4.4 Surm On Teadvusetu Olek

Sellest kõigest, mis me saime teada praeguseks ajaks hingest ja vaimust, tuleks teha järeldus selle kohta, et surnud inimene on tervenisti teadvusetus olekus. Piiblis räägitakse, et "pühade tegusid Jumala ees tuletatakse meelde" (Malakia 3:16; Ilmutuse 20:12; Heebrealastele 6:10), kuid selles ei sisaldu mitte mingisugust meeldetuletust, et surnud inimesel on olemas mingisugune teadvus. Raske on vastu vaielda järgnevatele selgetele tõestustele ülalpool öeldu suhtes:-

- "Tema (inimese) vaim väljub, ja ta pöördub tagasi oma mulda, samal päeval (momendil, hetkel) kaovad tema kõrged (kõik) mõtted" (Laulud 146:4).

- "Surnud ei tea enam midagi ... nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on kadunud" (Koguja 9:5,6).

Hauas ei ole tarkust (Koguja 9:10) - ei ole mõttetegevust ja sellepärast, ei ole teadvust.

- Iiob räägib, et peale oma surma tema saab "otsegu olematuks" (Iiobi 10:19). Ta vaatles surma kui unustuse seisundit, teadvusetust ja täielikku eksisteerimise katkemist, nagu see oli ka olnud tema sünnini.

- Inimene sureb samuti, nagu seda teevad lojused. Kui inimese teadvus oleks kusagil võitnud surma, oleks ka elajad pidanud seda tegema. Kuid nagu Evangeelium, nii ka teadus vaikivad täielikult selle koha pealt.

- Jumal "teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm! Inimese elupäevad on nagu rohi; ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam" (Laulud 103:14-16).

Sellest, et surm on ainus teadvusetus, isegi õilsatele, räägib see fakt, et Jumala orjad pöördusid pidevalt palves Tema poole nende elu pikendamisest, kuna nad teadsid, et peale surma ei ole nad võimelised kiitma ja ülistama Jumalat, sest surm on teadvusetu seisund. Selle näitlikuks eeskujuks on Hiskia (Jesaja 38:17-19) ja Taavet (Laulud 6:4,5; 30:9; 39:13; 115:17).

Surma meenutatakse korduvalt kui und või rahu, nii nagu õilsatele, nii ka patustele (Iiobi 3:11,13,17; Taanieli 12:13). Küllaldase hulga tõestuste alusel võime me kindla veendumusega teatada, et Piiblis ei leita kinnitust rahvalikele uskumustele sellest, et peale oma surma suunduvad õilsad (vagad) otse taevasse, sealse tasu ja õndsuse saamiseks. Tõeline õpetus surmast ja inimese loomusest annab leppimise ja rahulolu suure tunde. Peale kõigi traumade ja inimelu kannatuste, on haud täieliku unustuse koht. Nende jaoks, kes ei tundnud Jumala käske ja nõudmisi, hakkab see seisund kestma igavesti. Mitte kunagi ei kerki nende ette jälle selle traagilise elu sügavad jäljed, täitumatute soovidega, asjatute soovidega ja kartusega, oma inimliku mõistuse kaotamise pärast.

Piibli õpingute juures kehtib teatud tõe leidmise süsteem; kuid kahjuks on ka vigade süsteem inimeste religioosses mõttemaailmas, mis on tingitud hoolimatust suhtumisest Piiblisse. Inimese lootusetud jõupingutused, tema lõpliku sureliku saatuse kergendamise otsinguil, tõid ta usu juurde, et tal on "surematu hing". Kui inimene jõudis ainult järelduseni, et tema sees on selline surematu osake, hakkas ta mõtlema sellele, kuhu ta läheb peale oma surma. See viis mõtteni, et surma saabudes peab olema mingisugune vahe õndsate saatuse ja patuste inimeste saatuse vahel. Mõlgutades mõtteid selle küsimuse üle, tuli inimene järeldusele, et peab olema koht, kuhu suunduksid "head surematud hinged". Ja ta valis selliseks kohaks Taeva, aga "patustele surematutele hingedele" valis ta teise koha, nimetades selle põrguks. Enne me näitasime, et piibliõpetuse järgi "surematut hinge" ei ole olemas. Teisteks valeideedeks, mis on käibel inimeste seas on järgmised:-

1. Et tasuks meie elu eest, surma saabudes, on "meie surematu hinge" suundumine kindlasse kohta.

2. Et jagamine õndsateks ja patusteks, toimub surma saabudes.

3. Et tasuks õndsatele, on nende suunamine taevasse.

4. Niisiis, kui igaühel on "surematu hing", siis peaks igaüks suunduma kas taevasse või põrgusse.

5. Et patused "hinged" suunatakse karistuskohta, mida kutsutakse põrguks.

Allpool püüame me analüüsida kõiki ülalpool loetletud väiteid. Oma analüüsis ei püüa me anda ainult eitavat vastust. Me tahame väljendada seda tõde, mis esineb selle kohta Piiblis ja mis etendab tähtsat osa inimese loomuses.