Kõrvalepõige 12: Hing Ja Ümberkehastumine

Unustamatutest aegadest püüab inimene end veenda, et surmaga ei ole tema elu lõppenud. Selle tulemusena tekib tal usk, et peale oma surma jätkub tal elu teise inimese või looma kehas, kes saab tema vaimu.

Me näitasime teile, et inimese hing kuulub hingamise (elujõu) juurde tema sisemuses ja et hing pöördub tagasi Jumala juurde kui inimene sureb (Koguja 12:7). See tähendab, et tema hing ei hulgu ringi nagu "viirastus" ja et tal ei ole vabadust hõivata mõnd teist inimest või looma, nii, et inimese isik elaks temas. "Igaühele tasutakse vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi" (2Korintlastele 5:10). Kui meie teod ja omadused ilmnevad endise inimese funktsionaalses iseloomus, siis kontseptsioon Jumala kohtust ja meie tasustamine, vastavalt meie tegudele (Ilmutuse 22:12), kaotab igasuguse mõtte. Inimese surmaga pöördub hing Jumala juurde ja tema teadvus kaob täielikult. Sellepärast tunnistab igasugune katse, taastada kontakt surnuga, piibliõpetuse tõsist mittemõistmist selles suhtes (vaata Jesaja 8:19,20). Piibel räägib täiesti selgelt, et inimesed ei pöördu tagasi oma endistesse kodudesse või linnadesse, ükskõik millises kujus, peale oma surma. Ei ole mingit "vaimu" või "viirastust", kes elutseks sellistes kohtades peale inimese surma. Iiobi 20:7-9 ei suudaks kirjeldada seda enam selgemini: "Ta kaob, nagu roegi, igaveseks, need, kes teda nägid, küsivad: Kus ta on? ... ja teda ei leita enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele". Sellele sarnased on ka Iiobi 7:9,10 salmid: "Kes läheb alla surmavalda ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam". Selle kinnituse tagasihoidlik tunnistamine, viib meid kõigi juttude eitamisele surnud "hingede" nägemisest, mis justkui külastavad oma vanu kodusid. Sellised "nägemused" on paremal juhul pettekujutlused.