4.6 Kohus

Piibli õpetus kohtust kujutab enesest üht ühe usu põhilist printsiipi ja seda printsiipi tuleks õigesti mõista enne ristimistoimingut (Apostlite teod 24:25; Heebrealastele 6:2). Pühakirjad räägivad tihti "kohtu päevast" (näiteks 2Peetruse 2:9; 3:7; 1Johannese 4:17; Juuda 6); sellest ajast, kui need, kes tundsid Jumalat, saavad tasu teenete kohaselt. "Meid kõiki seatakse Jumala kohtujärje ette" (Roomlastele 14:10); sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi" (2Korintlastele 5:10).

Prohvet Taaniel nägi unes Kristuse teist tulekut kohtupäeva saabumisega, mis etendus aujärje kujul (Taanieli 7:9-14). Õpetussõnad aitavad mingil määral mõista üksikasju. Nii tuuakse ära õpetussõna peremehest, kes kutsus oma teenrid ja andis neile raha (talendid), selleks, et teada saada, kuidas nad seda käsutavad, kui ta nende juurest lahkub (Matteuse 25:14-29). Õpetussõna kaluritest - võrdleb Evangeeliumi kutset kalanoodaga, mis kogub erinevaid inimesi; kalurid istuvad seejärel (võrdlus kohtupäevaga), et eraldada hea, kõlbulik kala, halvast (Matteuse 13:47-49). Seletus on väga lihtne: maailma lõpus astuvad esile Inglid ja toimetavad valikut õiglaste ja patuste vahel.

Kõigest eelpool öeldust on õiglane teha järeldus, et peale Kristuse tagasitulekut ja surnute ülestõusmist, teatud kohas ja teatud ajal, toimub kõigi nende kogumine, keda oli kutsutud Evangeeliumi juurde. Sellel kogunemisel toimub nende kohtumine Kristusega ja igaüks kokkutulnutest annab talle aru oma elu kohta. Jeesus Kristus määrab, kes on tasu vääriline, et pääseda Jumala Kuningriiki. Alles sel momendil saavad õiglased oma tasu. Kõigest sellest räägitakse õpetussõnades lammastest ja sikkudest: "Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik Inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele (Taaveti aujärjele Jeruusalemas) (Matteuse 25:31), ja siis kogutakse tema ette kõik rahvad; ja ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta asetab lambad oma paremale käele, aga sikud vasakule käele. Siis Kuningas ütleb neile, kes on ta paremal käel: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!" (Matteuse 25:32-34).

Jumala Kuningriigi pärimine, Aabrahamile antud tõotuse jagamine, - see ongi õndsate tasu. Kuid see kõik saab toimuma peale kohut, mis järgneb Kristuse tagasi pöördumisele. Seepärast ei ole võimalik saada tõotatud tasu enne Kristuse maa peale tulekut. Ja meie peame tegema järelduse, et Kristuse surmast alates ja kuni ülestõusmise hetkeni, ei ole surnud usklikul mitte mingisugust teadlikku eksisteerimist, kuna ei ole võimalik eksisteerida ükskõik missugusel viisil, omamata keha.

Korduvalt korratav Piibli põhimõte seisneb selles, et kui Kristus pöördub tagasi, siis antaksegi tasu, kuid mitte varem:-

- "Ja kui Ülemkarjane (Jeesus) ilmub, siis te saate närtsimatu aupärja" (1Peetruse 5:4; vrd. 1:13).

- "Ma tunnistan kindlasti (vannutan) Jumala ja Kristuse ees, kes mõistab kohut elavate ja surnute üle, niihästi tema tulemist kui ka tema riiki. Nüüd on minule tallele pandud õigluse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval" (2Timoteusele 4:1,8).

- Lõpuajal, Messiase pöördumisel, "paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised -teotuseks, igaveseks põlastuseks!" (Taanieli 12:2).

- Kui Kristus tuleb kohut mõistma, siis "surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks" (Johannese 5:25-29).

- "Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga, tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!" (Ilmutuse 22:12).

Me ei suundu taevasse, et saada teenitud tasu - Kristus tuleb taevast, et tuua meist igaühele teenetekohane tasu.

Sõnad, selle kohta, et Jesus toob kaasa meie tasu, tähendavad, et see tasu on juba valmistatud meile taevas, kuid tuuakse meile maa peale Kristuse teisel tulekul. Meile tõotatud pärandust maast, ka Aabrahamile, tuleks selles mõttes mõista kui midagi, "mis taevas on tallel teie jaoks, mida Jumala väega valvatakse usu läbi õndsuse jaoks, mis on valmis ilmsiks tulema viimasel ajal" (1Peetruse 1:4,5).

Ülalöeldu õige mõistmine annab meile võimaluse õieti väljendada Johannese 14:2,3 lõigu mõtet, mida tihti tõlgendatakse mitte päris täpselt: "Mina (Jeesus), lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud (vrd. tasu, "mis on tallel taevas"), tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juure, et teiegi oleksite, kus mina olen". Teises kohas räägib Jeesus, et tuleb jälle, et tasuda meile teenete järgi ja me teame, et see täidetakse kohtupäeval. Ta hakkab "igavesti" valitsema Taaveti troonil, Jeruusalemas (Luuka 1:32,33). Ta veedab igaviku siin, maa peal ja kus tema on - Jumala Kuningriigis maa peal, seal hakkame olema ka meie. Tema tõotust "võtta meid enese juure" võib järelikult, mõista kui sõnu sellest, et kohtupäeval võtab ta meid vastu. Kreeka väljendit "võtta kedagi enda juure" võib kohata ka Matteuse 1:20 värsis Joosepi kohta, kes otsustas "võtta enese juure" oma naise Maarja. Siit nähtub, et see ei tähenda kindlat füüsilist liikumist Jeesusele vastu.

Nii nagu otsus tasust või kättemaksust tehakse teatavaks alles kohtus, Kristuse pöördumisel, siis järeldub sellest, et peale oma surma, nii nagu õndsad , nii ka patused, suunduvad ühte ja samasse paika, see on, hauda. Surm ei tee nende vahel vahet. Järgnevad värsside viited on selle kinnituseks:-

- Joonatan oli õilis aga Saul patune, kuid nad olid "lahutamatud elus ja surmas" (2Saamueli 1:23).

- Õilis Aabraham "koristati oma rahva juure" või oma esivanemate juurde, kes kummardasid iidoleid (1Moosese 25:8; Joosua 24:2).

- "Niihästi tarka kui alpi tabab sama saatus - surm "(Koguja 2:16).

Kõik see on teravas vastuolus rahvaliku "kristlusega". See õpetus sellest, et õilsad suunduvad kohe peale surma taevasse, välistab ülestõusmise ja kohtu vajalikkuse. Kuid me nägime juba, et need sündmused kujutavad endast elulist vajadust Jumala päästmise plaanis. Vastavuses levinud ideega, suundub õilis inimene peale oma surma tasu eesmärgil taevasse, temale järgnevad iga päev, iga kuu ja iga aasta teised. Kuid see on järsus vastuolus piibliõpetusega, mis räägib, et kõiki õilsaid tasustatakse üheskoos, ühel ja samal ajal:-

- Lambad eraldatakse sikkudest kohtus, üks teise järel. Kohe kui lõpeb kohus, ütleb Kristus kõikidele lammastele, kes on kogunenud tema paremale poolele: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest" (Matteuse 25:34). Sel moel, pärivad kõik lambad Kuningriigi ühel ja samal ajal (vrd. 1Korintlastele 15:52).

- Ilmutuse 11:18 salmis, "on aeg mõista kohut surnutele", väljendatakse seda aega, kui Jumal annab "kätte palga su sulastele - prohvetitele ja pühadele, kes kardavad sinu nime", see on kõigile usklikele - üheskoos.

Heebrealaste 11. peatükis loendatakse paljusid õilsaid Vana Testamendi aegseid inimesi. Selle peatüki 11. salmis öeldakse, et "usus need kõik surid, ega saanud tõotusi kätte", mis anti Aabrahamile pääste kohta Jumala Kuningriiki sisenemiseks (Heebrealastele 11:8-12). Sellest järeldub, et peale oma surma ei läinud need inimesed üksteise järel taevasse, nende poolt teenitud tasu järele. Selle põhjust on kirjeldatud 39. ja 40. värsis: Nad "ei saavutanud ometi mitte seda, mis oli tõotatud. Sest Jumal oli meile varunud midagi paremat, et nad ilma meieta ei pääseks täielikkusesse". Neile tõotatud tasu viivitus on tingitud sellest, et Jumala plaan näeb ette, et õilsad "saavutaksid täiuslikkuse" kõik üheskoos, ühel ja samal ajal. See tehakse teatavaks neile kohtus, Kristuse tagasitulekul.