11.4 Abielu

Me alustame selle lõigu vaatlemist nende inimeste seisukohast, kes ristimise momendiks ei ole veel abiellu astunud. Lõigus 5.3 rääkisime, et abiellu astuda tuleks alles peale ristimist. Piiblis on mitmeid kohti, milles räägitakse sellest, et Jeesus, aga samuti ka Paulus ja teised apostlid, kutsusid abiellu mitte astunuid mõtlema ja otsustama, kas nad ei peaks mitte üksikuteks jäämagi, et end täielikult pühendada Issanda tööle (1Korintlastele 7:7-9, 32-36; võrdle 2Timoteusele 2:4; Matteuse 19:11,12,29; Koguja 9:9-ga). "Aga kui sa abiellud, siis sa ei tee pattu" (1Korintlastele 7:28). Paljud apostlitest olid abielus (1Korintlastele 9:5); ja Jumala arvamuse järgi on abielust palju füüsilist ja vaimset kasu. "Abielu olgu igapidi au sees ja abieluvoodi rüvetamata" (Heebrealastele 13:4). "Inimesel ei ole hea üksi olla" (1Moosese 2:18), ainult kui ta ei ole kõrgel tasemel teostamas oma kohustusi vaimsetes asjades ja sellepärast Jumal rajas aluse abielule. "Kes leiab naise, leiab õnne ja saab Issanda hea meele osaliseks ... arukas naine on Issandast" (Õpetussõnad 18:22; 19:14). Üldkokkuvõte selles küsimuses antakse 1Korintlastele 7:1,2: "Mehele on hea naist mitte puudutada. Kuid hooruspattude pärast olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees" (võrdle värss 9).

Nende värsside mõte seisneb selles, et järeleandlikkus sugudevahelise tegevuse kuritarvitamises, väljaspool abielu, on hoorus. Hoiatusi hooruse eest (sugulise ühte vastu inimeste vahel, kes ei ole omavahel abielus), abielutruuduse murdmist ja igasuguse amoraalsuse liike, võib tihti kohata Uues Testamendis peaaegu igas läkituses. Allpool antakse ainult neist mõnede loetelu: Apostlite teod 15:20; Roomlastele 1:29; 1Korintlastele 6:9-18; 10:8; 2Korintlastele 12:21; Galaatlastele 5:19; Efeslastele 5:3; Koloslastele 3:5; 1Tessalooniklastele 4:3; Juuda 7; Peetruse 4:3; Ilmutus 2:21.

Ülalpool öeldu valgusel, kiusata Issanda selgelt väljendatud tahet - on tõsine asi. Kui Jumal võib veel andestada hetkelise nõrkuse minutid, mida inimene kahetseb lõpuks (näiteks Taaveti rüvedus Batsebaga), siis elu, mille kestel rüvetsetakse regulaarselt, on ära teeninud hukkamõistu. Paulus rääkis korduvalt: "Hoorus, rüvedus ... ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen ütelnud (kohtupäevani), et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki" (Galaatlastele 5:19,21), sellepärast, "põgenege hooruse eest (võrdle 2Timoteusele 2:22). Iga patt, mida inimene iganes teeb, on väljaspool ihu, aga kes hoorab, teeb pattu omaenese ihu vastu" (1Korintlastele 6:18). Kui noorpaarid elavad suguelu enne abiellu astumist, saab kogu maailmas peaaegu tavaliseks nähtuseks, termini - "abielu ühiskondliku seaduse järgi" kasutamine - selle teo õigustamiseks, mis on täiesti ebaõige. Abielu peab uskliku jaoks olema niisugune, et see täielikult vastaks Jumala poolt määratule. Me ei saa lubada, et abielu määramine kõikjal maailmas, mis toimub lihaliku nõudluse, kuigi meeldiva, kasuks, oleks ülekaalus Jumala kinnituste kohta abielust, - lõppude lõpuks, oli abielu ennem Jumala poolt kinnitatud, mitte inimese poolt. Vastavalt Piiblile sisaldab abielu äärmisel juhul kolme momenti:

1. Abielu tseremoonia, ükskõik mis kujul, kasvõi lihtsal.

Selle kirjeldus, kuidas Boas abiellus Rutiga (Rutt 3:9; 4:13) näitab, et abielu - see ei ole ainult sugulus, millesse inimesed astuvad; peab olema eriline moment, kui inimene lõpuks astub täielikult abiellu. Kristust võrreldakse peigmehega, aga usklikke pruudiga, kellega ta "abiellub" oma teisel tulekul. Et tähistada seda sündmust, selleks saab siis olema "Talle pulma söömaaeg" (Ilmutus 19:7-9). Sugulussuhted mehe ja naise vahel, on nende suhete sarnased, mis hakkavad olema Kristuse ja usklike vahel (Efeslastele 5:25-30). Nii, kuidas hakatakse määrama nende abiellumise momenti, nii peab olema ka pulm usklike vahel, kes abiellu astuvad, samastades sellega liitu, meie ja Jumala vahel, Kohtupäeval.

2 Jumala astumine abiellu Iisraeliga, sisaldas sisenemist vastastikusesse vaimsesse üksmeelde, usaldusse üksteise vastu (Jesaja 16:8) ja see peab olema iseloomulik moment usklike abiellumise puhul.

3. Sugulised ühted on abielusuhete teostamiseks vajalikud (5Moosese 21:13; 1Moosese 24:17; 29:21; 1Saamueli 11:2). Selle tagajärjel selgitab 1Korintlastele 6:15, miks abieluvälised suguühted on pahelised. Sugudevaheline ühtsus, füüsilises mõttes,

näitab, kuidas Jumal ühendas abielupaari (1Moosese 2:24). Sellepärast, ühinemine "üheks kehaks" ajutiseks suhteks, tähendab kehade teotamist, mis Jumal on meile andnud. Ta lõi need, et teostada abielu suhted füüsilises mõttes, mis ta abielus ühendas.

Sellest järeldub, et paarid, "kes elavad koos" enne pulmi, elavad faktiliselt patus. Kui nad ei soovi vormistada oma suhteid seaduslikul teel või ei lähe lahku üksteisest - ei saa nende ristimisest juttugi olla.

Raskused tekivad mõnede arengumaade traditsioonidega, milles ei ole pulmatseremoonia mõistet või lepingu sõlmimist tavaliste inimeste jaoks. Paar võib elada mitu aastat ilma sidemete ametliku ja rituaalse vormistamiseta, lugedes ennast abielus olevateks. Nende ridade kirjutaja soovitus oleks selline: "sel juhul, usklik, kes viib läbi ristimist, peab selgitama kandidaadile olukorda ristimisel ja veenma teda koos partneriga kirjutama alla mingisugusele abielu nõusolekule. See dokument peab seejärel viivitamatult olema registreeritud vastavas ühiskondlikus organis.

Ristitud inimesed, kelle abikaasad ei ole ristitud, ei peaks neid mingil juhul maha jätma (1Korintlastele 7:13-15) vaid peavad armastama neid ja oma eeskujuga tõestama puhtsüdamlikku usku Jumalasse, aga mitte lootma üksnes oma abikaasa lihtsale üleminekule usku. 1Peetruse 3:1-6 julgustab inimesi, kes asuvad sellises olukorras ja arvab, et eeskujulik käitumine on iseenesest vahendiks, oma teise poole religiooni muutmiseks.

Printsiibid, mis juhivad abielu, on lühidalt ära toodud järgmiste Jumala sõnadega: "mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!" (1Moosese 2:24). See püüe liidule mehe ja naise vahel kõiges, nii palju kui see on võimalik, on analoogne meie pidevatele jõupingutustele liidule Kristusega, patu ja enesearmastuse ületamise läbi. See on võitlus ennekõike meie eneste vastu, kui Kristuse või meie partneri vastu. Mida rohkem me selles edasi liigume, seda õnnelikumad me saame olema ja seda tugevam saab olema meie side.

Kuid me elame patu ja ebaõnne reaalses maailmas ja võimalus tõusta täielikult pühaduse kõrgema astmeni, millest Piiblis räägitakse, Jumala ja Kristuse eeskuju näol, on ideaalseks, nagu on näidatud 1Moosese 2:24, et üks mees ja üks naine elaksid koos täielikus üksmeeles kogu elu vältel.

Usklikud peavad olema valmis selleks, et mõnikord pole võimalik saavutada sellist seisundit nende isiklikus elus ja teiste usklike elus. Mehed ja naised võivad lahku minna vaadetes ja kaotada arvamuste ühtsuse, mida nad oleksid pidanud omama ja võimatu saab olema jätkata abielu. Mehel võis olla enne ristimist mitu naist, kui ta elab ühiskonnas, kus on lubatud mitme naise pidamine. Sel juhul peab ta jääma oma naistega, kuid mitte võtma neid enam juurde. Apostel Paulus - see on leegitsev peegeldus inimlikust kaastundest ja kiindumusest jumalikele printsiipidele - lubada võimalikku lahutust, erilistel mittesobivuse juhtudel: "Naine ärgu mingu mehest lahku. On aga keegi lahutatud, siis ta jäägu abielutuks" (1Korintlastele 7:10-11).

See kinnitus peegeldab ideaalset asjade seisu, kuid Pühakirjas väljendatakse tihti soovi, teha järeleandmisi abielusuhete küsimustes kui nad ei lähe lahku põhiliste jumalike printsiipidega (näiteks, hoorus on patt). Pauluse nõuanne 1Korintlastele 7:10,11 on suguluses nõuandega 1Korintlastele 7:27,28: "... kui jäid naisest ilma, ära otsi naist (s.o. jää üksikuks). Aga kui sa ka abiellud, siis sa ei tee pattu". Kuid ettekavatsetud lahutus - see on seadustatud pilge Jumala põhimõtete üle, mehe ja naise ühendamise üle üheks kehaks. Kristuse sõnad on eriti lihtsad: "Loomise algusest Jumal lõi nad meheks ja naiseks. Sellepärast loobub inimene oma isast ja emast, ja need kaks, mees ja naine, saavad üheks lihaks. Nii ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu! ... Kes iganes oma naise enesest lahutab ja võtab teise, rikub abielu tema vastu. Ja kui naine enese lahutab oma mehest ja läheb teisele, siis ta rikub abielu!" (Markuse 10:6-12).

Kõigis suguliste suhete sfäärides püüab liha leida õigustust loomulikele soovidele allumisele. Need inimesed, kes satuvad eriti ahvatlevatesse situatsioonidesse, võivad leida jõudu ja vaimset kindlust kasvõi värsside üle mõtisklustes, mida selles lõigus on meenutatud. Mõned püüavad õigustada homoseksualismi ja lesbismi, kui loomulikke seaduslikke soove. Kuid need teod on Jumala silmis täitsa hukutavad nähtused.

Põhiline 1Moosese 2:24 värsi mõte on homoseksualismi kui patu hukkamõistmises. Jumala püüd on selles, et mees ja naine astuksid abiellu ja ühineksid teineteisega. Jumal lõi Eeva Aadama abiliseks, mitte teise mehe. Meestevahelisi sugulisi suhteid mõistetakse korduvalt Piiblis hukka. See on üks pattudest, mille pärast purustati Soodom (1Moosese 18 ja 19 peatükk). Apostel Paulus räägib väga selgelt, et inimesed, kes panevad toime selliseid asju, kutsuvad esile Jumala raevu ja ei saa Tema Kuningriiki (Roomlastele 1:18-32; 1Korintlastele 6:9,10). Samal ajal, olla mässitud sellisesse asja,- ei tähenda ilmajäämist Jumala abist. Ta võib andestada sellele, kes kahetsusega palub Teda selle eest (Laulud 130:4). Kogudus Korintoses võis leida oma ridades küllaldasel arvul kahetsejaid: "Ja sellised olid teist mõningad; aga te olete puhtaks pestud (ristimises), olete pühitsetud, olete õigeks tehtud (ristimisega) Issanda Jeesuse Kristuse nimes" (1Korintlastele 6:11).

Kaebus loomuliku kiindumuse puudumise üle vastassoosse on faktiliselt suunatud Jumala vastu, kes justkui ebaõiglaselt keelas astuda homoseksuaalsetesse suhetesse, kuid samal ajal lõi meid ülisuure kiusatuse tundega. Kuid Jumal ei lase meid kiusata ülemäära, vaid annab kiusatuse puhul ka kergenduse, mida me suudame taluda (1Korintlastele 10:13). Liigsest lihaliku kiusatuse püüdlusest, võib jõuda sellise seisundini, mis hakkab iseloomustama inimest sellisena, milliseks ta faktiliselt sai. Nii ei saa alkohoolik või narkomaan elada teatud keemiliste ainete regulaarse kasutamiseta, mis tavaliselt nõuab meditsiinilist vahelesegamist, et pöörata ta tagasi normaalse, tasakaalustatud eluviisi juurde.

Homoseksualistid peaksid minema sama teed. Jumal aitab neid nende jõupingutustes. Kui nad aga andusid täielikult oma soovidele, siis Jumal käitub nendega samuti, nagu vanal ajal iisraellastega: "Sellepärast on Jumal nad annud häbematuisse ihadesse; sest nende naised on vahetanud loomuliku sugulise käitlemise loomuvastasega, ja samuti on ka mehed loobunud loomulikust naise sugulisest käitlemisest ja on oma himus süttinud üksteisest ja teinud rõvedust mees mehega ja kätte saanud iseenestes (s.o. oma kehades) oma eksimuse palga" (Roomlastele 1:26,27).

Üksnes lootusetult pimedad inimesed ei taha näha selles kahemõttelist ettekuulutust AIDS'ist ja teistest haigustest, mis kandub sugulisel teel, mida meie hukkaläinud maailm praegu lõikab.