6.1 Jumal Ja Patt

Paljude kristlike sektide liikmed, aga samuti ka inimesed, kes kuulutavad paljusid teisi religioone, usuvad koletise, nimega saatan või kurat, olemasolusse, kes tekitab probleeme, mis on meie elus ja maailmas ja kes on vastutav meie tehtud pattude eest. Piibel õpetab selgelt, et Inglid ei või patustada. Kui me siiralt usume sellesse, saame me aru, et meie maailmas ei saa olla mingit üleloomulikku olevust, kes oleks Kõikvõimsa Jumala vastand. Kui aga me arvame, et selline olevus on tõepoolest olemas, siis me asetame Kõikvõimsa Jumala tähtsuse kahtluse alla. See küsimus on sedavõrd tähenduslik, et selle õiget mõistmist tuleks vaadelda kui erakordselt tähtsat doktriini. Heebrealastele 2:14 räägib, et Jeesus hävitas kuradi oma surmaga; seepärast, kui meil ei ole õiget ettekujutust kuradist, siis me ei saa mõista Kristuse tegusid ja loomust.

Maailmas üldse ja eriti "kristlikus" maailmas, eksisteerib idee, et kõik hea elus - lähtub Jumalast, aga kõik halb - saatanast või kuradist. See idee ei ole uus, see on iseloomulik mitte ainult Kristusest lahtiütlejaile. Babüloonlased näiteks uskusid jumala vaimude olemasolusse - headuse ja valguse jumalasse , kurjuse ja pimeduse jumalasse. Nad arvasid, et need jumalad peavad pidevat surmasõda üksteise vastu. Kir, suur Pärsia kuningas uskus ka sellesse. Sellepärast ütles Jumal talle:"Mina olen Issand, ja ei ole teist; ja ei ole Jumalat peale Minu ... Mina loon valgust ja pimedust, teen maailma ja kutsun esile õnnetused. Mina, Issand, teen kõike seda" (Jesaja 45:5-7,22). Jumal lõi maailma ja Ta loob kurja või häda. Selles mõttes on Jumal autor - kurjuse looja. Ja selles on ka vahe kurjuse ja patu vahel, mida loob inimene. Patt sisenes maailma pattu teinud inimesega; seda ei loonud Jumal (Roomlastele 5:12).

Jumal ütles Kir'ile ja Babüloni elanikele: "... ei ole (teist) Jumalat peale Minu". Vanajuudi sõna "el" tõlkes "Jumal", tähendab põhiliselt "jõudu või jõu allikat". Jumal ütleb, et ei ole muud jõuallikat peale Tema. Sellepärast ei saa tõeline jumalausklik võtta vastu ideed üleloomulikust kuradist või deemoneid.

Jumal: häda looja

Piiblis on palju näiteid sellest, et Jumal toob "kurja" inimeste ellu ja sellesse maailma. Aamos 3:6. värsis märgib ära, et kui linnas on kurjus, siis Jumal lasi sellel sündida. Kui näiteks linnas toimus maavärin, siis räägivad inimesed tihti, et see on "kuradi" käte töö, kes valas hädad linna peale. Tõeline usklik peaks siis aru saama, et kurja eest on vastutav Jumal. Miika 1:12. värss räägib nii: "Pääses häda Jumala kätest Jeruusalema väravateni". Iiobi raamatus loeme me, kuidas Iiob, õiglane inimene, kaotas kõik, mis tal oli oma elus olnud. Raamat õpetab, et "kurjuse" kogemus inimese elus ei ole otseselt proportsionaalne tema kuuletumise või mittekuuletumisega Jumalale. Iiob tunnistas, et "Issand andis, Issand ka võttis" (Iiob 1:21). Ta ei öelnud: "Issand andis aga kurat võttis". Ta vastab oma naisele: "Kas tõesti võtame me vastu Jumalalt ainult head, kuid halba ei võta me vastu?" (Iiobi 2:10). Raamatu lõpus sugulased ja tuttavad "lohutasid teda kõige kurja eest, mis Jumal oli temale saatnud" (Iiob 42:11, vrd. 19:21; 8:4).

Niisiis on Jumal kurja allikas, selles mõttes, et Tema on lõplik otsustaja probleemide üle, mis meil meie elus esile kerkivad.

"Sest keda Issand armastab, seda ta karistab ... Taluge karistust kasvatuseks ... aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja" (Heebrealastele 12:6-11). Need sõnad näitavad, et need katsumused, mis Jumal meile saadab, juhivad meid lõpptulemusena meie vaimse kasvuni. Jumala sõnad käiksid iseendale vastu, kui räägiksid, et kurat sunnib meid pattu tegema ja olema ebaõiglased ja samal ajal ta saadab probleeme meie ellu, mis juhivad meid "rahu vilja, õigluse", arendamisele.

Ortodoksiline idee kuradist loob siin tõsiseid probleeme. Erilist raskust arusaamiseks kujutavad sel juhul lõigid, mis räägivad inimese toomisest saatana juurde, "et hing oleks päästetud" või "et nemad (inimesed) õpiksid eemalduma pilkamisest" (1Korintlastele 5:5; 1Timoteusele 1:20). Kui saatan on tõepoolest olevus, kes sunnib inimesi patustama ja osutab negatiivset vaimset mõju inimestele, miks siis need lõigud räägivad saatanast positiivses valguses? Vastus on selles, et "saatan" või raskused elus, toovad meid sageli usklikus elus positiivsete vaimsete tagajärgedeni.

Kui me usume, et kurjus lähtub Jumalast, siis me võime paluda Teda palve kaudu, teha midagi nende probleemidega, mis meie ette on kerkinud, näiteks, võtta need meilt ära. Kui Ta seda ei tee, siis me teame, et need on saadetud meile Jumalast; meie vaimseks kasvuks. Kui aga me usume mingisuguse kurja olemasolusse, mida nimetatakse saatanaks või kuradiks, kes loob meile probleeme, siis ei ole meil mingit lootust leida Temaga ühist keelt. Jõu kadumine, haigused, ootamatu surm või õnnetused, - kõike seda tuleks võtta kui ebaõnne. Kui kurat on mingisugune patune Ingel, siis on ta meist palju tugevam ja meil ei ole mingit valikut, kui üksnes kannatada tema käe läbi. Ja vastupidi, me lohutame end, et Jumala juhtimisel "kõik tuleb meile kasuks" (Roomlastele 8:28). Sellepärast ei ole uskliku elus sellist arusaamist nagu "vedamine".

PATU PÄRITOLU

Tuleb märkida, et patt lähtub meist enestest. Meie patus oleme meie ise süüdi. Muidugi oleks meeldivam mõelda, et meie ei kanna vastutust meie pattude eest. Kui see oleks nii, siis me võiksime vabalt pattu teha ja õigustada end sellega, et kõige meie poolt tehtu eest peab vastutama kurat. Pole imekspandav, et patus süüdiolevad õigustavad end sellega, et teo sooritamise momendil või isegi kuritöös juhtis neid kurat ja seepärast nad ei saa vastutada kõige nende poolt sooritatu eest. Ja on täiesti loomulik, et selline ebaõnnestunud õigustus ei leia tähelepanu ja patused saavad oma "teenete" kohaselt.

Me peaksime meeles pidama, et "kättemaks patu eest on - surm"(Roomlastele 6:23); patt viib surma. Kui mõelda, et meie ei vastuta oma pattude eest, vaid vastutust nende eest kannab kurat, siis peaks õiglane Jumal karistama kuradit aga mitte meid. Kuid meie pattude eest mõistetakse kohut meie üle ja see näitab, et meie ise vastutame nende eest. Mõte kuradi süüdiolekust meie pattude eest, on eesmärgiga, võtta meilt ära vastutus meie poolt tehtud kurja eest. See on veel üks näide, mis selgitab inimeste piibliõpetusest keeldumise põhjust; inimliku loomuse patusust.

"Kõik, mis väljastpoolt läheb inimese sisse, ei või teda rüvetada ... Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised, abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest" (Markuse 7:15-23). Idee mingisuguse patuse olevuse olemasolust väljastpoolt, mis siseneb meisse ja sunnib meid patustama, ei ole siin kooskõlas Kristuse õpetusega. Seestpoolt, inimese südamest, väljuvad kõik need patused mõtted. Sellepärast ütles ülemaailmse üleujutuse ajal Jumal: "Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale" (1Moosese 8:21). Jakoobuse 1:14 räägib meile: "Igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb". Meid kiusatakse meie isiklike himude kaudu, meie endi patuste soovide kaudu, aga mitte millegiga, mis asub meist väljaspool. Jaakob küsib: "Kas mitte sealt, teie himudest?" (Jakoobuse 4:1). Igaühel meist on oma isiksusele iseloomulikud kiusatused. Nad sünnivad meie isiklike patuste soovide kaudu ja käivad ainult meie isiksuse kohta. Ja räägitakse õieti, et meie ise oleme iseenese suurimad vaenlased.

Läkitus roomlastele räägib põhiliselt patust: selles vaadeldakse patu päritolu ja kuidas sellest üle saada. Erakordselt tähtis on ära märkida, et läkituses kohtab väga harva meenutusi kuradist ja saatanast. Ja ka Paulus ei meenuta kuradit ja saatanat, kui räägib, kust lähtub patt. Sedasama võib öelda kontseptsiooni kohta kuradist, Uues Testamendis. Kui oleks olemas väline olevus, kes sunnib inimest patustama, siis nähtavasti oleks sellest korduvalt meelde tuletatud Vanas Testamendis? Kuid selles mõttes on sügav ja ühemõtteline vaikus. Kohtunike aja kirjeldus või iisraellaste viibimine kõrbes, näitab, et juudid panid sel ajal toime hulgaliselt patte. Kuid Jumal ei hoiatanud neid kellestki tugevast, üleloomulikust olevusest või jõust, mis oleks võinud siseneda neisse ja sundida neid pattu tegema. Selle asemel kutsus Ta neid üles pöörduma Tema Sõna poole, nii et nad ei käiks oma isikliku lõa otsas (näiteks 5Moosese 27:9,10; Joosua 22:5).

Paulus kaebab: "Minus, see on minu lihas, ei ela head ... Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis elab minus" (Roomlastele 7:18-20). Ta ei lao siin süüd tehtud patu eest välisele olevusele, kelle nimeks on kurat. Ta räägib oma patusest loomusest, kui reaalsest patu allikast: " ... Siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis elab minu sees. Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja" (Roomlastele 7:20,21). Paulus märgib, et vaimsele vastupidine lähtub sellest, mida tema nimetab "Patt, mis elab minus". Iga mõtlev, vaimselt andekas inimene, jõuab eneses sellesama äratundmiseni. Tuleb öelda, et isegi selline ületamatu usklik nagu Paulus, ei tundnud oma loomuse muutumist peale üleminekut kristlusesse ja teda ei olnud asetatud sellisesse olukorda, mille puhul ei oleks saanud pattu teha ja ei oleks pattu teinud. Kaasaegse "Evangeelse liikumise" liikmed kinnitavad, et nemad on sellises olukorras, seejuures nad on asetanud Pauluse "päästmatute" ritta, tema sõnade pärast, mis on lausutud Roomlastele 7:15-21 värssides. Need värsid kinnitavad põhilist raskust nende kutsumusele.

Teine kaheldamatult õilis inimene, Taavet, väljendas samuti muret oma loomuse alalise patususe üle: "Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees!" (Laulud 51:5).

Piibel räägib küllaltki täpselt inimese loomuse fundamentaalsest patususest. Kui seda õieti mõista, siis ei ole mingit vajadust kujuteldava olevuse leiutamiseks, mis asuks väljaspool meie inimlikku loomust ja kannaks vastutust meie pattude eest. Jeremija 17:9. värss räägib, et inimese süda on äärmiselt rikutud ja petlik, et meie ei suuda isegi õieti ette kujutada endale tema patususe mõõtmeid. Ja ei saa öelda enam selgemalt, kui seda on tehtud Koguja 9:3. värsis:"Inimlaste süda on ju täis kurjust". Efeslastele 4:18. värss selgitab nii inimese loomuse eemaldumise põhjust Jumalast: "Neis pesitseva rumaluse ja nende südame paadumuse tõttu". Meie vaimselt pimedate ja rumalate südamete tõttu, eemaldab meie mõttekäik meid Jumalast. Kooskõlas sellega kõlavad Galaatlastele 5:19 sõnad "meie liha tegudest"; see tähendab, et meie liha, meie loomus ja iseloom, sunnivad meid pattu tegema. Mitte ükski ülalpool toodud lõikudest ei tõenda patu päritolu meie sees nagu oleks see kuradist sisendatud. Patu tendentsid on meis, meie sündimisest alates, mis moodustavad meie inimliku loomuse põhilise osa.