Juudi ülempreester pidi tooma alguses ohvri enda pattude eest ja pärast - inimeste eest (Heebrealastele 5:1-3). Kristuse ohvril oli samasugune kahepoolne suunitlus. Kuigi Kristusel isiklikult ei lasunud mittemingeid patte, oli Temal, vaatamata sellele, inimlik loomus ja vajadus päästele surmast. Võttes arvesse, et Kristus tõi ohvriks iseenese, andis Jumal Talle pääste. Sel viisil suri Jeesus nii nagu iseenese pääste nimel, nii ka selle eest, et teha võimalikuks meie pääsemine. Evangeeliumis räägitakse sellest palju kordi.
- Ülempreester "peab niisamuti nagu rahva eest, ka iseenese eest ohvrit tooma pattude pärast ... nõnda Kristuski" täitis selles suhtes Mooseseaegse Ülempreestri rolli (Heebrealastele 5:3,5). Sõna "peab" kreeka keeles tähendab osaliselt finantsvõlga - meie Issanda suhtes, tähendas see osta iseenda pääste, kuid samuti ka meie pääste. Kristus pidi tegema seda oma inimloomuse tõttu (Heebrealastele 5:3). See ei tähenda, et Tal olid mingid isiklikud patud, mille väljaostmise eest tuli maksta. Sealjuures ei tuleks seda momenti liiga teravalt esile tuua. Meid oli lunastatud Tema ohvriverega. Sedasama tegi Ta ka enda jaoks.
- Kristusel "ei ole mitte iga päev vaja nõnda nagu ülempreestril, esiti tuua ohvreid enese pattude eest ja siis rahva pattude eest; sest seda on Ta igaks juhuks teinud" (Heebrealastele 7:27). Ei ole kahtlust, et Paulus kriipsutab alla sarnasust kahestunud pühakute ohvritoomise liigi vahel ja Kristuse ohvri vahel. Ta teeb seda jälle Heebrealastele 9:7 (võrdle värsse 12,25). Erinevus seisnes selles, et Kristus tegi seda ühe korra, aga ülempreester tegi seda igal aastal. Kui erinevus oleks seisnenud selles, et Kristus tõi end ohvriks üksnes rahva jaoks, siis oleks seda ka rõhutatud. Kuid nagu öeldud, Kristuse ohver oli toodud Tema enese "pattude" eest, mis olid eraldi rahva pattudest - Tema "patud" ei olnud meie patud. Teades, et Jeesusel oli laitmatu, patuta iseloom, kujutab sõna "patud" endast veel üht moodust siin inimnatuuri patuse olemuse kirjeldamiseks. Mõõdistiku kohaselt, räägitakse (patuse natuuri) põhjusest kui tagajärjest. Tuleks veel kord alla kriipsutada, et meie Issand oli laitmatu ja Teda ei saa süüdistada patus.
- Jumal "on surnuist üles toonud igavese lepingu vere läbi lammaste suure karjase, meie Issanda Jeesuse Kristuse" (Heebrealastele 13:20), see tähendab, meie Issand oli karjane; Ta tappis samuti lambaid ja sellega tõi end surma, ja Tema vere läbi ülendas Jumal Teda; tuleb välja, et Kristus oli nii nagu ohver nii ka pühak.
- Prohvet Sakarja raamatus (9:9) on öeldud: "Vaata, sinu kuningas (Jeesus) tuleb sulle, õiglane ja aitaja". Inglise Piibli tõlkes viidatakse teistele võimalikele tõlke variantidele: sõna "aitaja" asemel - sõnade "enda aitaja" kasutamine, aga Piibli Autori versiooni väljaandes - "pääste omaja". Need erinevad loetelud annavad alust oletada, et päästes end, tõi meie Issand meile pääste. Ohvritoomise kaudu ristil, ostis Jeesus välja oma olemuse, sel moel, et Ta võis saavutada meie pääste. On kohatu mõelda Tema surmast, allteksti tagamaadest väljaspool, eesmärgist - meie päästmisest.
- Tuleb arvata, et kõik viited loomade verevalamisele, loomade ohverdamise kaudu, mis toimetati Seaduse järgi, on mingil moel ühenduses Kristuse ohvriga. Altar, Kristuse sümbol, puhastati kord aastas verega (2Moosese 30:10), näidates sellega, kuidas Kristus pühitses Ise End iseenese verega. Ja tegelikult pidi kogu pühamu , mis kujutas endast Kristust, olema puhastatud verega (Heebrealastele 9:23). Pühamu füüsiline mööbel ei teinud mingit pattu, kuid ka seda pidi puhastatama oma läheduse pärast patuga. Sama oli ka meie Issandaga. Nii nagu Ülempreester ise pidi oma teenistuse alguses puhastama end verega (ülepiserdamise näol) nii pidi ka Kristus oma teenistuse alguses Taevas, tooma end meie eest ohvriks (3Moosese 8:23).
See, et Jeesus ostis End välja, ei tähenda veel, et Tema (isiklikult) oli patune. Isikliku patuohvri toomine ei tähenda alati, et ohverdaja oli patune.
