4.3 Inimese Hing

Paljude inimeste peades on kahjuks segadus sõnade "hing" ja "vaim" vahel. Seda raskendab see faktor, et paljudes keeltes ja Piibli tõlgetes on inglise sõnadel "hing" ja "vaim" ühtne ekvivalent. Hing käib põhiliselt kogu inimese konstitutsiooni (kehaehituse) kohta, mõnikord käib ka vaimu kohta. Kuid tavaliselt on erinevus "hinge ja vaimu" tähenduse vahel, nii nagu seda on Piiblis kasutatud; hing ja vaim võivad "erineda" (Heebrealastele 4:12).

Vanajuudi ja kreeka sõnad, mis tähendavad "hinge" ("Ruach" ja "Pneuma"), võivad tõlkes olla kui:-

Elu

Vaim

Mõistus

Tuul

Hingus

Me juba vaatlesime teemat "Vaim" lõigus 2.1. Jumal kasutab Oma Vaimu loomuliku olevuse säilitamiseks, sealhulgas ka inimese. Jumala Hing , mis asub inimeses, ongi sellepärast, elu jõud tema sees. "Keha ilma hingeta on surnud" (Jakoobuse 2:26). "Ja lõi Issand Jumal inimese maamullast, ja puhus tema sõõrmetesse elu hingamise (vaimu), ja nõnda sai inimesest elav hing" (1Moosese 2:7). Iiob räägib"Jumala hingest", nagu "minu ninasõõrmetes" asuvast (Iiobi 27:3; vrd. Jesaja 2:22). Järelikult, elu hing antakse meile sündimise ajal, ja jääb meisse selle ajani, kui meie keha elab. Kui Jumala hing eemaldatakse millestki, siis see miski hukkub otsekohe, kuna hing on elu jõud. Kui aga Jumal "enese juure oma vaimu ja hingeõhu tagasi võtaks, siis heidaks kõik liha üheskoos hinge ja inimene saaks jälle põrmuks. Kui sul nüüd on mõistust, siis kuule seda" (Iiobi 34:14-16). Viimases lauses sisaldub jälle viide, et inimene võtab raskustega vastu oma reaalse eksisteerimise loomuse.

Kui Jumal võtab meilt ära Oma Hinge meie surma korral, siis ei sure üksnes meie keha, vaid saabub lõpp kogu meie teadvusele. Taavet mõistis seda ja uskus ennem Jumalasse, kui sellistesse nõrkadesse olevustesse, kui inimene. Lauludes 146:3-5 räägitakse küllalt kainelt humaansusest: "Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kellede käes ei ole abi. Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted! Õnnis see, kelle abi on Jaakobi Jumal" (Laulud 146:3-5).

Surmaga "põrm saab jälle mullasse, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juure, kes tema on annud!" (Koguja 12:7). Varem me näitasime, et Jumal on kõikjal Oma Vaimu vahendusel. Selles mõttes "Jumal on Vaim" (Johannese 4:24). Kui me sureme "me hingame viimast korda", selles mõttes, et Jumala Vaim , mis asub meie sees, lahkub meist. See hing on imbunud Jumala Vaimu, mis asub kõikjal meie ümber; nii et meie surmaga "pöördub hing Jumala juure tagasi".

Kuna Jumala Hing mahitab kõike loodut, siis toimub see surmaprotsess ka loomadega. Inimestel ja loomadel on sama hing, või elujõud, eneses. "Mis sünnib inimlastega, see sünnib lojustega - neil on seesama saatus; nagu sureb üks, nõnda sureb teine,ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust lojuse ees" (Koguja 3:19).Kirjeldus inimestest ja loomadest, kellel on üks ja sama hing ja kes surevad sama surma, antakse kuulutuse juures sellest, kuidas inimesed ja loomad, kellel oli elu hingamine Jumalalt (1Moosese 2:7; 7:15), hukkusid ühe ja sama surmaga ülemaailmase veeuputuse ajal: "Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui loomad ja metselajad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka. Kõik, kelledel eluvaimu hingus ninas oli, kõik, kes olid kuival maal, need surid. Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid" (1Moosese 7:21-23).

Pöörake tähelepanu, muuseas sellele, kuidas võrreldakse surma veeuputusega Lauludes 90:5. Kirjeldus, mis on toodud 1Moosese raamatu 7. peatükis, näitab selgelt, et inimene kuulub põhiliselt samasse kategooriasse nagu "igasugune vili ... igasugune olevus". See on tingitud sellest, et tal on seesama hing, mis on ka elajatel (loomadel).