6.3 Kurjad Vaimud (Deemonid)

Eelnevas kahes kirjutises selgitasime, miks me ei usu kuradi või saatana kui isiku või koletise olemasolusse. Kui me räägime sellise olevuse puudumisest looduses, siis tuleb sellest teha kindlasti järeldus ka kurjade vaimude (deemonite) puudumisest, mis, nagu rahva hulgas arvatakse, on kuradi teenrid. Paljud inimesed arvavad, et Jumal annab meile elus kõike head aga kurat ja kurjad vaimud (deemonid) toovad meile ainult halba ja võtavad ära selle hea, mis meile on Jumalast antud.

Piibel õpetab selgelt, et Jumal on kõige jõu allikas (vt. lõiku 6.1) ja et Tema on vastutav - nii nagu hea - nii ka halva eest meie elus:-

"Mina valmistan valguse ja loon pimeduse, mina annan õnne ja toon õnnetuse, mina, Jehoova, teen kõike seda" (Jesaja 45:7).

"Jehoovalt tuleb õnnetus Jeruusalema väravasse" (Miika 1:12).

"Kas linnas puhutakse sarve, ilma et rahvas ehmuks? Kas linnas juhtub õnnetus, mida Jehoova ei ole teinud?" (Aamos 3:6).

Seepärast, kui me kohtame elus raskusi, peame me teadma, et need lähtuvad Jumalast ja meil ei oleks vaja süüdistada selles kuradit või kurje vaime (deemoneid). Iiob kaotas palju head, milles Jumal teda õnnistas, kuid ta ei öelnud: "Et need pahad vaimud võtsid minult kõik, mis Jumal mulle andis". Vastupidi, te vaid kuulake, mis ta ütles:-

"Jehoova on annud ja Jehoova on võtnud; Jehoova nimi olgu kiidetud!" (Iiobi 1:21).

"Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?" (Iiobi 2:10).

Ja kui me teame, et kõik tuleb meile Jumalalt, siis, kui meil on raskusi, võime me paluda Jumalat, et Ta võtaks need meilt ära, aga kui Ta ei tee seda, tähendab Ta saadab need meile meie iseloomu arendamiseks ja meie hüveks kauges tulevikus:-

"Mu poeg ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib. Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda ta vastu võtab. Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista? Ent kui te olete ilma karistuseta, millest kõik on osa saanud, siis te olete värdjad ja mitte pojad" (Heebrealastele 12:5-8).

JUMAL: KÕIKVÕIMAS ALLIKAS

Jumal on kõikvõimas allikas. Vanajuudi sõna, mida tõlgitakse nagu Jumal, tähendab tegelikult võimast:

"Mina olen Jehoova ja kedagi teist ei ole, ei ole ühtki jumalat peale minu" (Jesaja 45:5);

"Kas on muud Jumalat kui mina? Mina küll ei tea, ei, muud kaljut ei ole!" (Jesaja 44:8).

"Jehoova on sinu Jumal; ja ei ole ühtki teist peale tema!" (5Moosese 4:35).

Selliseid salme kohtab Piiblis tihti. Kuna aga Jumal on kõikvõimas allikas ja Tema on ainus Jumal; see, kui tihti Ta seda meenutab meile, näitab et Ta on - armukade Jumal (nt. 2Moosese 20:5; 5Moosese 4:24).

Jumal muutub armukadedaks kui Tema inimesed hakkavad uskuma teisi jumalaid ja kui nad räägivad Talle: "Sina - oled suur Jumal, kõikvõimas Jumal, kuid tegelikult usume me veel mitme jumala olemasolusse peale Sinu, isegi kui nad ei ole nii võimsad kui Sina". Sellesarnase vea tegid ka iisraellased. Vanas Testamendis on eraldatud palju tähelepanu selle kirjeldamisele, kuidas juudid kurvastasid Jumalat oma usuga teistesse jumalatesse, niisama nagu ka Temasse. Piiblist on näha, et kurjad vaimud (deemonid), kellesse inimesed ikka veel ka praegust usuvad, on nende valejumalate sarnased, kellesse iisraellased uskusid.

KURJAD VAIMUD (deemonid) _ NEED ON IIDOLID

Paulus selgitab 1Korintlastele, miks kristlased ei peaks mingit tegemist tegema iidolite kummardamisega või uskuma millessegi sellesarnasesse. Piibliaegadel uskusid inimesed, et kurjad vaimud (tondid) on väikesed jumalakesed, keda tuleb kummardada, et ületada need raskused, mis elus ette tulevad. Sel eesmärgil tegid nad tontide kujusid, mis olid samasugused kui iidolid, ja kummardasid neid. Sellepärast kasutabki Paulus vaheldumisi sõnu "kurjad vaimud" ja "iidolid" oma läkituses:

"Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale. Ent ma ei taha, et teil oleks osadust kurjade vaimudega. Aga kui keegi teile ütleb: "See on ohvriliha", siis ärge sööge selle inimese pärast, kes tegi märkuse ... " (1Korintlastele 10:20,28).

Niisiis iidolid ja kurjad vaimud (tondid) on faktiliselt üks ja sama. Pöörake tähelepanu, kuidas Paulus räägib, et nad toovad ohvreid "kurjadele vaimudele (iidolitele aga mitte Jumalale", ja kuna on ainult üks Jumal, siis sellest järeldub, et kurjadel vaimudel ei ole mitte mingit reaalset jõudu, nad - ei ole jumalad. See mõte avaneb hästi 1Korintlastele 8:4. värsis.

"Mis nüüd puutub ebajumala ohvriliha söömisse, siis teame, et maailmas ei ole ühtki ebajumalat (on ekvivalentne kurjale vaimule) ja et ei ole muud jumalat kui üks".

Iidoleid või kurje vaime ei ole olemas. On ainult üks tõeline Jumal, või jõud maailmas. Paulus jätkab: (värss 5,6)

"Sest kuigi on olemas niinimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nagu ju on olemas palju jumalaid ja palju isandaid, on meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad (nii head kui ka halvad, nagu me eespool ütlesime)".

Ja ka praegust on veel inimesi, kes usuvad igasuguste deemonite (pahade vaimude) olemasolusse - üks neist aitas kaotada töö, teine lõi põhjuse, mille pärast naine läks ära kodust jne.

Edasise kinnituse, et inimesed uskusid Uue Testamendi aegadel kurjadesse vaimudesse nii nagu iidolitesse või "jumalakestesse", leiame Apostlite teod 17:16-18. värssides. Siin räägitakse, et Paulus kuulutas Ateenas, kus "linn oli täis ebajumalaid". Ateena elanikud kummardasid vastavalt mitmetele erinevatele jumalatele. Kuuldes, et Paulus jutlustas Evangeeliumi, ütlesid inimesed: "Tema näib kuulutavat võõraid (s.o. uusi) vaime (kurje vaime), sest ta jutlustas neile Jeesusest ja ülestõusmisest". Inimesed arvasid, et "Jeesus ja ülestõusmine" - need on uued kurjad vaimud, iidolid, kellest neile kuulutati. Kui te loete ülejäänud peatükki, siis näete, kuidas Paulus jätkab kuulutamist nendele inimestele. Värsis 22 ütleb ta: "Te olete igapidi väga jumalakartlikud" (nimelt: allute täielikult kurjade vaimude kummardamisele), ja ta selgitas neile, et Jumalat ei ole nende kurjades vaimudes või iidolites. Ärge unustage, et Jumal on - ainus võimas allikas. Kui Teda ei ole kurjades vaimudes, siis ei ole neil mitte mingit jõudu, kuna meie universumis ei ole mitte mingisugust teist jõu allikat; siis siit järeldub, et kurje vaime ei ole olemas.

KURJAD VAIMUD (deemonid) OLID VANA TESTAMENDI IIDOLID (ebajumalad)

Vana Testamendi juurde tagasi tulles, leiame me üha enam kinnitusi, et "kurjad vaimud" on seesama, mis iidolidki. Laulud 106:36-39. värsid räägivad iisraellaste vigadest ja võrdlevad Kaanani iidoleid kurjade vaimudega:-

"Nad (iisraellased) teenisid nende ebajumalaid ja need said neile püüniseks! Nad ohverdasid oma poegi ja tütreid haldjaile ja valasid süüta verd, oma poegade ja tütarde verd, mida nad ohverdasid Kaanani ebajumalaile! Ja nad rüvetusid oma tegudest ning hoorasid oma eluviisidega!"

On täitsa selge, et kurjad vaimud - on iidolite (ebajumalate) teine nimi. Jumal ütleb, et kummardades kurje vaime, "rüvetasid iisraellased end oma tegudega ... oma üleastumistega", sest nende usk kurjadesse vaimudesse oli inimkujutluse vili ja ebajumalad, mida nad lõid, oli nende endi käte töö. Sellisel kujul, need inimesed, kes veel praegu usuvad kurjade vaimude olemasolusse, usuvad tegelikult sellesse, mis inimesed on välja mõelnud, aga mitte sellesse, mida Jumal meile õpetab.

5Moosese 32:15-24. värsid kirjeldavad, kuidas vihastub Jumal, kui tema inimesed usuvad (ebajumalatesse) kurjadesse vaimudesse:-

"Nad (iisraellased) ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid Teda oma jäledustega. Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tunnud, kes olid uued, äsja tulnud, kelledest teie vanemad ei teadnud. Ta ütles: "Ma peidan oma palge nende eest, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelledes ei ole truudust! Nad on Mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on Mind vihastanud oma tühisustega . Ma kuhjan nende peale õnnetusi, Ma paiskan nende vastu kõik oma nooled!"

Niisiis, nimetab Jumal kurjasid vaime iidoliteks (ebajumalateks), jäleduseks ja tühisuseks, see tähendab, annab neile sellised nimetused, millesse ei saa uskuda ja mis ei tähenda olevusi. Usk kurjadesse vaimudesse demonstreerib usu puudumist Jumalasse. Ei ole muidugi kerge uskuda, et Jumal saadab meile elus mitte ainult head vaid ka halba. Kergem on mõelda, et halb saadetakse meile veel kelleltki, muidu, kui me räägime, et halb tuleb meile Jumalalt, siis me peame uskuma sellesse, et Jumal võtab selle halva meilt ära, või et Tema näib meile lõppude lõpuks mõõtmatult suure õnnistusena.

KURJAD VAIMUD (deemonid) VANAS TESTAMENDIS

Kuid teie võite küsida: "Mida te räägite lõikude kohta Vanas Testamendis, mis räägivad selgelt kurjadest vaimudest?"

Üks seisukoht peab olema täiesti selge: Piibel ei vastandu iseenesele; ta vahendab Kõikvõimsa Jumala Sõna. Kui meile räägitakse, et Jumal saadab meile probleeme ja et Tema on kogu jõu allikas, siis ei saa Piibel rääkida, et kurjad vaimud on väikesed jumalakesed, kes seisavad Jumalale vastu ja samal ajal toovad meile igasugu hädasid ja probleeme. Tähelepanuväärne on see fakt, et sõna "kuri vaim", tuleb ette Vanas Testamendis ainult neljal korral ja alati kontekstis iidolite kummardamisega; kuid Uues Testamendis kohtab seda märksa enam. Me seostame seda sellega, et kui kirjutati Evangeeliumi, oli inimeste hulgas levinud uskumus, et igasugune arusaamatu (mõistmatu) haigus tuuakse kurjade vaimude poolt. Kui kurjad vaimud tõepoolest eksisteeriksid ja oleksid kaasosalised meie haigustes ja probleemides, siis räägitaks sellest ka Vanas Testamendis ja neid oleks meenutatud veel sagedamini. Kuid me ei loe üldse kurjadest vaimudest selles kontekstis.

KURJAD VAIMUD (deemonid) UUES TESTAMENDIS

Kui me loeme, et kellestki aeti välja kurjad vaimud, siis me teame, et inimesed, kellest nad välja aeti, olid allutatud ravile mingisuguse mälulünga või haigusega, mida sel ajal ei mõistetud seletada. Inimestel, kes elasid esimesel sajandil m.a.j. oli kalduvus süüdistada kujuteldavaid kurje vaime, kõiges, mida nad ei mõistnud. Ja kuna vaimuhaigused olid inimestele arusaamatud, tolleaegse meditsiini taseme juures, räägiti sellistest haigetest kui "kurjadest vaimudest vaevatuist". Vana Testamendi aegadel räägiti vaimuhälvetega inimestest kui õelatest ja kurjadest vaimudest haaratutest (Kohtumõistjate 9:23; 1Saamueli 16:14; 18:10). Uue Testamendi aegadel kõlasid sõnad, "kurjadest vaimudest/hingedest vaevatud", inimeste kohta, kes kannatasid vaimuhaiguste all. Side kurjade vaimude ja haiguste vahel on ära toodud järgnevates värssides:

"Tema (Jeesuse) juurde toodi palju seestunuid; ja ta ajas vaimud välja sõnaga ja tegi haiged terveks, et läheks täide, mis on üteldud prohvet Jesaja kaudu: "Tema võttis enese peale meie haigused ja kandis meie tõved!" (Matteuse 8:16,17).

Nii et inimlikud puudused ja haigused - on seesama, mis on olla "kurjade vaimude ja deemonite" meelevallas.

Inimesed arvasid, et Jeesus on hull ja rääkisid, et see on sellepärast, et tema sees on kuri vaim: "Temas on kuri vaim ja ta jampsib" (Johannese 10:20; 7:19,20; 8:52).

HAIGETE RAVIMINE

Pärast "kurjadest vaimudest vaevatute" ravimist, said inimesed tagasi "terve mõistuse". Olla "kurjast vaimust vaevatud", tähendas olla vaimselt ebaterve.

Evangeeliumis räägitakse, et "seestunuid" sai terveks ravida, kusjuures sõna, "seestunud", väljendab teist haiguste kirjeldamise võimalust.

Luuka 10:9. värsist loeme, et Jeesus käskis oma seitsmekümnel õpilasel minna ja "ravida haigeid", mida nad ka tegid. Kui nad tagasi tulid, ütlesid nad: "Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime tõttu!" (Luuka 10:17). Siin samastatakse kurje vaime jälle haigustega. Mõnikord ravisid apostlid haigeid Jeesuse nimel (Apostlite teod 3:6; 9:34).

OMA AJA KEEL

Niisiis, näeme me, et Uues Testamendis on kasutatud selle aja keelt, "kurjadest vaimudest vaevatud" inimeste kirjeldamiseks, kui neil oli vaimuhälbeid või haigusi, mida keegi ei mõistnud seletada. Meie keeles on sõna "kuutõbine", vaimselt haige inimese kirjeldamiseks. Sõna sõnalt tähendab see seda, et inimest "kahjustab kuu". Palju aastaid tagasi uskusid inimesed, et kui inimene käib öösel majast väljas täiskuu ajal, et ta võib olla kuu mõju all ja temast võib saada vaimuhaige. Praegust kasutame me sõna "kuutõbine" - hullu inimese kirjeldamiseks, kuid see ei tähenda, et me usume, et hullumeelsus on kuu mõju tulemus.

Kui oletada, et neid sõnu hakatakse lugema kahetuhande aasta pärast ja kui eeldada, et Jeesus ei pöördu selleks ajaks, võivad inimesed arvata, et meie uskusime inimeste hullumeelsusesse - kuu mõju tagajärjel, kuid nad oleksid ebaõiglased, kuna me kasutame üksnes meie aja keelepruuki, nagu seda tegi Jeesus kakstuhat aastat tagasi. Taolisel viisil räägime me ka pärilikest haigustest, sellistest nagu "tantstõbi" (Parkinsoni tõbi), mis ei kujuta endast tantsu, kuid meie kasutame meie aja keelt, nimetades seda haigust nende sõnadega. On selge, et Jeesus Kristus ei sündinud 25. detsembril, kuid vaatamata sellele, kasutavad kaasaegsed kirjanikud sõnu "sündimise päev", kui räägivad sellest päevast, kuigi ma ei usu, et me peame tähistama seda päeva kui Kristuse sünnipäeva. Nädalapäevade nimed põhinevad keelelisel ebajumalakummardamisel, näiteks, "pühapäev" - tähendab päeva, mis oli pühendatud päikese kummardamisele; "laupäev" - oli planeedi Saturn kummardamise päev; "esmaspäev" - kummardati kuud jne. Nende sõnade kasutus meie poolt ei tähenda veel, et me jagame nende inimeste keelelist usku, kes algselt lõid meie kaasaegse keele.

Hesekieli ajal eksisteeris müüt, et Iiisraeli maa toob neile hädasid, kes sellel elab. See ei olnud õige, kuid Jumal, justkui jagades iisraellaste arvamust, kasutab seda ideed, mis oli tol ajal rahva hulgas laialt levinud:

"Nõnda ütleb Issand Jumal. Et teile üteldakse: "Sina oled inimeste sööja ja oma rahva lastetumaks tegija": siis sellepärast ei söö sa enam inimesi ... ütleb Issand Jumal" (Hesekieli 36:13,14).

Siis oli ka laialt tuntud uskumus, et meri - see on suur koletis, kes soovib neelata alla maa. Kuigi see on täitsa vale, kohtab Piiblis tihti meenutust sellest, selleks et aidata esmakordsetel lugejatel mõista kujutatud ideed (vt. Iiob 7:12; Aamos 9:3; Jeremija 5:22; Laulud 89:10; Abakuk 3:10; Matteuse 14:24; Markuse 4:37-39).

Assüüria mütoloogias mässav merekoletis oli Rahab'i nimeline ja täpselt samasugune nimi oli antud Egiptuse merekoletisele Jesaja 51:9. värsis. Kuna Piibel on Jumala Sõna, siis ei ole võimalik, et see oleks lihtsalt keelepeegelduse virvendus, mis eksisteeris selle kirjutamise ajal. Tõenäoliselt pöördus Jumal teadlikult tolleaegsete uskumuste poole, et näidata, et Tema on ainus võimas allikas ja et Tema tahe teeb kõik. Sellisel moel parandas Jumal siin põhilise vea sellest, et maailmas justkui oleks jõude, mis ei ole tema kontrolli all ja selle tõttu ilmneb kurjus. Samal ajal ei välju Piibel oma raamidest ja ei mõista hukka uskumust sellest, et meres elab hiiglaslik koletis või et meri ise on koletis.

Teiseks näiteks on välgu ja äikesepilvede kirjeldus, nagu "põgenev madu" (Iiob 26:13). See käis ilmselt tolleaegse keelepruugi kohta, et välk ja hirmuäratavad äikesepilved olid mao sarnased. Niisugused lõigud ei lükka ümber sellise mõtteviisi valelikkust ja ei sisalda teaduslikke katseid selgitusteks. Selle asemel viitavad nad sellele, et Jumal juhib kõiki loodunähtusi. Samasugune oli ka Kristuse suhtumine tol ajal eksisteerivasse uskumusse kurjadest vaimudest. Tema imettegevad teod rääkisid selgelt, et Jumala jõud on absoluutselt täiuslik ja ei ole seotud inimlike ebauskudega, niinimetatud "kurjadesse vaimudesse". Need, kes usuvad, et "kurjade vaimude" kirjeldus Uues Testamendis, kinnitab nende olemasolu, peavad tunnistama, et meri on tõepoolest koletis ja välk on tõepoolest suur madu. Siin peab veel kord alla kriipsutama, et Piibel on kirjutatud oma aja keeles, kuid ta ei kinnita seda usku, mis on aluseks selle aja keelele. Nagu me juba mainiseme, on selline eripära iseloomulik ka meie endi keelele. Piibel teeb kõike seda, selleks, et kinnitada põhitõdesid, millest räägitakse osades 6.1 ja 6.2; et Jumal on kõikvõimas, et Tema on vastutav kõigi meie eluliste ebakõlade eest; et patt lähtub meist enestest ja et kõik ülalpoolöeldu, kinnitab Jumala tähtsust meie päästmises. Niinimetatud "suured kriitikud" osutavad pidevalt Pühakirja keele seosele ja sel ajal eksisteerinud kultuuri uskumustele, millest räägitakse Piiblis. See on täiesti arusaadav, kuna Piibel on kirjutatud keeles, mis sisaldab viiteid kohalikele uskumustele, kuid see on tehtud selleks, et kriipsutada alla, et Jahve on üksainus tõeline Jumal, võrreldamatult palju suurem, kui kõik väikesed inimlikud uskumused, mis olid tuntud neile, kes esmakordselt lugesid innustavaid sõnu, mis kandusid kuulutajate huultelt.

Kui mõtled sellest, siis imestad tahtmatult selle suure hulga oma aja keelenäidete kasutamise üle Piiblis, ilma katseteta seda parandada. Allpool tuuakse mõned näited:-

- Variserid süüdistasid Jeesust selles, et ta tegi oma imetegusid valejumala Peetsebuli abil. Jeesus ütles: "Kui mina Peetsebuli abil kurje vaime välja ajan, kelle abil ajavad teie pojad need välja?" (Matteuse 12:27). 2Ajaraamat 1:3. värss räägib selgelt, et Peetsebul oli vilistide ebajumal. Kuid Jeesus ei ütelnud: "Vaadake, 2Ajaraamat 1:3. värss räägib, et Peetsebul on valejumal, ei ole teie süüdistustel (alust) õigustust". Ei, Jeesus ütles nii, nagu oleks Peetsebul tõepoolest olemas olnud, kuna Ta tahtis, et Tema sõnad jõuaksid nende inimesteni, kellele Ta kuulutas. Samal moel rääkis Jeesus kurjade vaimude väljaajamisest. Ta ei kinnitanud, et "neid ei ole tegelikult olemas". Ta lihtsalt kuulutas evangeeliumi nende päevade keeles.

-Juudid pidasid end Jeesus Kristuse ajal pühakuteks ja arvasid, et nemad on Aabrahami järglased. Jeesus käitus nendega ka nagu "pühakutega" ja ütles neile: "Tean, et teie olete Aabrahami sugu" (Johannese 8:37). Aga Ta ei uskunud nende pühadusse, millest Ta tihti rääkis ja Johannese 8:39-44. värssides ütles Jeesus otse, et nad ei olnud Aabrahami sugu. Nii et Jeesus võttis inimeste usku puhta mündina, kuid demonstreeris neile tõde praktikas. Me näitasime, et selline oli Jumala suhtumine paganlikesse uskumustesse Uue Testamendi kirjutamise aegadel. Niisamuti suhtus Kristus kurjadesse vaimudesse sel ajal. Tema, Jumala poolt õnnistatud imettegevad teod, rääkisid täiesti selgelt, et haigused saadeti Jumalalt aga mitte mingisuguse muu jõu poolt ja ainult Jumalal oli võimas jõud nende ravimiseks.

- Paulus tõi tsitaate kreeka poeetidelt, kes olid kuulsad piibli vastase vihkamisega, et kritiseerida neid, kes uskusid neid poeete (Tiituse 1:12; Apostlite teod 17:28). Me võime siin samuti meenutada Pauluse suhtumist ohvritulpa, millele oli kirjutatud: "Tundmatule Jumalale", see on mingisugusele paganlikule jumalale, kes võis eksisteerida, kuid keda Ateena elanikud veel ei tundnud (Apostlite teod 17:22,23).

- Efeslastele 2:2.värsis räägitakse "õhuvalla vürstist". See ei ole kahemõtteline viide õhuvallale, kelle kontseptsiooni uskusid omal ajal Pauluse lugejad. Paulus räägib, et kunagi nad elasid "õhuvalla vürsti" tahtmise järgi. Sellessamas salmis kasutatakse selle "vürsti" kohta väljendit - "vaim (teadvuslik olend), kes tegutseb" inimeses. Varem nad uskusid paganlikku taevase vaimu, vürsti, ideesse. Nüüd aga märgib Paulus, et võim, kellele nad formaalselt allusid, oli nende endi vale ettekujutuse vili. Apostlid suhtusid just sellisel moel paganlikesse uskumustesse ja rääkisid neist avaliku eitamiseta, näidates samal ajal tõde patu kohta.

- 2Peetruse 2:4. värss ütleb patuste inimeste kohta, kes suunatakse surmavalda (paljudes väljaannetes tõlgitakse seda sõna "põrgu"). Surmavald oli mütoloogiline koht allilmas. Kuid Peetrus ei tee siin parandust, vastupidi, ta kasutab seda sõna kui täieliku hävingu sümbolit ja karistust patu eest. Kristus kasutab sellesarnaselt oma kuulutustöös sõna "gehenna".

KAS KURJAD VAIMUD ON TÕESTI HAIGUSTE PÕHJUSEKS?

Igaüks, kes usub kurjade vaimude olemasolusse, peab esitama enesele küsimuse: "Kas minu haigus ei ole esile kutsutud kurjadest vaimudest, kui ma haige olen?"

Kui te arvate, et kurjad vaimud, kellest räägitakse Uues Testamendis on jumalakesed (tondid), kes keerlevad meie ümber ja loovad kurjust, siis te peaksite ütlema: "Jah!". Kuid, kuidas te saate selgitada seda fakti, et paljud haigused, mis on esile kutsutud kurjadest vaimudest, saavad praegu olla ravitavad või kontrolli all ravimitega? Klassikaliseks näiteks on malaaria. Suurem hulk aafriklasi uskusid hiljutise ajani, et malaariat kutsuvad esile kurjad vaimud, kuid meie teame, et seda haigust saab ravida hiniiniga või teiste ravimitega. Teie võite ütelda, et kui kuradikesed näevad, kuidas väikesed kollased tabletid lähevad teie neelu, hakkavad nad kartma ja lendavad minema? Mõningaid haigusi, mida Jeesus ravis, nagu kangestus kramptõbi, pidalitõbi või epilepsia, on kirjeldatud kui kurjast vaimust seestunuid. Kõiki neid haigusi on võimalik ravida ravimitega.

Minu sõber tuli maalt külla, Kampala linna lähedalt (Ugandas). Ta rääkis meile, et inimesed uskusid seal, et malaariat kutsuvad esile kurjad vaimud, kuid kui nad nägid, et ravimid aitavad kiiresti haigusest võitu saada, lakkasid nad uskumast kurjadesse vaimudesse. Kuid kui inimene haigestus musta malaariasse (mis kutsub esile tõsiseid mõistuse hälbeid), hakkasid nad jälle süüdistama kurje vaime. Arst, kes tuli kohale lähimast linnast, pakkus neile tugevatoimelist malaariavastast ravimit, kuid nad ütlesid sellest ära, öeldes, et neile on tarvis midagi erilist, võitluseks kurjade vaimudega. Arst pöördus hiljem tagasi ja ütles: "Mul on ravim, mis ajab välja kurjad vaimud!" Haige võttis meelsasti rohtu ja tal hakkas parem. Teise tabletiga oli sama lugu, mis esimesegagi. Arst ei uskunud kurjadesse vaimudesse, kuid ta kasutas nende inimeste keelt, et läheneda haigele, just niisamuti nagu "Suur Arst", Issand Jeesus, toimis 2000 aastat tagasi.