4.9 Põrgu

Rahva hulgas on arvamus, et põrgu kujutab endast patuste "surematute hingede" karistamise paika või nende piinamise kohta, kes lükatakse välja kohtupäeval. Meie veendumuse kohaselt õpetab Piibel, et põrgu - on haud, kuhu lähevad peale surma kõik.

Vanajuudi sõna "shoel", tõlkes "põrgu", tähendab "varjatud kohta". Nii et kui me loeme sõna "põrgu", ei kasuta me tema täielikult täpset tõlget. Piibli järgi on see "varjatud koht" või "põrgu"- haud. On palju näiteid, mis kinnitavad, et iidset sõna "shoel" tõlgitakse kui "haud". Tegelikult kasutavad mõned kaasaegsed Piibli väljaanded harva sõna "põrgu", tõlkides seda palju täpsema sõnaga "haud". Mõned näited, mis näitavad, et sõna "shoel" tõlgitakse nagu "haud", peaksid ümber lükkama rahvaliku ettekujutuse põrgust, kui kohast, kus põleb tuli ja toimub patuste piinamine:-

- "Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda" (Laulud 31:18) - nad ei hakka ulguma agoonias.

- "Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest" (shoel Laulud 49:15) - s.o. et Taaveti hing või keha tõuseb üles hauast või "põrgust".

Usk sellesse, et põrgu on patuste karistamise koht, millest nad ei ole võimelised välja tulema, ei vasta sellele värsile; õilis inimene võib siseneda põrgusse (hauda) ja minna sealt jälle ära. Hoosea 13:14 kinnitab seda: "Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast?" Sedasama näeme Korintlastele 15:55 ülestõusmise suhtes Kristuse tagasitulekul. Sellesarnaselt, teise ülestõusmise nägemuses (vaata lõiku 5.5), "surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid" (Ilmutuse 20:13). Pöörake tähelepanu pidulikkusele seoses surmaga, s.o. hauale ja põrgule (vaata samuti Laulud 6:5,6). Hanna sõnad 1Saamueli 2:6 on ülemäära arusaadavad: "Jehoova suretab ja teeb elavaks (ülestõusmise kaudu), viib alla hauda (shoel) ja toob jälle üles".

Teades, et "põrgu" on haud, tuleks mõelda, et õilsad päästetakse sellest nende ülestõstmise läbi igavesse ellu. Sel viisil on täiesti võimalik minna "põrgusse" või hauda ja hiljem lahkuda sealt ülestõusmise kaudu. Selle kõrgeimaks näiteks oli meile Jeesus, kuna "tema hinge ei jäetud surmavalda ja tema liha ei näe kõdunemist" (Apostlite teod 2:31), sest ta tõusis üles. Pange tähele pidulikkust sõnade Kristuse "HING" ja tema "MAISE KESTA" või keha vahel. Sõnad sellest, et tema keha ei jäetud põrgusse, räägivad, et see oli seal mingi aja, aga nimelt: oli see seal kolme päeva vältel. Ja see, et Kristus oli "põrgus" on selle tõendiks, et see ei ole see koht, kuhu suunduvad üksnes patused.

Nii nagu head, nii ka halvad inimesed suunduvad "põrgusse", see on hauda; Jeesusele "määrati haud kurjategijatega" (Jesaja 53:9). On ka teisi sellesarnaseid näiteid, kui õiglased suunduvad põrgusse, see on hauda. Jaakob ütles nii: "ma lähen tõesti leinates oma poja (Joosepi) juurde hauda (põrgusse)" (1Moosese 37:35).

Üheks Jumala printsipiaalseks postulaadiks on surmaga karistamine, sooritatud pattude eest (Roomlastele 6:23; 8:13; Jakoobuse 1:15). Me näitasime varem, et surm on täielik teadvusetuse seisund. See viib täieliku hävimiseni (kõdunemine), kuid mitte igavestesse piinadesse (Matteuse 21:41; 22:7; Markuse 12:9; Jakoobuse 4:12), - see on sama tõsi, kui inimeste hukkumine ülemaailmases veeuputuses (Luuka 17:27,29) ja kui iisraellaste surm kõrbes (1Korintlastele 10:10). Mõlemis neist juhtudest, patused surid, kuid neid ei karistatud igaveste piinadega. Sellepärast, pole võimalik, et patuseid karistataks igaveste teadlike piinadega ja kannatustega.

Me näitasime ka, et Jumal ei pea pattu süüks ja ei kirjuta seda meie arvele, kui me ei tunne Tema sõnu (Roomlastele 5:13). Need, kes on sellises seisundis, jäävad surma. Karistus, mille saavad patused - on surm, kuna selline on patu palk. Järelikult, peale Kristuse tulekut kohtupaika, kuulutatakse neile karistus ja seejärel nad surevad jälle. Sel korral jäävad nad igavesti surmavalda. See saab olema "teine surm", millest räägitakse Ilmutuse 2:11; 20:6. Need inimesed surid kord täieliku teadvusetuse surma. Nad tõstetakse üles ja neile mõistetakse kohut Kristuse pöördumisel ja seejärel karistatakse teistkordse surmaga, mis nii nagu nende esimene surmgi, saab olema täieliku teadvusetuse seisund. See surm jääb kestma igaveseks.

Karistus patu eest saab sel korral olema "igavene", see on - surmal ei ole lõppu. Olla igavesti surnud, ongi igavene karistus. Sellist väljendi kasutamise näidet võime leida 5Moosese 11:4, kus antakse Punases meres Jumala poolt vaarao armee hävitamise kirjeldus, kui igaveseks jätkuv hävitamine, mille tulemusena just see armee ei hakka enam iial tülitama Iisraeli: "ta laskis Kõrkjamere vee voolata nende peale .. ja Jehoova hukkas nad alatiseks".

Isegi Vana Testamendi algusaegadel mõistsid usklikud, et viimsel päeval saab olema ülestõusmine, mille järel vastust andnud patused, pöörduvad tagasi hauda. Iiobi 21:30,32 rääkis väga selgelt: "Kurjadele antakse armu õnnetuspäeval (ta tõuseb üles)... ja ta viiakse (seejärel) hauda". Ühes õpetussõnas Kristuse tulekust räägitakse tapmise võimalikkusest tema juuresolekul (Luuka 19:27). See on vaevalt kooskõlas ideega patuste igavesest eksisteerimisest, nende teadvuse säilimisest ja nende pidevast piinamisest. Igal juhul oleks see mingil määral mittemõistlik karistus - igavene piin 70 aastase tegevuse eest. Jumal ei tunne rõõmu patuste karistamisest; tuleks järelikult loota, et ta ei hakka neile peale panema igavest karistust (Hesekieli 18:23,32; 33:11; vaata 2Peetruse 3:9).

Kristlased-ususalgajad assotseerivad tihti "põrgut" tule ideega ja piinadega. See on teravas vastuolus piibliõpetusega põrgust (hauast). "Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda (põrgusse), surm on neile karjaseks" (Laulud 19:15). See värss annab mõista, et haud on paik rahulikuks unustuseks. Vaatamata sellele, et Kristuse hing või keha oli põrgus kolm päeva, ta ei kuulunud kõdunemisele (Apostlite teod 2:31). See ei oleks olnud võimalik, kui põrgu oleks paik, kus põleb tuli. Hesekieli 32:26-30 annab naaberrahvaste võimsatest sõdadest pildi, kes lamavad rahumeelselt oma haudades:

"Nad magavad ühes muistsete langenud kangelastega ... läksid alla surmavalda (põrgusse) oma relvadega, kellede mõõgad pandi neile pea alla ja ... sa pead magama ühes mõõgaga mahalöödutega "... kes on läinud hauda".

See käib kombe kohta kui langenud sõdalasi maeti nende relvadega koos, neile pandi mõõk pea alla. Sel moel kirjeldatud "põrgu" ei ole muud kui haud. Need võimsad sõdalased, kes ikka veel lamavad põrgus (s.t. oma haudades) vaevalt et kinnitavad ideed, et põrgu on põleva tulega koht.

Kirjeldus Joonaga juhtunust, räägib samuti sellele vastu. Kui suur hai neelas ta alla elavana, palus Joona oma Issand Jumalat hai kõhust ja ütles: "Ma hüüdsin oma kitsikuses Jehoova poole... Haua sisemuses (põrgus) ma hüüdsin appi" (Joona 2:2,3). Siin on "haua sisemust (põrgut)" võrreldud hai sisemusega. Hai sisemus oli tõepoolest "varjatud koht", mis mahub täpselt sõna "sheol" tähendusse, mida tõlgitakse sõnana "põrgu". On arusaadav, et see ei olnud tulega koht ja Joona tuli välja "haua sisemusest (põrgust)" kui hai ta välja heitis. See eelnes Kristuse ülestõusmise ennustustele põrgust - vaata Matteuse 12:40.

Metafooriline tuli

Kuid Piiblis kasutatakse sageli igavese tule motiivi, et näidata Jumala raevu patule, mis lõppude lõpuks viib patuse täielikule hävimisele hauas. Soodomat karistati "igavese tulega" (Juuda v.7), see tähendab - ta purustati täielikult, tema elanike patususe pärast. Praegu on see linn varemetes, mis on maetud Surnumere vetesse; mingil moel ei ole ta praegu haaratud leekidest, mis oleks pidanud olema, kui me oleksime pidanud võtma sõnu "igavene tuli" otseselt. Sellesarnaselt oli ka Jeruusalem samuti Jumala raevu, igavese tule, ähvarduse all, juutide patususe pärast : "Aga kui te ei võta mind kuulda ... siis ma süütan selle väravais tule, mis neeleb Jeruusalema paleed ega kustu!" (Jeremija 17:27). Kuna Jeruusalem on tulevase Kuningriigi tõotatud pealinn (Jesaja 2:2-4; Laulud 48:2), siis Jumal ei pidanud silmas, et me võtaksime neid sõnu otseselt. Jeruusalema suured linnad põlesid tules (2Saamueli 25:9), kuid see tuli ei kestnud igavesti.

Sellisel moel karistas Jumal Edomi maad tulega, mis ei kustu ööl ega päeval, igavesti tõuseb selle suits. See jääb laastatuks põlvest põlve .. öökull ja kaaren elutsevad seal... tema paleedes kasvavad kibuvitsad, linnustes nõgesed ja ohakad" (Jesaja 34:9-15). Võttes arvesse, et loomad ja taimed saavad eksisteerida purustatud Edomi maal, peaksid sõnad igavesest tulest käima pigem Jumala raevu ja selle paiga täieliku hävitamise kohta , kui võtta neid otseselt. Jumala raevu, Jeruusalema pattudele ja Iisraelile, on korduvalt võrreldud tulega: "Mu viha ja mu viha lõõm voolab selle paiga peale, see põleb kustutamata" (Jeremija 7:20; teised näited on Jeremija nutulauludest 4:11 ja 2Saamueli 22:17).

Tuli assotseerub samuti Jumala kohtuga patu üle, eriti Kristuse tagasitulekul: "Päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev,mis tuleb, põletab nad" (Malakia 3:19).

Kui kõrred või kasvõi inimese keha põleb tules, siis muutub see kõik põrmuks. Ei ole võimalik, et mingi asi, eriti inimkeha põleks igavesti - sõna otseses mõttes. Sõnad, "igavene tuli", ei saa järelikult kõlada otseses tähenduses - igavese piina kohta. Tuli ei saa kesta igavesti , kui ei ole millelgi põleda. Tuleks märkida, et surm ja surmsvald (põrgu) heideti tulejärve" (Ilmutuse 20:14). See tähendab, et põrgu ei ole seesma, mis "tulejärv"; see kujutab endast täielikku hävingut. Ilmutuse raamatus räägitakse sümboolselt, et haud hävitatakse täielikult, sest Kristuse tuhandeaastase valitsemisaja lõpus ei saa enam surma olema.

Gehenna

Uues Testamendis kasutatakse kaht kreeka sõna, mida tõlgitakse nagu "põrgu". "Hades" on ekvivalentne vanajuudi "shoelile", millest me rääkisime varem. "Gehenna" on prügimäe nimi, mille asukoht on Jeruusalemmast väljaspool, kus põletati igasuguseid jäätmeid. Nagu isiklikku nime s.o. reaalse koha nimi, ei oleks seda pidanud üldse mitte tõlkima, nii nagu see on tõlgitud sõnaga "põrgu". "GEHENNA" see on araami ekvivalent iidsele juudi sõnale "Ben-Hinnom". See oli org Jeruusalema lähedal (Joosua 15:8), ja Kristuse aegadel kasutati seda prügimäena. Surnud korjused visati tulle, nii saigi Gehenna igavese hävingu sümboliks.

Peaks jällegi märkima, et kõik tulle visatu ei jäänud sinna igaveseks - korjused muutusid põrmuks. "Meie Jumal on hävitav tuli" (Heebrealastele 12:29) kohtupäeval; Tema raevu tuli patule, neelab patused enne nende täielikku hävingut, kui jätab nad üksnes põlevasse seisundisse ja ikka veel elavateks. Eelnevatel Jumalakohtu aegadel, Oma Iisraeli rahva üle, babüloonlaste käe läbi, oli Gehenna täidetud patuste ja Jumala inimeste surnud korjustega (Jeremija 7:32,33).

Issand Jeesus ühendas talle omasel hämmastaval viisil kõik need Vana Testamendi ideed sõna "gehenna" kasutamisse. Ta rääkis tihti, et need, kes heidetakse välja kohtupaigas, Tema pöördumisel, lähevad "gehennasse" (s.o. põrgusse) kustumatusse tulle, "kus nende uss ei sure" (Markuse 9:43,44). Gehenna kutsub juutide teadvuses esile mõtteid keha hülgamisest ja hävitamisest. Ja me näeme, et igavene tuli on idioom, mis kujutab endast Jumala raevu patu suhtes ja patuste igavest hävitamist surma läbi.

Sõnad, "nende uss ei sure", sisaldavad nähtavasti osa sellest idioomist, täielikust hävingust, kusjuures on uskumatu ette kujutada endale usse, kes kunagi ei sure. Seda fakti, et gehenna oli patuste eelnevaks karistuse kohaks Jumala inimeste hulgas, kinnitab selle sõna "gehenna" kasutus Jeesuse poolt.