9.1 Jeesuse Võit

Eelnevas peatükis vaatlesime me Jeesuse inimliku loomuse küsimust ja seda, kuidas Ta meiesarnaselt allutati patukiusatusse. Erinevus Tema ja meie vahel seisneb selles, et Tema võitis täielikult patu. Kuigi Tal oli patune loomus, seda enam ilmutas Ta alati laitmatut iseloomu. Me tunneme uhkust sellise ime üle ja see hakkab alati meid innustama. Uues Testamendis kriipsutatakse alla Kristuse iseloomu laitmatust: -

- Kes oli "kõiges kiusatud, siiski ilma patuta" (Heebrealastele 4:15).

- Ta "ei teadnud mingist patust". "Temas ei ole pattu" (2Korintlaste 5:21; 1Johannese 3:5).

- "Kes ei teinud pattu ja kelle suust ei leitud pettust" (1Peetruse 2:22).

- "Püha, veatu, laitmatu, eraldatud patustest" (Heebrealestele 7:26).

Evangeeliumis on näidatud, kuidas Tema mõttekaaslased tunnistasid laitmatust, mis lähtus Tema iseloomust ja väljendus Tema sõnades ja tegudes. Nii tunnistas Pauluse naine, et Ta oli "õige" (Matteuse 27:19) ja ei olnud karistust ära teeninud; Rooma sõjapealik, kes jälgis Kristuse kannatusi ristil, pidi tunnistama: "See inimene oli tõesti õige" (Luuka 23:47). Oma varasemas elus pöördus Jeesus juutide poole küsimusega: "Kes teie seast võib mind patus süüdistada?" (Johannese 8:46). Sellele küsimusele ei olnud vastust.

Oma laitmatu iseloomu tõttu oli Jeesus Jumala kehastuseks lihas (1Timoteusele 3:16). Ta käitus ja rääkis samuti, nagu seda oleks teinud ka Jumal, kui Ta ei oleks olnud inimene. Sellepärast oli Ta täiuslikuks Jumala kehastuseks - nähtamatu Jumala "kujuks" (Koloslastele 1:15). Selle tagajärjel ei ole surelikel inimestel vajadust füüsiliselt näha Jumalat. Nii nagu selgitas Jeesus: "Kes mind on näinud, see on näinud Isa!?" (Johannese 14:6). Elades patuses maailmas, on meil raske mõista ühtsust ja Kristuse hingelise üleoleku ulatust ja kujutada ette, et inimene on võimeline täiel määral ilmutama õiglust oma iseloomus. Selleks, et sellesse uskuda, on tarvis ilmutada märksa rohkem tõelist usku, kui lihtsalt võtta vastu teoloogilist mõtet sellest, et Kristus oli Jumalaks endaks. On arusaadav, et valedoktriinid kolmainsusest ja "Kristuse jumalikkusest" on väga populaarsed, kuna on kergemini vastuvõetavad.

Selle tõttu, et Kristusel oli meie loomus, pidi Ta surema. Ta oli Aadama järglane Maarja kaudu, aga kõik Aadama lapsed peavad surema (1Korintlastele 15:22). Kõigil Aadama järglastel tuleb surra tema patu pärast, sõltumata nende isiklikust õiglusest: "Surm võimutses Aadamast ... ühe (Aadama) üleastumisest lähtusid paljud surmad ... ühe inimese mittekuuletumisest tekkisid paljud patused" ja järelikult, pidid minema surma (Roomlastele 5:14-19; võrdle 6:23). Aadama järglasena oli Kristus "loodud" patuseks ja järelikult pidi surema, nii nagu kõik Aadama järglased, tema patu tagajärjel, olid määratletud kui patused, kes on ära teeninud surma. Jumal ei muutnud seda printsiipi ja laiendas selle ka Kristusele. Jumal "on tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest, teinud patu ohvriks" (2Korintlastele 5:21).

Peale Jeesuse on kõik teised Aadama järglased ära teeninud selle karistuse, kuna me kõik isikuliselt oleme patused. Jeesus pidi surema, sellepärast, et Tal oli meie loomus ja jagas endaga needust, mis langes Aadama järglastele. Kuid kuna Tema ei teinud isiklikult midagi, mis oleks väärinud surma, "äratas Jumal Ta üles, päästes ta surmavaludest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks Teda kinni pidanud" (Apostlite teod 2:24). Kristus on "pühaduse vaimu poolest seatud surnuist ülestõusmise läbi Jumala Pojaks väes" (Roomlastele 1:4). Sel moel, tänu oma laitmatule iseloomule, oli Ta tõstetud auga üles.

Kristus suri ristil üksnes selle pärast, et Tal oli inimloomus. Ta andis vabatahtlikult oma elu kingiks meile, Ta näitas oma armastust meile, surres "meie pattude eest" (1Korintlastele 15:3), teades, et oma surmaga annab Ta meile pääste surmast (Efeslastele 5:2,25; Ilmutuse 1:5; Galaatlastele 2:20). Kuna Jeesus oli laitmatu, võis Ta ületada patu ja saada esimeseks inimeseks, kes tõusis surnuist ja sai surematu elu. Sellepärast, kõik need, kes teostavad end Kristuses ristimise läbi ja Tema elu eeskujul, omavad lootust samasugusele ülestõusmisele ja tasule. Selles seisab Kristuse imelise ülestõusmise tähendus. See "kuulutus" on selles, et me tõuseme üles ja seisame kohtu ette (Apostlite teod 17:31) ja kui me tõepoolest osutume Tema sarnaseks, siis saame samuti tasuks surematuse, teades (kindlalt), et kes äratas üles Jeesuse Kristuse, äratab Jeesuse kaudu ka meid" (2Korintlastele 4:14; 1Korintlastele 6:14; Roomlastele 6:3-5). Patustena oleme me ära teeninud igavese surma (Roomlastele 6:23). Kuid Kristuse laitmatu elu näol ja ülestõusmise näol võib Jumal anda meile igavese elu anni, mis täielikult vastab kõigile Tema põhimõtetele.

Jumal arvab meie pattude mõju äravõtmiseks meile "õiguse osaks" (Roomlastele 4:6) pääsemist, meie usu kaudu, Tema tõotustesse. Me teame, et patt toob surma, sellepärast usume me siiralt, et Jumal päästab meid sellest ja me peame uskuma, et Tema hakkab lugema meid õigeteks kuigi me ei ole nendeks. Kristus oli laitmatu ja kui me oleme tõepoolest Kristuses, siis võib Jumal suhtuda meisse, kui laitmatutesse, kuigi meie ei ole isiklikult sellised. "Tema on Tema, kes ei teadnud mingist patust, on meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees" (2Korintlastele 5:21), see on, et olla Kristuses ristimise läbi ja elada Kristusele sarnast elu. Sel kujul, nende jaoks, kes "Kristuses Jeesuses" on saanud ... õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks" (1Korintlastele 1:30). Sellepärast, vahendb järgmine värss meid tõstma üles kiitust Kristusele, suurte tegude eest, mida Ta saavutas: "Selles avaneb Jumala tõde usust usku, nagu on kirjutatud: "õige elab usust!" (Roomlastele 1:17). Seepärast sisaldab nende sõnade mõistmine vajaliku osa tõelise Evangeeliumi teadmistest.

Kõik see sai võimalikuks Kristuse ülestõismise läbi. Tema oli "esimeseks viljaks" kõigist inimeste saagist, kes saavad vääriliseks tasuks surematuse, Tema tegude kaudu (1Korintlastele 15:15-20), "esmasviljaks" uuele vaimsele perele, kellele antakse Jumala loomus (Koloslastele 1:18; võrdle Efeslastele 3:15). Kristuse ülestõusmine lõi järelikult võimaluse Jumala jaoks, vaadelda Kristusesse uskujaid nagu õndsaid, kuna nad asuvad Tema õiglase kaitse all. Kristus "loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast" (Roomlastele 4:25), sõnad, mis tähendavad "olla õiguseks".

On tarvis teadlikku, läbimõeldud usku, et olla tõepoolest kindlad Jumala kavatsustes, arvata meid õndsate hulka. Kristus võib meid kutsuda Kohtupäeval "oma auhiilguse palge ette", "pühadena ja veatuina ja laitmaituina enese ette" (Juuda 24; Koloslastele 1:22; võrdle Efeslastele 5:27). Meie patuse olemusega ja alaliste hingeliste ebaõnnestumistega, nõutakse tõepoolest kindlat usku, et reaalselt uskuda kõigesse sellesse. Üksnes ühe käe tõstmisega "ristikäigul" või ühinemisega akadeemiliste kõrguste tulemuste õppimisel ei saa ühineda selle usuga.

Üksnes läbi vastava ristimise Kristusesse võime me olla "Kristuses" ja Tema õiguse kaitse all. Ristimise toiminguga ühendame me end Tema surmaga ja ülestõusmisega (Roomlastele 6:3-5) ja sellesamaga vabaneme pattudest "õigeksmõistmise" läbi või meie tunnistamise läbi õigeteks (Roomlastele 4:25).

Imelised teod, millest me rääkisime ülalpool, jäävad meie mõistuse piiride taha kui me ei võta vastu ristimist. Ristimises me ühendame end Kristuse verega, mis valati ristil; usklikud pesevad oma riided ja teevad need valgeks Talle verega" (Ilmutuse 7:14). Piltlikult öeldes, siis nad riietuvad valgeisse riietesse, mis esindab Kristuse õigust (Ilmutuse 19…8). On võimalik, et valge saab mustaks meie patu tulemusel (Juuda 23); ja kui me teeme seda peale ristimise, peame me jälle pesema seda Kristuse verega ja puhastama rüü, pöördudes Jumala poole meie andestuseks läbi Kristuse.

Ülalpoolöeldust järeldub, et peale ristimist, peame me püüdma jääda sellesse õnnistatud seisundisse, millesse me sisenesime. On vaja regulaarselt, igapäevaselt, mitme minuti jooksul, laskuda mõtisklustesse oma tegudest, saates neid palvega, andestust paludes. Käitudes sel moel, on meil alati tagasihoidlik kindlustunne sellest, et meie Kristuse kaitse all viibimise tagajärjel, me tõepoolest satume Jumala Riiki. Me peame püüdlema selleni, et viibida Kristuses meie surma päeval või Tema uuel tulekul: "ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse usu kaudu, mis tuleb Jumalalt usu varal" (Filiplastele 3:9).

Usu korduv allakriipsutamine, endale õiguse külgepookimise tagajärjel, näitab, et me mitte mingil juhul ei saa loota pääsemisele, lootes ainult meie tegudele; pääsemine antakse armuna: "Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest" (Efeslastele 2:8,9). Kuidas õigeks mõistmine ja õigus kujutavad endast "ande" (Roomlastele 5:17), nii on ka pääsemise and. Oma tegudega kristlikus teenistuses, väljendame me meie tänu Jumalale, kõige eest, mis ta meie jaoks teeb, arvates meid õigeks Kristuse kaudu ja avab meile sellesamaga tee pääsemisele.

Ei ole sugugi õige mõelda, et meid päästetakse meie tegude kaudu. Pääsemine - see on kink, mida me ei saa ära teenida. Oma töödesse me asetame üksnes armastuse ja suure tänu. Tõeline usk teeb tegusid, nagu möödapääsmatu kaasnev produkt (Jakoobuse 2:17).