4.1 Inimese Loomus

Suurem hulk inimesi eraldavad nähtavasti vähe tähelepanu mõtisklusele surmast või isiklikust olemusest, mis lõpptulemusena on surma põhjuseks, Sellise eneseanalüüsi puudumine viib enese mittetundmisele ja järelikult kulgevad inimesed eluvooluga kaasa, võttes vastu oma otsuseid vastavalt oma loomulikele isiklikele soovidele. Seda enam tunnistab hinge sügavuses iga inimene oma elu möödalendu ja et vara või hilja tuleb tal kohtuda surmaga. "Mis on teie elu? Aur, mis ilmub natukeseks ajaks ja pärast kaob" (Jaakobi 4:14). "Meie sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda" (2Saamueli 14:14). "Nagu rohi, mis hommikul kasvab, hommikul (meie noorus) õitseb ja haljendab, õhtul niidetakse ta ära ning ta kuivab ära" (Laulud 90:5,6). Mooses, õigesti mõtlev inimene, tunnistas seda ja pöördudes Jumala poole, palus: "Õpeta meid, meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame" (Laulud 90:12). Ja võttes arvesse meie olemise lühiajalisust, peame me üle vaatama meie elu tõelist tarkust, kui esmajärgulist prioriteeti.

Inimesed suhtuvad erinevalt mõttesse omaenda surmast. Mõned kultuurid püüdsid esitada inimese surma ja matust, kui tema elu osa, tasandades sellega tema kaotusvalu ja summutades mõtet elu lühiajalisusest. Paljud inimesed, kes nimetavad end "kristlasteks", tulid järeldusele, et inimesel on "surematu hing" või mingisugune surematu osa enese sees, mis elab surma üle, suundudes mingisugusesse kohta, tasu või karistuse saamiseks. Kuna surm kujutab põhilist probleemi ja inimese loomise tragöödiat, siis tuleks oodata, et inimmõistus leiab mingisuguse mooduse selle hingelise ärevuse leevendamiseks. Ei ole imeks panna; et sellepärast kerkib esile rida valeteooriaid surma suhtes ja inimese enda loomuse suhtes. Selleks, et leida tõelist tõde selles küsimuses, on tarvis nagu alati, pöörduda Piibli poole ja selgitada välja, mis on selles öeldud selle küsimuse kohta. Tuleks meeles pidada, et kõige esimene vale, millest räägitakse Piiblis, oli mao vale Eedeni aias. Vaatamata Jumala selgele käsule, et inimene "sureb surma", kui patustab (1 Moosese 2:17), ütles madu: "Ei, ei sure" (1Moosese 3:4). See katse eitada lõplikku ja tingimusteta surma, sai kõigile valereligioonidele iseloomulikuks.

Et mõista meie tõelist loomust, peame me teadma, mida nimelt räägib Piibel inimese loomisest. Selle sündmuse kirjeldus antakse lihtsas ja selges keeles, mis, kui võtta seda sõnasõnalt, ei jäta mingit kahtlust selles küsimuses, mida meie esindame meie loomuse tõttu (vt. kõrvalepõige 18, nimelt selles suhtes, mis on öeldud 1Moosese raamatus). "Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast ... Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama" (1Moosese 2:7; 3:19). Siin ei ole absoluutselt mitte mingisugust viidet sellele, et inimene oleks surematu; ei jää järele mingit tema osa, mis võiks elada peale tema surma.

Piiblis kriipsutatakse korduvalt alla, et inimene koosneb põhiliselt maapõrmust:"Meie oleme savi" (Jesaja 64:7); "inimene - oli maast muldne" (1Korintlastele 15:47); "millede alusmüürid on põrmus" (Iiobi 4:19); "inimene oleks saanud jälle põrmuks" (Iiobi 3:14,15). Aabram oletas, et ta on "põrm ja tuhk" (1Moosese 18:27). Kohe peale seda, kui Jumala käsku oli Eedenis rikutud, ajas Jumal "Aadama välja... et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti" (1Moosese 3:24,22). Kui inimesel oleks enese sees surematu osa, siis oleks kõik see muidugi üleliigne.

SUREMATUS TEATUD TINGIMUSTEL.

Evangeeliumis korratakse korduvalt sõnu, mis räägivad, et inimene võib leida võimaluse Igavese elu ja surematuse saamiseks Kristuse tegude kaudu. See on ainus moodus surematuse saamiseks, millest räägib Piibel ja siit järeldub, et igasugune mõte inimese igavesest elust, kes hakkab teadlikult kahetsema tema poolt tehtud patte, on ilma jäetud igasugusest piiblilisest toest.

Ainus viis surematuse saamiseks seisneb Jumala käskudele kuuletumises; ja ainult alandlikud inimesed saavad igavese elu täiusliku seisundi, kui tasu oma õigluse eest.

Järgnevad lõigud on selgeks tõestuseks, et surematus antakse teatud tingimustel ja et inimene ei saa seda omada ükskõik missugusel juhul:-

- "Ent nüüd on saanud avalikuks meie Õnnistegija, Jeesus Kristuse ilmumise läbi, kes on hävitanud surma ja toonud valge ette elu ja kadumatu põlve evangeeliumi kaudu" (2Timoteusele 1:10; 1Johannese 1:2).

- "Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval, et anda temale see "igavene elu" (Johannese 6:53,54). Johannese kuuendas peatükis tuuakse ära Kristuse sõnad sellest, et ta on "elu leib", ja et ainult õige käitumise korral tema suhtes võib olla lootust surematusele (Johannese 6:47,50,51,57,58).

- "Jumal on meile annud igavese elu ja see elu on Tema Pojas" (1Johannese 5:11). Ei saa olla lootust surematusele, inimestel, kes "ei ole Kristuses". Üksnes läbi Kristuse on võimalik surematus. Tema on (igavese) elu autor (Apostlite teod 3:15); Tema "sai igavese elu õndsuse alustajaks kõigile, kes on temale sõnakuulelikud" (Heebrealastele 5:9). Inimeste surematus on niisiis seotud Kristuse töödega.

- Tõeline usklik püüab saada surematust, ja talle tasutakse selle eest igavese elu anniga, aga seda andi ei anta iseenesest inimese sündimisel (Roomlastele 2:7; 6:23; Johannese 10:28). Meie surelik keha peab "riietuma surematusega" Kristuse pöördumisel (1Korintlastele 15:53). Sellisel kujul on surematus see,mida tõotati. Praegu ei oma seda keegi (1Johannese 2:25).

- Jumalal üksi on surematus (1Timoteusele 6:16).