9.4 Jeesus - Meie Esindajana

Nagu me ülalpool mainisime, ei saanud loomade ohverdamine kujutada patuseid inimesi, kes oma patud maha peseb. Aga Jeesus esindas meid, olles igas suhtes "vendade sarnane" (Heebrealastele 2:17). "Ta maitses surma igaühe eest" (Heebrealastele 2:9). Kui meie teeme pattu, näiteks, kui me vihastume, võib Jumal andestada meile "Kristuses" (Efeslastele 4:32). See toimub sellepärast, et Jumal võib meid võrrelda Kristusega, inimesega, nagu meie, kes oli allutatud kiusatusele, teha pattu, näiteks vihastuda, kuid kes ületas igasuguse ahvatluse. Sellepärast võib Jumal andestada meile meie patu - raevu, kuna me oleme Kristuses, Tema õiglase kaitse all. Kristus, meie esindaja kujul, on vahendiks, mille abil võib Jumal näidata meile Oma õndsust, pidades kinni seejuures Oma isiklikust õigluse printsiibist.

Kui Jeesus oleks Jumal, aga mitte ainult inimene, ei oleks Ta meie esindaja. See on veel üks näide, mis näitab, kuidas üks ebaõige idee viib teise ebaõige ideeni. Nii töötasid usuõpetajad välja palju keerulusi teooriaid, Kristuse surma selgitamiseks. Kristluse ususalgajate populaarne teooria seisneb järgmises: inimese patud tegid inimese võlglaseks Jumala ees ja ta ise ei suutnud neid tasuda. Kristus tasus siis iga uskliku võla oma verega, mis valati ristil. Paljud Evangeliumi prohvetid väljendavad seda nii: "Meid kõiki oli justkui pandud seina äärde rivvi, enne seda, kui kurat meid mahalaskmise läbi hukkab. Siis sekkus Jeesus. Kurat lasi Tema maha meie asemel, ja meie oleme nüüd vabad".

Sellised oskuslikult väljatöötatud teooriad ei oma mittemingisugust piiblilist tuge. Silmanähtav vasturääkivus, kui Kristus oleks surnud meie asemel, siis meie ei surekski. Kuid kuna meil on inimlik loomus, peame me siiski surema; pääsemine patust ja surmast, lõppkokkuvõttes, avaneb kohtupäeval, kui meile kuulutatakse välja surematus. Me ei saanud seda Kristuse surma ajal. Kristuse surm hävitas ennem kuradi (Heebrealastele 2:14), kui kurat tappis Tema.

Kui Kristus oleks maksnud võla Oma surmaga, siis võiksime meie oodata meie päästet justkui õigusega. Kuid pääsemine - on and, mis antakse meile Jumala halastuses ja andestuses ja see kaotab igasuguse mõtte, kui me hakkame vaatlema Kristuse ohvrit kui võla maksmist. Tuleb välja nii, et vihane Jumal rahunes, kui nägi Jeesuse füüsilist verd. Kuid meie kahetsemise ajal, näeb Jumal Oma Poega, kes esineb meie esindajana; ja meie omakorda püüame kõiges ennem jäljendada Teda, mitte lihtsalt ühineda Kristuse verega kui talismaniga. Paljud "kristlikud" hümnid ja laulud sisaldavad eneses uskumatul hulgal vale seisukohti, antud valdkonnas. Kõige vääram doktriin sööbib inimeste mällu kiiremini muusika abil, kui ratsionaalse piibliõpinguga. Me peame alati olema valvel, sellise ajupesu vastu.

Kahjuks, lihtsad sõnad: "Kristus on surnud meie eest" (Roomlaste 5:8) on jõhkralt moonutatud arusaamaga ja justkui tähendaksid, et Kristus on surnud meie asemel. On rida sidemeid värsside vahel Roomlastele 5. peatükis ja 1Korintlastele 15. peatükis (näiteks värss 12 = 1Korintlastele 15:21; värss 17 = 1Korintlastele 15:22). Sõnad, "Kristus suri meie eest " (Roomlastele 5:8), võrdsustuvad fraasiga "Kristus suri meie pattude eest" (1Korintlastele 15:3). Eessõna, "eest", ei tähenda tingimata "asemel". Eessõna, "eest", ei tähenda "asemel" värssides Heebrealastele 10:12 ja Galaatlastele 1:4.