Kõrvalepõige 7: "Siis Saate Püha Vaimu Anni" (Apostlite Teod 2:38)

Esinedes suure rahvahulga ees, Nelipühal, lõpetas Peetrus oma pöördumise salmiga 38, kutsudes ristimisele ja Püha Vaimu ande saamisele. Viide Püha Vaimu andele oli tehtud seoses sellega, et apostlid kasutasid keelte ande , rääkides rahvahulgaga erinevates keeltes, selgitades inimestele, et toimides nii, nad täidavad Joeli prohvetikuulutust, imeliste andide esitamise kohta (Apostlite teod 2:16-20). Võib oletada, et Peetrus tõotas imelisi vaimuande iisraellastele, kes teda kuulasid. Rahvahulk koosnes juudalastest, mitte paganatest (Apostlite teod 2:5). Joeli prohvetikuulutus, annete omandamisest, puudutas ennekõike juute. Seepärast, ütles Peetrus, pöördudes nende poole: "Teie ja teie laste päralt on see tõotus (Apostlite teod 2:39), pidades silmas nähtavasti Joeli ennustust, et Vaim valatakse iisraellaste ja nende laste peale (Apostlite teod 2:17; võrdle Joeli 2:28-32). Siin võib samuti olla vihje sellele, et nende imeliste annete tõotus oli aadresseeritud ainult kahele põlvkonnale - neile, kes kuulasid Peetrust ja nende lastele.

Me näitasime, et esimese sajandi lõpuks (s.o. umbes 70 aastat peale Peetruse kõnet) anded lõpetasid oma olemasolu. Seda kinnitavad samuti ajaloolised andmed. Selle kahe põlvkonna jooksul olid anded samuti ka paganatel: "Teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde" (Apostlite teod 2:39). Pöörake tähelepanu - paganaid kirjeldatakse kui "kes on kaugel" (vrd. Efeslastele 2:14-17).

Kuid on alust arvata, et sündmused, mida on kirjeldatud Apostlite teod 2. peatükis, kujutab endast üksnes väikest osa tõotusest, millest räägitakse Joeli 2. peatükis. Tähtsaim ennustuste täitumine, toimub peale seda, kui Iisraeli tungivad vaenlaste väed, kui nad lüüakse puruks (Joeli 2:20) ja peale selle iisraellased kahetsevad ja hakkavad elama õnnelikus koosluses Jumalaga (Joeli 2:27). "Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!" (Joeli 3:1). Selle ajani, kuni ei täideta neid eeltingimusi, ei või me oodata Joeli teiste sõnade täitumist, peale nende väikeste sündmuste, mis toimusid Nelipühal, nii nagu seda on kirjeldatud Apostlite teod 2. peatükis.

Tõotus Vaimu ande saamisest, peale ristimist, võib käia praegu ka meie kohta. On üks Vaim, kuid ta võib ilmneda erinevaid teid pidi (1Korintlastele 12:4-7; Efeslastele 4:4). Esimesel sajandil toimus see imeliste andide kaudu. Praegu, kui need on tagasi võetud, on täiesti seaduslik näha "Vaimu annete" tõotuste täitumist teisel teel. "Püha Vaimu and" võib käia "annina, mis on Püha Vaim", või "annina, millest räägib Püha Vaim", see on andestamise ja pääste andele, mida tõotas hingestatud Jumala Sõna. On palju teisi ande teostumise näiteid (see on, siin olevaid sõnu, omastavas käändes). "Jumala tundmine" (Koloslastele 1:10) võis tähendada tunnetust, mis on Jumalal, või teadmisi Jumalast. "Jumala armastus" ja "Kristuse armastus" (1Johannese 4:9; 2Korintlastele 5:14) võivad tähendada armastust, mis on Jumalal, ja Jeesusel meie suhtes, või armastust, mis on meil nende vastu. "Jumala Sõna"; võib tähendada sõna Jumala kohta või sõna, mis lähtus Jumalalt. Püha Vaimu and võib käia sellepärast ande kohta, mille Püha Vaim teeb võimalikuks ja millest ta räägib , kuid samuti ande kohta, mis koosneb Püha Vaimu jõust.

Andestus (andeks andmine) - see on Vaimu and?

Roomlastele 5:16 ja 6:23 värssides kirjeldatakse pääsemist, kui "andi", tekitades seejuures vajaduse võrrelda sõna "Vaimu and" Apostlite teod 2:38 värsiga. Tegelikult salmis 2:39 nähtavasti tuuakse esile sõnad Joeli 2:32, pääsemise suhtes, nagu see oleks Vaimu and. Peetruse vihje tõotatud andele, neile "kaugetele", ühildub sõnadega Jesaja 57:19 värsiga: "Rahu, rahu (Jumala andestuse kaudu) kaugel olijale". Efeslastele 2:8 värsis kirjeldatakse andi samuti nagu pääsemist, aga mõni rida allpool öeldakse, "et tema läbi on meil mõlemail ligipääs ühes vaimus Isa juurde" (2:18). Seda kinnitatakse samuti selle faktiga, et värsid Efeslastele 2:13-17 on kooskõlas värsiga Jesaja 57:19: "Kes enne olite kaugel, Kristuses Jeesuses saanud ligi Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu ... Ja tema tuli ning kuulutas rahu teile, kes olite kaugel, ja rahu neile, kes lähedal olid".

Jesaja 30:1 värsis süüdistatakse iisraellasi andestuse otsimise eest oma enese tee kaudu, mitte Jumala Vaimu annina: nemad "teevad liidu aga ilma Minu Vaimuta, lisades (mitte eemaldades) patule patu". Jesaja 44:3 värss kirjeldab viimast Iisraeli andestuse päeva sellistes sõnades: "Ma valan janusele vett ja kuivale voogusid (vaimset põlatule - Jesaja 53:2); ma valan sinu soo peale Oma õnnistuse". Aabrahami järglaste õnnistus toimub Kristuse kaudu (Apostlite teod 3:25,26), mida võib võrrelda Vaimu väljavalamisega iisraellaste peale. Siin tuuakse selgelt esile sõnad salmidest Joeli 2 ja Apostlite teod 2. Galaatlastele 3:14 salmis üldistatakse kõik see selliste sõnadega: "et Aabrahami õnnistus saaks paganaile osaks Jeesuses Kristuses ja me usu kaudu saaksime Vaimu tõotuse". 1Korintlastele 6:11 salmis räägitakse meie pattude mahapesemisest "meie Jumala Vaimuga". Läkituses Roomlastele, märgitakse võrdsust meie vahel, kes oleme saanud "armu... lepituse... vaimu" (1:5; 5:11; 8:15), näidates sellega seost vaimu ande ("armu") vahel ja andestuse vahel, mis viib lepituseni. Raske on üle hinnata Uue Testamendi keele ilmekust, võttes tähelepanu alla, et nende esimesteks lugejateks olid iisraellased ja arvestades seda mõju, mida osutasid neile apostlite läkitused. Viiendas Moosese raamatus räägitakse korduvalt ja Joosua raamatus, Jumala tõotustest, anda oma rahvale maad - "maa, mille sinu Issand Jumal annab sulle omandiks". Seda fraasi võib kohata küllalt tihti Vanas Testamendis.

Uues Testamendis kasutatakse sõna "maa" asemel sõna "pääsemine", järelikult, Jumala and praeguses perspektiivis koosneb muidugi pattude andeksandmisest.

Peetrus palus juute, et nad kahetseksid, enne kui nad anded saavad, kuid see viis isikliku palvuse lugemisele. Näib, et on alust arvata, et Vaimu and - see on võime kirjeldada vastust palvele. Anda "häid ande palujatele" palves - on sama, mis anda Püha Vaimu (and) (Matteuse 7:11; vrd. Luuka 11:13). Ühemõtteliselt on öeldud ka Filiplastele 1:19 värsis: "päästeks teie palve kaudu ja Jeesuse Kristuse Vaimu abil". 1Johannese 3:24 värsis on samuti öeldud, et Vaim antakse meile meie kuulekuse tulemusel käskudesse; aga värsis 22 märgitakse, et Tema käskude pidamine viib selle saamiseni, mida palume. Sel moel on meie usaldus põhjendatud sellega, kuidas Jumal kuuleb meie palveid (1Johannese 5:14), aga samuti Vaimu valdamisega (1Johannese 3:21,24; 4:13). Nagu näha , need väljendid vastavad teine teisele.

Kreeka sõna "charis", mida tihti tõlgitakse kui "õnnistus", on kasutusel mitte harva seoses Jumala anniga. "Ent me usume Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi (tasuta) saada õndsaks" (Apostlite teod 15:11). Samal ajal sõna "õnnistus", seondub tihti vastusega palvele (näiteks Joosua 33:12; 34:9; 4Moosese 32:5; Laulud 84:11; 2Korintlastele 12:9; Heebrealastele 4:16; Jaakobi 4:6; võrdle salmiga 3). Sakarja 12:10 värsis räägitakse "õnnistuse vaimu ja armuanni" väljavalamise viimasest päevast iisraellastele. Sellega üldistub meie mõte, et palve (meeleliigutus) on Vaimu ande saamise põhjuseks - andestuse mõttes ja et Vaimu andmine toimub vastuseks palvele, mida kinnitatakse iisraellaste kahetsuse näitega esimesel sajandil ja viimastel päevadel. Samas mõttes räägib ka Paulus "Jumala armuandidest ja kutsumisest" kahetsusele ja armuandmisele (Roomlastele 11:29).

LOHUTAJA (trööstija)

Sama lähenemine võib olla tehtud Lohutaja tõotuse suhtes, millest on kirjutatud Johannese 14. ja 16. peatükis. Algselt käis see imeliste jõudude kohta, mis anti apostlitele, kuna nemad said esmajärjekorras tõotused. See võib samuti käia meie suhtes, tavalises, mitte imepärases mõttes. Imelised jõud, mis anti apostlitele, pidid nähtavasti olema; osutama kaasabi (aitama) neile Evangeeliumi läkituse kirjutamises. Anded pidid "õpetama teile kõik, mis mina teile olen ütelnud" (Johannese 14:26). Sõna "meelde tuletama" piirab iseenesest imelise tõotuse elemendi ulatust, Lohutaja tõotuses apostlitele, kes elasid koos Jeesusega tema karjaseameti ajal. Samal ajal, nagu me näitasime lõigus 2.5, on "Lohutaja" tõotuse keelt kasutatud samuti jõu suhtes kogu Piibli kirjutamisel. Me võime sellepärast kokku võtta, et need, kuid samuti ka teised Vaimu tõotused, olid täidetud imede näol esimeses sajandis m.a.j., kuid praegu nad kuuluvad meile kui vaimu ilmutus Jumala Sõnas, mis on Piiblis kirja pandud.

Tõsi muidugi, et Jumala Vaim avanes vanasti kirjasõna kaudu, kuid see oli üksnes osaline ilmutus, võrreldes selle täiuslikkusega, mis on meil praegu täielikult kirja pandud Jumala Sõnas (1Korintlastele 13:9-13). Sellest järeldub, et ei saanud olla teisi tõotusi Jumalalt peale annete äravõtmist, seoses Uue Testamendi kirjutamise lõpuleviimisega. Kinnitused, mida sisaldavad Mormoonide raamat ja teised samalaadsed väljaanded sellest, et Piibel ei sisalda iseeneses täielikku tõotust, on alusetud. Praegune Vaimu annete puudumine on kinnituseks, et Piibel on täielikult valmis kirjutatud. Ja kui me tahame kasutada Jumala tõotuste kogu täiust, siis me peame kasutama igat tema osa, nii nagu Vana nii ka Uut Testamenti. Ainult siis võib Jumala inimene olla samasugune täiuslik, nagu on Jumala täius, mis avaneb Tema Sõnas.