11.2 Pühadus

"Püha, püha, püha on Issand Kuningas!" (Jesaja 6:3). Siin kolmekordselt korratav sõna, kujutab endast vaid ühte Jumala pühaduse tunnistust. Sõna "püha" tähendab põhiolemuselt "eraldunud" - eraldumine nii nagu mittepühadest tegudest, nii ka eraldumine vaimsesse ellu. "Võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed" (Efeslastele 5:1). Järelikult, "nõnda nagu see, kes teid on kutsunud, on püha, saage ka ise pühaks kõigis eluviisides (s. o. igapäevases elus), sest on kirjutatud: "Olge pühad, sest mina olen püha!" (1Peetruse 1:15,16; 3Moosese 11:44).

Põlised iisraellased olid välja viidud Egiptusest, oma ristimisega Punases meres, et "olla pühaks rahvaks" (2Moosese 19:6). Peale ristimist saavad vaimse Iisraeli liikmed antud kujul "pühade nime" (2Timoteusele 1:9). Peale ristimise saame me orjadeks ... pühadusele" (Roomlastele 6:19,22 jne.).

Pühadus kui selline, on tähtis osa Jumala enda olemusest ja Tema peab olema kõigi nende põhiliseks hooleks, kes püüavad olla "Jumala jäljendajaks". Kui me hakkame seda tegema, hakkame me "omama osadust Tema pühaduses", kus meile kingitakse Tema loomus (Heebrealastele 12:10; 2Peetruse 1:4). Sellepärast, usklik "ei saa näha Issandat" ,ilma pühaduseta selles elus (Heebrealastele 12:14), s.o. ta ei saa tegelikult näha Jumalat ja suhelda Temaga isiklikult Kuningriigis.

Et omandada suurt lootust, peame me eralduma meid ümbritsevast maailmast, kel ei ole usku ja on eraldunud Jumala loomusest igavikuga. "Eraldumine" ei peaks olema vastu võetud sundimisena, kuna meie minek kõrgenenud kutsumuse ja lootuse maailma on täiesti loomulik, tunda end eraldunuks sellisest maailmast, milles domineerivad lihalikud kiusatused!

Praegust me vaatleme küsimusi, mis käivad selliste inimeste tegevuskülgede kohta, mis moodustavad maailma, millest me peame eralduma, aga lõigus 11.3 läheb jutt sellele maailmale, millega me peaksime ühinema.