6.2 Kurat Ja Saatan

Sõna "saatan" kujutab endast tõlkimatut vanajuudi sõna, mis tähendab "vastane"; samal ajal kui sõna "kurat" on tõlge kreeka sõnast "diabolos", mis tähendab "petist, vaenlast või valesüüdistajat". Kui me usume, et saatan ja kurat on olevused, mis asuvad väljaspool meid ja vastutavad pattude eest, siis ükskõik kuna me ka ei kohtuks nende sõnadega Piiblis, peame me suunama need sellisele patusele inimesele. Nende sõnade piiblikasutus näitab, et nendest võivad lähtuda omadused, mis kirjeldavad tavalisi inimesi. See fakt teeb võimatuks mõttekujutuse, et sõnad saatan ja kurat, nagu neid kasutatakse Piiblis, käivad mingisuguse suure patuse isiksuse või olendi kohta, mis asub väljaspool meid.

SÕNA "SAATAN" PIIBLIS.

1Kuningate 11:14. värsis loeme: "Ja tõstis Jehoova vastase (seesama vanajuudi sõna, mis on teistes kohtades tõlgitud kui "saatan"), Saalomonile, edomlase Hadadi"; ja edasi: "Ja Jumal tõstis temale vastaseks ka teise (teise saatana) ... Tema oli Iisraeli vastane (saatan)" (1Kuningate 11:23,25). See ei tähenda, et Jumal tõstis üleloomuliku isiksuse või Ingli, et olla saatanaks (vastaseks) Saalomoni vastu; Ta tõstis tavalised inimesed. Matteuse 16:22,23 värsid annavad teise näite. Peetrus püüdis veenda Jeesust, et ta ei läheks Jeruusalemma, surma ristil. Jeesus pöördus ja ütles Peetrusele: "Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks (kiusatuseks), sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda". Nii nimetatigi Peetrust saatanaks. Siin on kristallselge, et Kristus ei rääkinud ei Ingli ega koletisega, kui ta lausus need sõnad; ta rääkis Peetrusega.

Nii nagu sõna "saatan" tähendab vastalist, võib ka hea inimene, isegi Jumal olla nimetatud "saatanaks". Iseenesest ei kujuta see sõna mitte midagi halba. Patu varjund, mis sõnal "saatan" on, on tihti põhjendatud sellega, et meie patune loomus on meie kõige suuremaks "saatanaks" või vastaseks. See varjund on samuti seotud selle sõna kasutamisega inimeste kõnepruugis seoses patuga. Jumal ise võib olla meie jaoks "saatanaks", kuna ta toob meie ellu katsumusi või seisab vale tegevussuuna teel, millele meie oleksime võinud astuda. Kuid kui me ka nimetame Jumalat "saatanaks", ei tähenda see seda, et Tema ise on "patune".

Kuningate raamatud ja Ajaraamatud annavad samuti nende episoodide kirjelduse; neli lõiku Evangeeliumist räägivad ühest ja samast, kuid kasutavad selleks erinevaid stiililisi võtteid. 2Kuningate 24:1. värss räägib, et Jumal saatis Taaveti, tegema üleskirjutust Iisraeli rahva kohta.1Ajaraamat 21:1. värsis on antud vastav kirjeldus sellest sündmusest selliselt: "Aga saatan tõusis Iisraeli vastu, ja kihutas Taavetit, et ta Iisraeli ära loeks". Ühes lõigus on öeldud, et Jumal sundis Taavetit tegema rahvaloendust, aga teises, saadab saatan teda sedasama tegema. Ainus järeldus, mis siit ilmneb, seisneb selles, et Jumal oli Taaveti suhtes kui saatan või vastane. Sedasama tegi Jumal Iiobiga, saates talle katsumusi elus, nii et Iiob ütles Tema kohta nii: "Sa oled muutunud julmaks mu vastu, Sa kiusad mind oma vägeva käega" (Iiobi 30:21); faktiliselt väljendus Iiob nii: "Sinu teod on minu vastu nagu saatan".

SÕNA "KURAT" - PIIBLIS

Sama on ka sõnaga "kurat". Jeesus ütles: "Kas siis mina ei kogunud teid kahtteist (apostlid) ja üks teie seast on kurat?" Ja ta rääkis Juudas Iskariotist, kes oli tavaline, surelik inimene. Ta ei rääkinud kellestki sarvedega või ebaloomulikust hingest. Sõna "kurat" käib siin lihtsalt patuse inimese kohta. 1Timoteusele 3:11. värss annab teise näite. Preestrite naised ei tohiks olla laimajad. Algne kreeka sõna on siin "diabolos", mida teistes kohtades on tõlgitud sõnana "kurat". Paulus hoiatab Tiitust, et elatanud naised koguduses ei tohi olla "laimajad" või "kuradid" (Tiitusele 2:3). Sedasama ütles ta ka Timoteusele (2Timoteusele 3:13): "Viimastel päevadel ... on inimesed ... õelad (kuradid)". See ei tähenda, et nad muutuvad üliinimesteks, vaid et nad on veel patusemad. Peaks olema täiesti selge, et sõnad "kurat" ja "saatan" ei käi langenud Ingli kohta või mingisuguse patuse olevuse kohta väljaspool meid.

PATT, SAATAN JA KURAT

Sõnu "saatan" ja "kurat" kasutatakse mõistukõnelises (allegoorilises) mõttes loomulike patuste kalduvuste lahti seletamiseks, mis meis on, millest me rääkisime lõigus 6.1. See on meie peamine "saatan" või vastane. Neid sõnu võib samuti kasutada kui mõistukõnet, mis sellisel juhul tähendab "kuradit", - kui meie vastast, laimajat, kes moonutab tõde. See on see, mida kujutab endast meie loomulik "inimene" - tõeline kurat. Side kuradi ja meie patuste soovide vahel, patu vahel, mis elutseb meie sees, on selgelt väljendatud mitmes katkendis. "Et nüüd lapsed meil on liha ja vere osalised, siis temagi (Jeesus) sai otse samal viisil osa sellest, et ta (oma) surma läbi kaotaks selle, kelle võimu all oli surm, see on kuradi" (Heebrealastele 2:14). Siin räägitakse kuradist kui surma eest vastutavast olendist. Kuid "patu palk on surm" (Roomlastele 6:23). Sellepärast esinevad patt ja surm ühesuguse mõistena. Jakoobuse 1:14. värss ütleb sellele sarnaselt, et meie patused soovid kiusavad meid, viies meid patuni ja järelikult, surmani; aga Heebrealastele 2:14. värss märgib, et Jeesusel oli meie (inimlik) loomus, et purustada kuradit. See on kontrastiks Roomlastele 8:3. värsile: "Jumal läkitas oma Poja patuse liha sarnasuses (meie inimlikus loomuses) ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees". Siin on näidatud, et kurat ja patused kalduvused, mis loomulikult on meie inimloomuses, esindavad tegelikult üht ja sama. On äärmiselt tähtis mõista, et Jeesus allus samasugustele kiusatustele nagu meiegi. Kuradi tähenduse mittemõistmine tähendab, et me ei suuda õieti endale ette kujutada Jeesuse loomust ja tegusid. Üksnes sellepärast, et Jeesusel oli meie inimlik loomus, "kurat" tema sees, võib meil olla lootus pääsemisele (Heebrealastele 2:14-18; 4:15). Saades võitu omaenese loomulikest soovidest, piibellikust kuradist, suutis Jeesus purustada kuradi ristil (Heebrealastele 2:14). Kui kurat oleks olnud isiksus, siis ta ei saaks enam eksisteerida. Heebrealastele 2:14. värss seletab seda ,kinnitades, et oma surmaga hävitas Kristus kuradi. Oma surmaga Jeesus kaotas "patuse keha" (Roomlastele 6:6), see tähendab, inimliku loomuse, patu, mis ilmneb meie endi kehade kujul.

"Kes pattu teeb, see on kuradist" (1Johannese 3:8), sest patt on meie endi isiklikele loomulikele patustele soovidele järeleandmise tulemus (Jakoobi 1:14,15), mida Piibel nimetab "kuradiks". "Selleks on Jumala Poeg ilmunud, et ta tühistaks kuradi teod" (1Johannese 3:8). Kui meil on õigus, rääkides, et kurat kujutab endast meie patuseid soove, siis on patt,nende, meie patuste soovide tulemus. See on kooskõlas 1Johannese 3:5: "Selleks on Jumala Poeg (Jeesus) ilmunud, et ta tühistaks kuradi teod". See kinnitab meie järeldusi, et "meie patud" ja "kuradi teod" - on üks ja seesama. Apostlite teod 5:3. värsiga annab teise näite sellele seosele kuradi ja meie pattude vahel. Peetrus ütleb Ananjale: "Miks sa lubasid saatanal külvata oma südamesse mõtte valetada Pühale Vaimule?" Millegi asetamine meie südamesse on sama, kui täita meie süda saatanaga. Kui me ise asetame midagi oma südamesse, näiteks, patuse plaani, siis see algab meie seest. Kui naine eostub, siis see ei toimu väljastpoolt teda; see saab alguse tema sees. Jakoobuse 1:14,15 värsid kasutavad sedasama mõistet, kirjeldades seda kui "meie himu, siis, kui ta on rasestunud, toob patu ilmale". Laulud 109:6. värss võrdleb patust inimest kuradiga: "Sea õel tema vastu, ja saatan seisku ta paremal käel", see tähendab hakkab valitsema tema üle (vrd. Laulud 110:1).

ÜMBERKEHASTUMINE

Kuid te võite täitsa põhjendatult öelda: "Kogu see jutt kuradist käib nii, nagu ta oleks inimene!" Ja see on täitsa õige. Heebrealastele 2:14. värss räägib temast, nagu ta oleks surmavalla omanik. Isegi põgus süvenemine Piibli lugemisse, näitab, et selles figureerib tihti ümberkehastumise idee, mis juhib kõnet abstraktsest arusaamast, nagu inimesest. Õpetussõnad 9:1. värsis räägitakse nii naisest, keda nimetati tarkuseks, kes ehitas endale maja, aga Roomlastele 6:23. värss kehastab pattu arvepidajana, kes annab tasu välja surma näol. Veelgi üksikasjalikumalt vaadeldakse seda küsimust KÕRVALEPÕIKES 5. Meie kurat, "diabolos", kujutab tihti meie patuseid soove. Kuid inimene ei suuda omada abstraktset "saatanat". Patused soovid, mis on inimese südames, ei saa eksisteerida inimesest lahus; sellepärast "kurat" kehastubki ümber. Patt esineb tihti härrasmehe kujul (näiteks, Roomlastele 5:21; 6:6,17; 7:3). Sellepärast on arusaadav, et ka kurat kehastub ümber; sealjuures käib ka "kurat" samuti "patu" kohta. Samuti räägib Paulus meist, kui kahestunud isikutest, kes asuvad meie kehades (Roomlastele 7:15-21), kus ilmalik inimene, "kurat", võitleb vaimse inimesega. Kuid on täiesti mõistetav, et meie sees ei ole otseses mõttes isikuid, kes võitlevad teine teisega. See, meie loomuse patune osa Matteuse 6:13. värss, kehastub sõnaga "kiusatus", piiblikuradi tähenduses. 1Korintlastele 5:13. värss on seesama sõna, "kiusaja" tähenduses, lahtiseletatult - "kõlvatu", näidates, et kui inimene annab järele patule, see tähendab oma "kiusajale", siis ta ise saab "taganejaks" või "kuradiks".

"KURAT" ja "SAATAN" POLIITILISES KONTEKSTIS

Sõnad "kurat" ja "saatan" kehastuvad ka samuti, kirjeldades pahelist, patust maailma, milles me elame. Ühiskondlikest, poliitilistest ja pseudo-religioossetest inim ierarhiatest võib rääkida "kurat" mõttes. Kurat ja saatan käivad Uues Testamendis tihti Juudi ja Rooma süsteemi poliitilise ja ühiskondliku võimu kohta. Me loeme kuradist, kes sulgeb usklikud pimedasse (Ilmutuse 2:10); sealjuures peetakse silmas Rooma valitsust, kes sulges usklikud vanglatesse. Sellessamas kontekstis loeme me Pergamoni kirikust, mis asetseb saatana istekoha või trooni lähedal, seega on siin jutt Rooma valitsemiskoloonia asukohast, mis oli Pergamonis, kus oli samuti grupp usklikke. Me ei saa rääkida, et saatanal endal, kui ta on olemas, oli troon Pergamonis.

Individuaalne patt väljendub kui Jumala seaduse rikkumine ühe inimese poolt (1Johannese 3:4). Kuid patt, mida väljendatakse kollektiivselt, kui poliitilist ja ühiskondlikku jõudu Jumala vastu, on veel võimsam, kui individuaalne. See kollektiivne jõud, mis tihti kehastub võimsa olendi näol, on kuradi nimeline. Selles mõttes nimetavad Iraan ja teised Islami maad Ühendriike "suureks saatanaks", see tähendab, suureks vastaliseks nende kursile poliitilises ja religioosses suunas. See on üks näidetest, mis illustreerib kuidas sõnu, "kurat ja saatan", sageli Piiblis kasutatakse.

Lõpetuseks peab nähtavasti ütlema, et selles küsimuses rohkem kui ükskõik missuguses teises, on tähtis rajada meie arusaam üldistatud järeldusel, mis on tehtud kogu Piibli ulatuses, aga mitte teha tõsiseid järeldusi, lähtudes mõnest värsist, mis sisaldavad põgusaid fraase, mis käivad laialtlevinud arusaama kohta kuradist. Lõigud 6.1 ja 6.2 oleks kasulik veel kord tähelepanelikult läbi lugeda. Neis on antud lühike ülevaade sellest, mis annab õige ülevaate kõigist lõikudest - kuradi ja saatana kohta. Need sõnad võivad olla kasutusel tavaliste omadussõnade moodustamiseks või mõnes kohas käivad nad patu kohta, mis toimub meie isikliku inimliku loomuse süü tõttu. Mõned enam petlikuna tuntud lõigud, mis tuuakse laialt levinud uskumuste toetuseks, on vaatluse all KÕRVALEPÕIGETES, mis on toodud selle peatüki lõpus.