9.2 Jeesuse Veri

Uues TestAmendis räägitakse väga tihti, et meie õigeksmõistmine ja pääste teostub läbi Jeesuse vere (näiteks: 1Johannese 1:7; Ilmutuse 5:9; 12:11; Roomlastele 5:9). Et kujutada endale ette Kristuse vere tähtsust, peame me mõistma piibliprintsiipi "iga keha hing, on Tema veri" (3Moosese 17:14). Ilma vereta ei saa keha elada, siit järeldus - see on elu sümboliks. See selgitab Kristuse sõnade vastavust: "Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole elu teis enestes" (Johannese 6:53).

Patt viib surma (Roomlastele 6:23), see on, verevalamiseni, mis kannab eneses elu. Sel põhjusel pidid iisraellased valama verd iga kord, kui nad patustasid selle mõistmises, et patt viib surma. "Peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse (Moosese) järele, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas" (Heebrealastele 9:22). Selle tagajärjel kujuneb vastuvõetamatuks Aadama ja Eeva teguviis, kes katsid end viigipuu lehtedega; selle asemel tappis Jumal tallekese ja andis neile nahad, oma patu kinni katmiseks (1Moosese 3:7,21). Vastaval kujul, võttis Jumal ennem vastu Aabeli anni, kes tõi talle eluslooma, kui Kaini annetuse, kes tõi Temale maa viljadest anni; kuna Jumal tunnistas printsiipi, et ilma verevalamiseta ei saa olla andeksandmist ja ligipääsu Jumalale (1Moosese 4:3-5).

Need näited näitavad Kristuse vere erakordset tähtsust. Kahjuks eksisteeris selline komme, kuna Paasapühadeks inimesed, eesmärgiga, saada päästet surmast, kandsid oma uksepiitadele tallekese verd. See veri viitas justkui Jeesuse verele, millega inimesed katavad kinni oma patud. Kristuse sünnile eelnevatel aegadel, tõid Juudid ohvriks loomi oma pattude eest, nagu seda nõudis Moosese Seadus. Kuid selline loomade vere valamine toimus üksnes kasvatuslikel eesmärkidel. Pattu karistatakse surmaga (Roomlastele 6:23), ja ei tohi inimene tappa elajat oma isikliku surma asemel. Loomal, kes toodi ohvriks, ei olnud ettekujutust heast ja kurjast ja see ei saa kujutada endast inimest, kes tegi pattu. "Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta" (Heebrealastele 10:4).

Tekib küsimus: miks pidid juudid tooma ohvriks loomi, kui nemad ise pattu tegid? Paulus üldistab erinevaid vastuseid sellele küsimusele: "seadus oli, käsk on saanud meie kasvatajaks Kristuse poole" (Galaatlastele 3:24).

Loomad, keda toodi ohvriks inimeste pattude eest, pidid olema veatud - ilma vigadeta (2Moosese 12:5; 3Moosese 1:3,10 jne.). Nemad oleksid nagu esindanud Kristust, "veatumat ja puhast tallekest" (1Peetruse 1:19). Ja nende loomade elu kujutas Kristuse verd. Loomi vaadeldi kui patu ohvrit, just nagu nad oleksid peegeldanud eneses Kristuse laitmatut ohvrit. Jumal teadis, et Kristus toob end selleks ohvriks. Sel põhjusel võis Jumal andestada oma inimeste patud, kes elasid enne Kristuse tulemist. Tema surm oli "lunastuseks esimese lepingu ajal olnud üleastumistest" (Heebrealastele 9:15), see on Moosese Seaduse järgi (Heebrealastele 8:5-9). Kõik ohverdused, mis teostati selle Seaduse järgi, ennustasid Kristuse tulekut ja tema laitmatut ohvrit inimeste pattude eest. Ta on "ilmunud, et oma ohvriga kaotada patt" (Heebrealastele 9:26; 13:11,12; Roomlastele 8:3; võrdle 2Korintlastele 5:21).

Lõigus 7:3 selgitasime me, kuidas Vana Testament, eriti Moosese Seadus, kuulutas ette Kristuse tulekut. Selle seaduse järgi teostus lähenemine läbi Ülempreestri; tema oli vahemeheks Jumala ja inimeste vahel, Vana Testamendi järgi ja Kristuse, läbi Uue Seaduse järgi (Heebrealastele 9:15). "Käsk seab nõdrad inimesed ülempreestreiks, aga vandesõna seab Poja, kes on täiuslikuks saanud igaveseks" (Heebrealastele 7:28). Kuna ülempreestrid ise olid patused, siis ei saanud nad anda tõelist andestust. Loomad, mis toodi nende poolt ohvriks pattude eest, ei saanud esindada eneses patuseid inimesi. Nõuti laitmatut inimest, kes oleks võinud kõiges esindada patust inimest ja tuua ennast vastuvõetavaks ohvriks, tehtud pattude eest. Inimesed oleksid saanud kasu osalusest selle ohvriga. Samuti oli tarvis laitmatut ülempreestrit, kes oleks võinud tunda kaasa patusele inimesele ja olla vahendajaks, nende ja Jumala vahel ja samuti ka, nagu lihtsalt surelikud inimesed, sattuda kiusatusse (Heebrealastele 2:14-18).

Jeesus oli selle nõude absoluutselt rahuldanud - "niisugune ülempreester peabki ju meil olema: püha, veatu, laitmatu, eraldatud patustest" (Heebrealastele 7:26). Selle valgusel nimetab Evangeelium Kristust meie ülempreestriks; "Sellepärast võib ta ka täielikult päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juure, elades aina selleks, et kosta nende eest" (Heebrealastele 7:25). Kuna Kristusel oli inimese loomus, esineb Ta meie ideaalse Ülempreesterina, kes "võib säästa mõistmatuid ning eksijaid; on Ta ju ise ka nõtruse sees" (Heebrealastele 5:2). See meenutab sellist kinnitust Kristuse suhtes: "Ta võttis samuti vastu" meie inimliku loomuse (Heebrealastele 2:14).

Nii nagu juudi ülempreestrid olid vahendajaks üksnes Jumala inimeste jaoks - iisraellastega, nii ka Kristus on Preestriks üksnes ainult vaimsetele iisraellastele - nende jaoks, "kes on ristitud Kristusesse" ja mõistavad Evangeeliumi tõde. Tema - "Suur Preester Jumala koja üle" (Heebrealastele 10:21), mis koosneb nendest, kes olid uuesti sündinud ristimise läbi (1Peetruse 2:2-5), kellel oli kindel Evangeeliumi lootus (Heebrealastele 3:6). Kristuse esmapreestluse imeliste eelistuste üle uhkuse tundmine, peab seepärast sisendama meisse soovi Temasse ristimiseks; ilma selleta ei saa Tema esineda meie vahemehena.

Võttes vastu Kristusesse ristimise, võime me haarata kogu kasu Tema pühadusest. Tegelikult, võtame me oma õlgadele teatud vastutuse ja peame kandma seda läbi kogu meie elu. "Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad Tema nime" (Heebrealastele 13:15). Jumala plaan, saata meile Kristus meie preesrina, on seda väärt, et me Teda ülistaksime ja me peaksime pidevalt ära kasutama meie võimalust, omada võimalust Jumalale läheneda Kristuse kaudu, et Teda tänada. Läkituses Heebrealastele (10:21-25) tuuakse ära selle vastutuse loetelu, mis meil on sellel põhjusel, et Kristus - meie Ülempreester: "on suur preester Jumala koja üle":

1. "Astugem siis ligi tõelise südamega, täielikus usus, südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest, ja ihu poolest pestud puhta veega" (Heebrealastele 10:22,23).

Kristuse pühaduse mõistmine, tähendab, et me peame vastu võtma ristimise Temasse (pesema meie ihu) ja ei tohi iialgi lubada enesele, et meie peas küpseksid halvad mõtted. Kui me usume Kristuse lunastusse, siis me võime uskuda meie lunastusse, Jumala poolt, läbi Tema ohvrianni.

2. "Pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest" (Heebrealastele 10:23).

Me ei tohi lahkuda tõelistest doktriinidest, mis tõid meile Kristuse pühaduse mõistmise.

3. "Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele; ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi" (Heebrealastele 10:24,25).

Me peaksime olema seotud üksteise armastusega, nendega, kes mõistab ja saab abi Kristuse pühadusest. See teostub osaliselt läbi ühiste kogunemiste, teenistuse läbiviimiseks, millel me meenutame Kristuse ohvrit (vaata lõiku 11:3,8).

Nende postulaatide tunnistamine, peaks täitma meid tagasihoidliku kindlustundega, selles, et me tõepoolest saame pääste, kui me võtame vastu ristimise ja hakkame olema Kristuses: "Läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks" (Heebrealastele 4:16).