Kõrvalepõige 13: Meie Ülestõusmine

Me näitasime, et igavene elu ja üleminek Jumala looduks, antakse õndsatele peale kohut. Kristus tõstab üles esmajärjekorras kohtu ees vastutavaid ja mõistab nende üle kohut, peale seda, kui nad kõik on kogunenud tema ette. Niisiis, kui üleviimine igavesse ellu saab toimuma kohtus, siis sellest järeldub, et kõik ülestõusnud omavad ennekõike surelikku loomust. Kui nad omaksid ülestõusmisel surematuid kehasid, siis ei oleks neile mõtet kohut, millel jagatakse tasu, mõista.

Me siseneme Jumala Riiki, otsekohe, peale kohut (Matteuse 25:34); järelikult, õndsad ei viibi Jumala Riigis enne kohut. "Liha ja veri ei või pärida Jumala Riiki (seepärast) ... me kõik muutume ... Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega" (1Korintlastele 15:50,51,53). Sellest järeldub, et olemuse muutus, surelikust surematuks, toimub kohtu paigas, kui me siseneme Kuningriiki.

Kuid jumalavaimne apostel Paulus räägib sageli "ülestõusmisest" "elu ülestõusmise" mõttes - õilsate ülestõusmisest, kes saavad igavese elu peale kohut. Ta mõistis muidugi, "et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine" (Apostlite teod 24:15). Ta tunnistas, et vastutavad "tulevad välja (haudadest), ... kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks" (Johannese 5:29).

Sel kujul viitab Paulus tihti "elu ülestõusmisele", kui räägib "ülestõusmisest". Õiglased tulevad välja oma haudadest "elu ülestõusmiseks" - peale maa seest välja tulemist, mõistetakse nende üle kohut ja seejärel saavad nad igavese elu. Kogu see protsess ongi "elu ülestõusmine". Ei ole erinevust nende "väljumisel" haudadest ja "elu ülestõusmisel". Paulus räägib oma püüdest elada kristlikku elu, "et pääseda ülestõusmisele surnute seast" (Filiplastele 3:11). Kuna ta oli vastutav, tõuseb ta üles, et igal juhul anda vastust kohtus ja see, et ta püüdis "pääseda ülestõusmisse", tähendab, et "ülestõusmine" käib siin "ellu ülestõusmise" kohta.

Teisi näiteid sõna "ülestõusmine" kasutuse kohta, tähenduses "ellu ülestõusmine" (vaata Luuka 14:14)- leiame värssides: Luuka 20:35; Johannese 11:24; 1Korintlastele 15:21,42; Heebrealastele 11:35; Ilmutuse 20:6. Sõna, "ülestõusmine" kasutamine, nagu seda on tehtud 1Korintlastele 15. peatükis, aitab mõista 1Korintlastele 15:52. värsi mõtet - "surnud tõusevad üles kadumatutena". Tuleks ära märkida, et sõna "surnud", käib mõnikord õilsate surnute kohta, kes tõusevad üles, et saada kohtus igavest elu: 1Korintlastele 15:13,21,35,42; 1Tessalooniklastele 4:16; Filiplastele 3:11; Ilmutuse 14:13; 20:5,6.

1Tessalooniklastele 4:16,17 värssides näidatakse sündmusi, mis on seotud Kristuse tagasi pöördumisega:

1. Kristus tuleb taevast alla inimestele nähtavana.

2. Surnud tõusevad üles.

3. Vastutavad, kes sel ajal elavad, tuuakse kohtu ette.

Igavese elu kuulutamine, toimub peale seda, kui kõik kogunevad kokku (Matteuse 25:31,34; 13:41-43); sellepärast ei saa surematust kuulutada ülestõusmise ajal, kuna viimane eelneb üldkogunemisele. Me näitasime, et kõik õiglased saavad tasu ühel ja samal momendil (Matteuse 25:34; Heebrealastele 11:39-40). See oleks võimatu, et surematus kuulutataks välja ülestõusmise ajal, nii, et see eelneks elavate vastutavate üldisele kogunemisele.

Tuleks siiski ära märkida, et meie arusaam aja suhtes on väga inimlik. Jumal ei ole sellega kuidagi seotud. Võib minna väga kaugele, et välja töötada sündmuste erilist kronoloogiat, sellest, mis hakkab toimuma Kristuse tulekul. Ülestõusmine ja meie üleminek surematusesse, toimub kohtupaigas "äkki, ühel silmapilgul" (1Korintlastele 15:52). Kristuse tuleku momendil hakkab aeg, vajaduse järgi, kulgema teises mõõdus, äärmisel juhul nende jaoks, kelle üle mõistetakse kohut. Üldine Piibli põhimõte (printsiip) seisneb selles, et iga kohtu ees vastust andev, esitab oma elust ülevaate teatud astmeni ja räägib sellest oma kohtumõistjaga, Issand Jeesusega (Matteuse 25:44 jne; Koguja 3:17; 12: 14; Luuka 12:2,3; 19:23; Hesekiel 18:21,22; 1Timoteusele 5:24,25; Roomlastele 14:11,12). Võttes arvesse vastust andvate suurt hulka, peame me tegema kokkuvõtte, et aeg peatatakse või tihendatakse seda tugevalt, et meie kõikide üle mõistetaks kohut otsekohe ja samal ajal, ühekaupa. Niisiis, selles staadiumis aeg tihendatakse, et kogu ülestõusmise ja kohtu protsess toimuks "äkki, ühe silmapilgu vältel". On arusaadav, et ülestõusmisest räägitakse mõnikord, kui sündmusest, mille vahendusel õiglastele antakse igavene elu. Kuid see toimub selle kiiruse tulemusel, millega meid viiakse hauast kohtupaigani ja seejärel, Jumala armuga, igavesse seisusesse. Värssidest, millest räägiti varem, järeldub, et vastavalt Piibli õpetusele, antakse igavene elu kohtus, aga mitte ülestõusmisel. Sel põhjusel 1Tessalooniklastele 4:16 räägib, et õiglased kutsutakse välja pasuna helidega, samal ajal kui 1Korintlastele 15:52 räägib sama pasuna kohta, assotsiatsioonis (seoses) surematuse andmisega.

See selgitab ka, miks mõtles Paulus ülestõusmisele kui identsest kutsest kohtupaigale (näiteks Filiplastele 1:23).