9.5 Jeesus Ja Moosese Seadus

Kuna Jeesus oli laitmatuks ohvriks patu eest ja ideaalseks Ülempreestriks, kes võis tõepoolest võita meile andestuse, siis, peale Kristuse surma, vana seadus loomade ohvriks toomisest lõpetas oma eksistentsi (Heebrealastele 10:5-14). Sellepärast, et "preestriameti muutumisega (leviitidest Kristuseni), sünnib paratamatult ka käsuõpetuse muutus" (Heebrealastele 7:12). Kristusest sai pühak; "ei ole lihaliku käsusõna käsku mööda (see tähendab, pühakuks võis olla ainult Leevi järglane) saanud preestriks, vaid hääbumatu elu väge mööda", mille Ta sai oma laitmatu ohvri tulemusel (Heebrealastele 7:16). Sellepärast "endise käsusõna tühisus sünnib (see tähendab, Moosese Seadus) ju selle tõttu, et see oli jõuetu ja kasutu - ei ole ju käsk midagi viinud täiuslikkusele - ent asemele seatakse parem lootus (Kristuse kaudu)" (Heebrealastele 7:18,19).

Sellest on selge, et Kristuse ohvri tulemusena, kaotas Moosese Seadus oma jõu (Heebrealastele 2:14-17). On täiesti selge, et oma surmaga ristil, võttis Kristus Seaduse "keskkonnalt", nii et meie võime vastu hakata igasugusele survele, et kinni pidada ükskõik missugusest tema osast, näiteks, pühad ja laupäevad. Kogu Seadus oli sihitud Kristuse tuleku ettekuulutusele. Peale Tema surma, oli Saduse spetsiifiline tähendus ära raisatud ja sellepärast ei ole vajadust sellest edaspidi kinni pidada.

Esimese sajandi varane kristlik kirik m.a.j. oli ortodoksete juutide poolt pideva surve all, mis nõudsid Seaduse osadest kinnipidamist. Uues Testamendis sisaldub korduv hoiatus vajadusest nendele katsetele vastutöötamisest. Kõige selle valgusel on ülimalt tähtis märkida, et praegust on mitmeid sekte, mis kuulutavad osalist Seadusest kinnipidamist. Me näitasime ülalpool, et igasugune katse saada pääste läbi Seadusele kuuletumise, peab olema suunatud terve (kogu) Seaduse järgimisele, muidu mõistetakse meid automaatselt süüdi sellele mitteallumises (Galaatlastele 3:10).

Inimnatuuris on üks iseloomulik eripära - püüda pääste ideele oma tegude kaudu; meie tahaksime mõelda, et me teeme midagi enda päästmise suunas. Sellel põhjusel on kindlaks kohustuseks kirikukümnise maksmine, risti kandmine, kindlate palvete avalik lugemine, teatud poosis palvetamine - kõik see on suurema osa religioonide atribuutika, sealjuures ka kristliku. Pääste üksnes usust Kristusesse etendab eneses peaaegu unikaalset doktriini kristlusest, milles on algne usk tõelisse Piiblisse.

Uues Testamendis tuuakse tihti ära piiblilised hoiatused, mis ei luba järgida ükskõik missugust Moosese Seaduse osa, pääste saamiseks. Vastavuses nende Seadustega räägivad mõned kuulutajad vajadusest kristlased ümber lõigata. Kõigi tõeliste usklike nimel, mõistis apostel Jakoobus ühemõtteliselt selle idee hukka, öeldes, "ilma et meie neid oleksime käskinud" (Apostlite teod 15:24). Apostel Peetrus ütles nende kohta, kes õpetab Seadusest kinnipidamise vajadust, et nad püüavad "panna jüngrite kaela ikke, mida meie esiisad ega meie ei ole suutnud kanda. Ent me usume Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi (kui Seaduse kummardamise vastuseis) saada õndsaks" (Apostlite teod 15:10,11). Apostel Paulus kriipsutas korduvalt alla sedasama. Ta ütles innustunult nii: "Inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Jeesuse Kristuse usu kaudu ... käsu kaudu ei saa ükski õigeks ... kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu, mõistetakse igaüks õigeks Tema (Kristuse) sees" (Galaatlastele 2:16; 3:11; Apostlite teod 13:39).

Paljude kristlaste taganemise kindlaks tunnuseks on see fakt, et nende praktiliste tegude rida on rajatud Moosese Seaduse seisukohtadele, vaatamata selle küsimuse selgele sisule, nagu sellest on ülalpool juttu, et kristlased ei pea Seadust järgima, sest see oli Kristuses lõpule viidud. Praegu vaatleme me veel üksikasjalikumalt mõningaid aspekte, mis näitavad, kuidas Moosese Seadus on praktilise tegevuse aluseks kaasaegsetel "kristlastel":

PÜHAKUD

Katolik ja Anglikaani kirik kasutavad avalikult inimese pühaduse süsteemi. Rooma katoliiklased loevad paavsti võrdseks juudi ülempreestrile. Kuid on "üks vahemees Jumala ja inimeste vahel, inimene Jeesus Kristus" (1Timoteusele 2:5). Sellepärast pole võimalik, et paavst või preestrid oleksid meie vahemeesteks, kuna Vana Testamendi järgi olid sellisteks vahemeesteks "preestrid". Kristus on praegu meie Ülempreester Taevas, kes edastab Jumalale meie palved. Puuduvad absoluutselt piiblilised tunnistused, et autoriteet, mis oli saavutatud selliste esimese sajandi pühendunud vanemate poolt, nagu näiteks, Peetrus, läks üle järgnevatele põlvkondadele ja sealhulgas paavstile. Kui isegi oleks selline võimalus, siis ei ole tõendeid, et paavst isiklikult või preestrid, oleksid nendeks, kellele oleks langenud esimese sajandi vanemate vaimulik rüü.

Kuna vaimu anded olid ära võetud, siis on kõigil usklikel võrdne pääs Vaimu-Sõna juurde Piiblis (vaata lõike 2.2 ja 2.4). Sellepärast oleme me kõik vennad ja kellelgi meist ei ole vaimselt ülendatud kõrgemat seisust kui teistel. Tegelikult, kõik tõelised usklikud - on meie lepingu liikmed oma ristimise jõul Kristusesse, selles mõttes, et need on "valitud sugu, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juure" (1Peetruse 2:9). Sellepärast saavad nad kuningateks ja Kuningriigi preestriteks, kui see taastatakse maa peal, Kristuse tulekul (Ilmutuse 5:10).

Katoliiklastel on komme, nimetada oma preestreid "isaks". See on ilmses vastuolus Kristuse selgete sõnadega: "Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas" (Matteuse 23:9). Tegelikult hoiatas Jeesus suvalisele inimesele omamoodi vaimse austuse avaldamise eest, mida kaasaegsed preestrid nõuavad: "Aga teie ärge laske endid hüüda rabiks (õpetajaks), sest üks on teie õpetaja - Kristus, aga teie kõik olete vennad" (Matteuse 23:8).

Kaunistatud rüü, mida kannavad Peapiiskopid ja teised pühakoja teenrid, omab oma algupära erilisel riitusel, mida kandsid mooseseaegsed preestrid ja ülempreestrid. See riietus kuulutas siis ette Kristuse laitmatut iseloomu, kuid kuna Moosese Seadus kaotas oma kehtivuse, siis ka riietus on ammu oma eesmärgi täitnud. Tegelikult, süda valutab, kui mõtled, et riietus, mis kuulutas Kristuse suurust, on kasutusel praegust inimeste ülistuseks, kes need selga paneb. Mõned neist ei usu Kristuse ülestõusmisse või isegi Jumala olemasolusse.

KÜMNIS

See oli samuti Moosese Seaduse osa (4Moosese 18:21), mille täitmiseks pidid juudid maksma kümnendiku osa oma varanduse suurusest Leviitide pühitsetud soole. Me teame, et nüüd ei ole inimeste pühitsemist, sellepärast ei ole ka kohustust maksta kümnist mingisugustele kiriku vanematele. Ja jälle üks vale idee (antud juhul preestrite suhtes), viib teiseni (see on kümniseni). Jumal Ise ei vaja meie ohvreid, teades, et kõik kuulub Talle (Laulud 50:8-13). Me anname Jumalale selle, mis Tema meile andis (1Ajaraamat 29:14). Meil ei ole võimalik saada päästet materiaalsete annetuste tulemusel, finants vormis. Tänutäheks suure ande eest, mille andis meile Jumal, peame me Talle tooma mitte ainult kümnenda osa oma rahast, vaid terve meie elu. Paulus näitas meile eeskuju selleks, viies praktiliselt täide selle, millest ta kuulutas: "andke oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks, teie mõistlikuks jumalateenistuseks" (Roomlastele 12:1).

LIHA

Juudi seadus eraldas mõned liha liigid kui ebapuhtad (roojased). See toimib ka praegu mõningate usulahkude praktikas, eriti sealiha suhtes. Selle tulemusel, et Kristus annuleeris Seaduse ristil: "ei mõista keegi teid hukka toidu pärast, või joogi pärast" (Koloslastele 2:14-16). Niisiis, Kristuse tulekuga kõrvaldati Moosese Seadused liha suhtes. See oli Tema, kellest kuulutati kui "puhtast" toidust.

Jeesus tegi selgeks, et mitte mingisugune toit ei saa vaimselt rüvetada inimest. Seda võib teha see, mis lähtub tema südamest (Markuse 7:15-23). Markus tõi ära Jeesuse sõnad, kes ütles, et kõik toit on puhas. Peetrus ja Paulus kuulsid samuti sellesarnaseid sõnu (Apostlite teod 10:14,15). Paulus kirjutas: "Ma tean ja olen kindel Issandas Jeesuses, et iseeneses ei ole midagi ebapuhast" (Roomlastele 14:14). Varem ta märkis, et keeldumine mingist toidust - see on vaimse nõrkuse märk (Roomlastele 14:2). Meie suhtumine lihasse on selline: see "ei too meid Jumalale lähemale" (1Korintlastele 8:8). Kõige silmakirjalikumaks kujuneb hoiatus kristlastele usutaganejatele, "mis keelab ... kasutada toiduks seda, mis Jumal lõi" (1Timoteusele 4:3). Kuid Paulus ütles nii: "Kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski ei ole hüljatav" (1Timoteusele 4:4).