11.3.4 Koguduse Sesisene Elu

Kuni selle ajani rääkisime me selles peatükis meie isiklikust vaimsest vastutusest. Kuid meil on kohustus kohtuda teiste inimestega, kes jagavad meie lootust. On arusaadav, et me tahaksime seda teha. Me juba näitasime, et peale ristimist, asume me raskele teekonnale Kuningriigi suunas. Muidugi tahaksime me luua kontakte meie teekaaslastega. Me elame Kristuse tuleku viimastes päevades. Selleks, et ületada paljud keerulised raskused, mis sel ajal seisavad meie ees, tahame me luua sõbralikud suhted nendega, kes on samasuguses olukorras: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, ... vaid manitsegem üksteist ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat (teise tuleku)" (Heebrealastele 10:25; võrdle Malakia 3:16). Sellepärast, peavad usklikud võtma tarvitusele kõik abinõud üksteisega kontaktide loomiseks kirja teel ja reisimiseks mõlemapoolseteks kohtumisteks, et üheskoos õppida tundma Piiblit, osaleda jumalikus liturgias ja teostada kuulutustööd.

Igaüks meist on "kutsutud" isiklikult maailmast, suurde Kuningriigi Lootusesse. Sõna "püha" tähendab "kutsutud inimene" ja võib kõlada ennem kõikide tõeliste usklike kohta, kui ainult väheste kuulsate möödunud aegade usklike kohta. Kreeka sõna "kogudus", mida tõlgitakse inglise Piiblis kui "kirik", tähendab "kutsutute kogu", s.o. usklikud. Sellepärast käib sõna "kirik" ennem usklike grupi kohta, kui füüsilise hoone kohta, milles nad kohtuvad. Et ära hoida arusaamatusi selle termini kasutamises, eelistavad kristadelflased suhtuda oma "kirikutesse" nagu kogudusse.

Ükskõik kus ka usklikud ei asuks, ükskõik millises linnas või paikkonnas, tekib neil täiesti reeglipäraselt soov, leida oma regulaarseteks kohtumisteks koht. See võib olla uskliku maja või saal, mis on rendile võetud. Kristadelflaste kogudus kohtub klubides, võõrastemajade koverentsi saalides, iseehitatud saalides või eramajades. Koguduse eesmärk seisneb oma liikmete vaimses kasvus, kollektiivse piibliõppimise kaudu aga samuti eluloova valguse viimise läbi, maailma, jutlustamise teel.

Kristadeflase jaoks tüüpiline koguduse tööplaan näeb välja nii:

PÜHAPÄEV: 11.00 - Leivamurdmise teenistus.

                        18.00 - Ühiskondlik kuulutustöö.

KOLMAPÄEV 20.00 - Piibliõppimine.

Kogudus, on osa Jumala perest. Igas tihedalt sõlmitud ühingus, peab iga tema liige olema tähelepanelik ja alandlik teiste suhtes. Kristus ise oli ülimaks näiteks selles. Sõltumata oma vaimsest ülekaalust, pidas ta end üleval nagu "kõigi teenija", pestes apostlite jalgu, sel ajal kui nemad vaidlesid isekeskis selle üle, kes neist on kõige suurem. Kristus kutsub meid üles, järgima tema eeskuju selles (Johannese 13:14,15; Matteuse 20:25-28).

Nüüd, kui Püha Vaimu imelised anded on ära võetud, ei ole kohta "vanematele", nii nagu see oli varases kirikus: "Sest üks on teie õpetaja - Kristus; aga teie kõik olete vennad" (Matteuse 23:8). Sellepärast suhtuvad kristadelflased üksteisesse nagu "vendadesse" või "õdedesse", nimetades üksteist eesnime pidi, sõltumata erinevast seisusest ilmalikus elus. Samal ajal suhtuvad nad lugupidavalt nendesse usklikesse, kes tunnevad tõelist Jumalat mitmete aastate jooksul või kes on kiiresti kasvanud vaimses elus Jumala Sõna pinnal. Selliste usklike nõuanded kujutavad suurt väärtust nende jaoks, kes tahavad järgida Jumala Sõna. Kuid vastu võetakse üksnes sellised nõuanded, mis ei lähe lahku täpsest Jumala Sõna peegeldusest.

Õpetus, mis on antud koguduses, peab muidugi rajanema Jumala Sõnal. Need, kes esinevad avalikult koguduses, peegeldavad järelikult Jumalat ja räägivad Tema nimel. Kuna Jumal on meessoost, tuleb järeldada, et ainult vennad võivad täita Jumala Sõna õpetamise kohta ühiskonnas. Sellest räägitakse väga lihtsalt 1Korintlastele 14:34: "Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda". Läkituses Tomoteusele (2:11-15) selgitatakse seda sündmustega, mis toimusid Eedeni aias, kus Eeva õpetas Aadamit pattu tegema, sellepärast ei pea ka naine praegu meest õpetama. See fakt, et Jumal lõi Aadama enne Eevat, tähendab ennem seda, et "naise pea on mees" (1Korintlastele 11:3), kui vastupidi. Kõige selle tulemusel "Naine õppigu vaiksel viisil, olles kõigiti alistuv. Aga naisel ma ei luba õpetada ega valitseda mehe üle, vaid ta elagu vaikselt. Sest Aadam loodi enne, siis Eeva; ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse, aga ta saab õndsaks lastesünnitamise läbi, kui ta jääb ususse ja armastusse ning pühitsusse mõistliku meelega" (1Timoteusele 2:11-15).

Sellest on selge - Piibel eraldab erinevad ülesanded usklikele, meestele ja naistele. Mõningatel juhtudel räägitakse naistest, et nad "läheksid mehele ja tooksid lapsi ilmale, valitseksid majatalitusi" (1Timoteusele 5:14). See tähistab nende vaimse tegevuse sfääri - maja. Järelikult määratakse ühiskondlik tegevus koguduses, mehele. See on teravas vastuolus humaansete teooriatega sugudevahelisest võrdõiguslikkusest, kus töötav naine võib nõuda võrdõiguslikkust oma mehega kõigis tegemistes - perekonna eelarve jaotamisest, kuni riiete kandmiseni, mis on ühesugused mõlemil sool. Tuleb välja, et laste kasvatamist ja hooldamist, vaadatakse kui ebamugavust, kui teatud taseme emotsionaalse pühaduse säilitamise vajadust, täielikus materiaalses ja egoistlikus maailmas. Tõelised usklikud tõrjuvad seda sajandi hinge, kuigi, nagu alati, on tarvis mõõdutunnet.

Mees ei pea käituma ülekohtuselt naise ees, vaid armastama teda, nagu Kristus meid armastas (Efeslastele 5:25). "Mehed, elage naisega targasti (s.o. käige nendega ümber hellalt, vastavalt teie teadmistega Jumala Sõnast) kui nõrgema astjaga ja osutage neile austust, sest nad on elu armuanni kaaspärijad" (1Peetruse 3:7).

Vaimses väljenduses teeb ristimine Kristusesse mehe ja naise võrdseteks (Galaatlastele 3:27,28; võrdle 1Korintlastele 11:11). Kuid see ei avalda mõju selgetele printsiipidele, et "naise pea on mees" (1Korintlastele 11:3), praktilistes ja vaimsetes tegudes, nii nagu peres nii ka koguduses.

Et demonstreerida selle printsiibi tunnetust, peabki usklik naine kandma peakatet, kui vend kuulutab Jumala Sõna. Praktikas tähendab see, et kübar või rätik peab olema peas koguduse koosolekutest osavõtu ajal. Erinevust mehe ja naise rolli vahel kriipsutatakse alla sellega, et naine kasvatab oma juuksed pikaks, aga mees hoidub seda tegemast (1Korintlastele 11:14,15). "Aga iga naine, kes palvetab või prohvetlikult räägib katmata peaga, häbistab oma pead (s.t. oma mehe pead, värss 3), sest see on otse sama, kui oleks tema pea paljaks aetud. Sest kui naine ei kata oma pead, siis lõigaku ta ka juuksed maha. Aga et naisel on häbiks juukseid lõigata või pead paljaks ajada, siis ta katku oma pea ... Sellepärast peab naisel olema pea peal meelevallatunnus ..." (1Korintlastele 11:5,6,10).

Katmata naise pea näitab, et tal on juuksed, aga "kaetud" pea annab tunnistust teadlikust suhtumisest peakatte kandmisse. Ilma peakatteta ei saa naine loota oma loomulikule juuste katmisele; aga nii mõelda - tähendab loota, et Jumal ei näe tema juust. Mees ei pea katma pead (1Korintlastele 11:7). See ei käi isiklike juuste kohta, vaid peakatte kandmise kohta.

Naine kujutab endast kogudust, aga mees esindab Kristust. Nii nagu me teadlikult võtame vastu usu meie päästeks Kristuses, nii ka naine peab vastu võtma teadliku otsuse oma pea katmise kohta. Loota sellele, et tema juuksed saavad kaetud loomulikul kujul, on võrdtähenduslik mõttele sellest, et meie lootus enda päästmisest, on vastuolus Kristuse tahtega. Naise pikad juuksed - see on tema au (Jumalast antud), kuna juuksed on talle antud liniku eest (kreekapäraselt "loomulik rõivas") (1Korintlastele 11:15). Naine peab kasvatama oma juuksed selliselt, et rõhutada enda erinevust mehest. Erinevus meeste ja naiste juuste vahel on Jumalast loodud. Sellepärast, peab naine kasutama seda võimalust enda erilise rolli rõhutamiseks.

Vaadeldes naiste pikkade juuste küsimust ja naise peakatte kandmist, peame me silmas pidama ettevaatlikkust, et see ei väljenduks ainult sümboolselt. Kui õel on tõeliselt vaimne ja alandlik käitumine (võrdle Peetruse 3:5), hakkab ta kuuletuma vendadele, nagu usklikud Kristusele, ja näitab hea meelega oma kuulekust igal viisil, sealhulgas ka peakatte kandmisega. Kui ta teadvustab selle käsu põhjust, nagu kõiki Jumala käske, siis tal ei teki mingit vastumeelsust neid täita.

Õdedele leidub alati koguduses tööd - jutlustamine Pühapäevakoolis ja teiste kohustuste juhendamine, mis ei sisalda avalikke kuulutusi või esinemisi, näiteks, finantsaruande juhtimine. Vaimselt küpsed naised võivad kaasa aidata nooremate õdede õppetöö juhtimises (Tiituse 2:3,4; võrdle Mirjamiga 2Moosese 15:20).