - enesetunnetamine.

6. Palve leivast.

7. Leivamurdmine ja väikese tükikese mälumine.

8. Veini palve.

9. Veini neelatamine.

10. Lõpu palve.

Kõik jumalateenistused peavad võtma aega natuke üle ühe tunni.