4.8 Vastutus Jumala Ees

Kui inimesel on looduse poolt "surematu hing", siis peaks tal olema koht oma igapäevase saatuse veetmiseks. Selle koha saab ta kas tasu näol või karistuseks. Kuid meie näitasime, et vastavalt Piiblile, on inimene lojuse sarnane, ilma mingisuguse temale omase surematuseta. Siiski, mõnele inimesele oli tõotatud igavese elu perspektiivi Jumala Kuningriigis.

On mõistetav, et mitte iga inimene, kes kunagi elas, ei tõuse üles nagu ka lojus; inimene elab ja sureb, pudenedes põrmuks. Kuid nii nagu tuleb kohtupäev, kus ühtede üle mõistetakse kohut, aga teised saavad igavese elu, tekib järeldus, et inimkonna seas saab olema teatud kategooria inimesi, kes tõuseb üles kohtuks ja tasu saamiseks.

Kas surnud inimene tõuseb üles või mitte, sõltub sellest, kas ta on vastutav kohtu ees. Aluseks võetakse küsimus, kuidas ta suhtus oma teadmistesse Jumala Sõnast. Kristus selgitas: "Kes mind põlgab, ega võta vastu minu sõna, sellel on oma kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval" (Johannese 12:48). Need, kes ei teadnud või ei saanud aru Kristuse sõnast ja järelikult, ei olnud võimelised võtma vastu või heitma eemale seda, ei kanna vastutust kohtu ees. "Sest kõik, kes ilma käsuta on pattu teinud, lähevad ka hukka ilma käsuta; ja kõik, kes käsu all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut käsu järele" (Roomlastele 2:12). Sel moel, need, kes ei teadnud Jumala nõudmisi, hukkuvad kui lojused, aga need, kes tundsid Jumala seadust ja sealjuures rikkusid seda, lähevad kohtu alla ja järelikult, tõusevad üles, et seista tema ees.

Jumal arvab, et "patt oli maailmas ka enne käsku, kuid pattu ei arvata süüks seal, kus ei ole käsku ... patt on see, mis on käsu vastu (see on Jumala seaduse rikkumine) ...sest käsu kaudu tuleb patu tundmine (Roomlastele 5:13; 1Johannese 3:4; Roomlastele 3:20). Nagu Tema Sõnas arvatakse, ilma Jumala seaduse tundmiseta "pattu ei arvestata" inimesele ja seepärast, selliste patuste üle ei mõisteta kohut või ei tõsteta surmast üles. Järelikult, need, kes ei tunne Jumala Sõna, jäävad surmavalda, niisama, nagu see on loomade ja taimedega, kuna nad kõik on ühesuguses seisundis. "Inimene, toreduses, kui tal pole arusaamist, on lojuste sarnane, kelledele tehakse ots!" (Laulud 49:15).

Jumala teede tundmine, teeb meid meie tegude eest vastutavaks Tema ees ja järelikult on vajalik meie ülestõusmiseks ja kohtu ette astumiseks. Tuleks aru saada, et mitte ainult õndsad või need, kes on ristitud , ei tõuse üksi üles, vaid tõusevad üles kõik, kes on vastutavad Jumala ees - Tema tundmise jõudu mööda. Seda teemat korratakse tihti Pühakirjas:-

- Johannese 15:22 näitab, et vastutuse toob Sõna tundmine: "Kui ma (Jeesus) ei oleks tulnud ega oleks neile rääkinud, siis ei oleks neil pattu. Aga nüüd ei ole neil oma pattu millegagi vabandada". Roomlastele 1:20-21 räägib samuti, et Jumala tundmine jätab inimesed ilma "vabanduseta".

- "Igaüks, kes on Isalt kuulnud ja on õppinud, tuleb minu juure ja mina - äratan tema üles viimsel päeval" (Johannese 6:44,45).

- Jumal üksnes vaatab nende tegudele, kes ei tunne üldse Tema teid. Kuid Ta jälgib ja ootab vastust neilt, kes tunneb Tema teid. (Apostlite teod 17:30)

- "Aga sulane, kes teadis oma isanda tahtmist, aga ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järele, saab palju hoope. Aga kes ei teadnud, kuid tegi, mis on hoopide väärt, saab pisut hoope (näiteks, jääda surmavalda). Sest kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju; ja kelle hoole on palju jäetud, sellelt päritakse veel rohkem" (Luuka 12:47,48), - Issand, kui palju siis rohkem?

- "Kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks" (Jakoobuse 4:17).

- Eriline iisraellaste vastutus Jumala ees, seisnes Tema Iseenda ilmutamises neile (Aamose 3,2).

- Selle õpetuse tagajärjel vastutusest, " oleks neil parem (kes hiljem taganes Jumalast), et õiguse tee oleks jäänud neile tundmatuks, kui seda tundes ära pöörduda käsust, mis neile on antud" (2Peetruse 2:21). Teised ütlused sellel teemal on Kirja järgnevates kohtades: Johannese 9:41; 3:19; 1Timoteusele 1:13; Hoosea 4:14; 5Moosese 1:39.

Jumala tundmine teeb meid vastutavaks kohtu ees ja sellest järeldub, et need, kel ei olnud neid teadmisi, ei tõuse üles, sest neile ei ole vaja kohut mõista ja et neil ei ole teadmist, teeb nad "lojuste sarnaseks, kes hukkuvad" (Laulud 49:21). On palju kinnitusi sellele, et mitte kõik, kes kunagi elasid ei tõuse üles:-

- Iidse Paabeli elanikud "ei ärka üles" peale oma surma, sest nad ei tundnud tõelist Jumalat (Jeremija 51:39; Jesaja 43:17).

- Jesaja ergutas iseennast: "Jehoova, meie (Iisraeli) Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu - me kiidame üksnes sind, sinu nime! Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Seepärast sa siis nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse" (Jesaja 26:13,14). Pöörake tähelepanu mitmekordsele kordusele sellest, et nad ei tõuse üles: "Ei ärka ellu ... ei tõuse (jälle)... hävitas iga mälestuse neist". Erinevalt sellest, oli iisraellaste ees ülestõusmise perspektiiv - seeläbi, et nad tundsid tõelist Jumalat: "Ärkavad sinu (Iisraeli) surnud ellu, minu laibad tõusevad üles" (Jesaja 26:19).

- Rääkides Iisraeli Jumala rahvast, märgitakse ära, et Kristuse pöördumisel "paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad, ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks" (Taanieli 12:2). Sel moel, "paljud", aga mitte kõik juudid, tõusevad üles, oma vastutuse tõttu Jumala ees, nagu Tema valitud inimesed. Nendest need, kes üldse ei tunne tõelist Jumalat, "langevad ja ei tõuse enam", kuna nad ei ole võimelised leidma "Issanda sõna" (Aamos 8:12,14).

Niisiis me teame, et:-

1. Jumala Sõna tundmine paneb meile vastutuse Tema ees.

2. Ainult need, kes on vastutavad, tõusevad üles ja nende üle mõistetakse kohut.

3. Need, kes ei tunne tõelist Jumalat, jäävad järelikult surmasse nagu lojused.

Need järeldused annavad tugeva löögi inimuhkusele ja loomulikult on meil raske uskuda nendesse. Miljonid inimesed, nii nagu praegu elavad, nii ka need, kes kunagi varem elasid, kuid ei tundnud tõelist Evangeeliumi: vaimselt haiged inimesed ja need, kes ei ole võimelised mõistma Piibli Kirja; väikelapsed ja rinnalapsed, kes surid enne, kui said küllalt täiskasvanuteks, et mõista Evangeeliumi; kõik need inimgrupid ei tunne järelikult tõelist Jumalat, sel põhjusel ei ole vastutavad Tema ees. See tähendab, et nad ei tõuse üles, vaatamata oma vanemate hingelisele staatusele. See käib täielikult humanismi ideede vastu ja kõigi meie loomulike soovide ja tunnete vastu. Ja seda enam, tõeline leppimine Jumala Sõna lõpliku tõe ees, mis on korrutatud meie isikliku loomuse tagasihoidliku arvamusega, viib meid tõe vastuvõtmiseni. Erapooletu inimese loomise faktide tundmaõppimine, isegi ilma Evangeeliumita, toob meid samuti järelduseni sellest, et ei või olla lootust tulevasele elule ülalpool mainitud inimgruppidele.

Meie küsimused Issand Jumala teedest on küllalt ebakohatud: "Kes sa siis oled, inimene, et tahad vaielda Jumala vastu?" (Roomlastele 9:20). Me võime lubada endale mittemõistmist, kuid ei peaks kunagi süüdistama Jumalat ebaõigluses või ülekohtus. Mõte sellest, et Jumal ei armasta meid või võib eksida ja teha vigu meie suhtes, viib jubeda järelduseni sellest, et Kõikvõimas Jumal, Isa ja Looja, kohtleb meid mõistmatult ja ebaõiglaselt. Selles suhtes on kasulik üle lugeda 2 Saamueli 12:15-24 salmid Kuningas Taavetist, oma lapse kaotuse kohta, sellest, kuidas ta palvetas palju oma poja pärast kuni ta elus oli ja samal ajal võttis ta realistlikult vastu teadmise tema paratamatu surma kohta: "Kuni mu laps oli elus, ma paastusin ja palvetasin, kuna arvasin: kes teab, vahest Issand halastab nii minu peale ja laps jääb elama? Aga nüüd on ta surnud, miks peaks ma veel paastuma? Kas ma võin ta tagasi saada? ... ta ei pöördu minu juurde tagasi". Siis rahustas Taavet oma naist ja varsti sündis neil teine laps.

Lõpuks tuleks öelda, et paljud inimesed, saades aru sellest vastutuse printsiibist Jumala ees, kaotavad soovi saada Temast rohkem teada, kartes vastutust Tema ees ja kohtupaiga ees. Kuid, teatud astmeni on need inimesed juba vastutavad Jumala ees, kuna nende teadmine Jumala Sõnast, andis neile arusaamise sellest faktist, et Jumal osaleb nende elus ja pakub neile reaalseid sugulussuhteid Temaga.

Alati tuleks meeles pidada, et "Jumal on armastus", Tema, "mitte soovides kellegi hukku... andis Oma ainusündinud poja, et igaüks, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu osaliseks" (1Johannese 4:8; 2Peetruse 3:9; Johannese 3:16). Jumal tahab, et me oleksime Tema Kuningriigis.

Selline au ja privileeg (eesõigus) toovad enesega kaasa paratamatult vastutuse, kuid see ei kujune liiga raskeks või tülikaks meile. Kui me tõepoolest armastame Jumalat, siis me saame aru, et Tema pääste pakkumine ei ole automaatne tasu teatud kindlate tegude eest, vaid see on armastav soov - teha omalt poolt kõik võimalik, mida Ta saab teha oma laste heaks, et anda neile igavest õnnelikku elu Tema imelise iseloomu õige mõistmise kaudu.

Sedamööda, kuidas me hakkame kuulama ja hindama Jumala kutset meile - Tema Sõna kaudu, me mõistame, et sel ajal, kui me käime karjas, jälgib Jumal suure huviga meid, oodates meilt kiiremaid vastuse tunnuseid Tema armastusele, kui meie ebaõnnestumisi - elada vastavuses vastutusega Tema ees. See armastav pilk ei lahku kunagi meie pealt; me ei suuda iialgi unustada või kustutada meie teadmisi Temast sellega, et järele anda meie maisele kehale, olla vabad vastutusest Jumala ees. Selle asemel võime ja peame me tundma rõõmu erilisest lähedusest Jumalaga ja uskuma nii tema armastuse suurusesse, et meil oleks alati soov teada Temast rohkem, aga mitte vähem. Meie Jumala armastuse teed ja meie soov, tunda neid selleks, et me saaksime olla rohkem Tema sarnased, peavad ületama meie loomuliku kartuse Tema ülevoolavast pühadusest.