2.2 Jumala Vaimsus

Me määrasime Jumala Vaimu kui Tema jõu, mõtted ja iseloomu, mida Ta ilmutab tegevuses Oma Vaimu vahendusel. Eelnevas osas me märkisime, kuidas Jumala Vaim lõi maailma: "Tema hingusest selgib taevas" (Iiob 26:13) - Jumala Vaim hõljus vee kohal, et luua maailm (1Moosese 1:2). Samal ajal me loeme, et "Issanda sõnaga on loodud taevad" (Laulud 33:6). Ja 1.Moosese raamatus esineb Jumala Sõna ilmaruumi loojana. Jumala Vaim peegeldub seepärast väga tugevalt Tema sõnas - niisama, nagu meie sõnad väljendavad meie mõtteid ja soove - väljendades tõepoolest "meid" ja väga täpselt. Jeesus ütles targalt: "Mida süda on täis, sellest räägib suu" (Matteuse 12:34). Nii et, kui me tahame kontrollida meie sõnu, peame me ennekõike alustama meie mõtetest. See on selline õnnistus, et meil on Piiblis kirjas Jumala Sõnad ja me võime mõista Jumala Hinge või Tema mõistust. Jumal saavutas selle Oma Hinge väljenduse ime , kirjutatud sõnades, Jumala vaimujõu vahendusel. See termin on rajatud sõnale "Vaim".

JUMAL - VAIM (hing) - UUENEMINE

Hing väljendab hingamist. Sõna Jumala "hingejõud" (vaimujõud) on oma tähenduselt lähedane sõnale "innustama". See tähendab, et kõik Piibli kirjutajad, kirjutasid Jumala innustuse järgi. Ja apostel Paulus, pöördudes Timoteuse poole, kutsus teda üles, mitte unustama, et Piibli ime seisneb selles, et ta kujutab endast Jumala Vaimu sõnu ja annab meile kõik, mida peame Jumala kohta teadma: -

"Et sina lapsest saadik tunned pühi kirju, mis võivad sind teha targaks, õndsuseks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud" (2Timoteusele 3:15-17).

Kui Jumala Vaimu poolt sisendatud Kirjasõna võib anda sellise täiuse teadmisi Jumala kohta, siis ei ole vajadust mingisuguseks "sisemiseks valguseks", et edasi anda meile Tõde Jumala kohta. Kuid, kui mitmeid kordi räägivad inimesed oma tunnetest ja isiklikust kogemusest, kui oma Jumala tundmise allikast! Kui Jumala vaimusõna poolt sisendatud usk on küllaldane inimese täielikuks rikastamiseks kristlikus elus, siis ei ole mingi teise õnnistuse jaoks meie elus vajadust. Kui aga selline vajadus on, siis see tähendab, et Jumala Sõna ei ole täielikult meid vallanud, kuigi Paulus ütles, et see on just nii. On tarvis teatud usku, et hoida meie kätes Piiblit ja mõista, et see on tõepoolest Jumala Vaimu Sõna. Iisraellased tundsid põhjalikku huvi Jumala Sõna tundmise vastu, samuti nagu seda teevad praegu paljud "kristlased". Me peaksime suhtuma kõik tähelepanelikult Pauluse järgmistesse sõnadesse:

"Sest rõõmusõnum on kuulutatud meile nõnda nagu neilegi. Ent kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei imbunud usu läbi neisse" (Heebrealastele 4:2).

Selle asemel, et tõusta täieliku usuni Jumala Vaimu/Sõna jõus, mis me saame, näib palju ahvatlevam veel lühem otsene vaimne tee: mõelda, et õigluse jõud äkki kirgastab meid ja teeb meid vastuvõetavaks Jumalale, kui tunda valu, tuues meie elu teadlikult kuuletuseks Jumala Sõnale ja lubada sealjuures Jumala Vaimul tõepoolest avaldada mõju meie südametele.

See soovimatus, võtta vastu tohutu vaimne jõud, mida sisaldab Jumala Sõna, tuli ilmsiks selle tulemusel, et paljud "kristlased" esitasid küsimuse, kas ikka tõesti kogu Kiri oli täielikult Jumala poolt sisendatud. Nad arvasid, et palju Piiblis kirjutatust oli vanade tarkade inimeste isikliku arvamuse väljendus. Kuid Peetrus lükkab otsustavalt tagasi sellised kergemeelsed oletused:

"Meil on veel kindlam prohvetlik sõna ja te teete hästi, et te seda tähele panete ... See olgu teile kõigepealt teada, et ükski prohveti kuulutus Kirjas ei ole omavolilise seletuse jaoks. Sest inimese tahtel ei ole iialgi ühtki prohveti kuulutust esile toodud, vaid Pühast Vaimust kantuina" (2Peetruse 1:19-21).

Piibli kirjutajad

Kindel usk täielikku jumalavaimsusesse Kirjas, omab väga suurt tähendust. Inimesed, kes kirjutasid Piiblit, olid Vaimu mõju all, kes innustas ja suunas neid, nii et nende sõnad ei olnud nende endi omad. Nii nagu Jumala Sõna on tõde (Johannese 17:17) ja on kasulik avaldamiseks ja parandamiseks (2Timoteusele 3:16), ei ole imekspandav, et paljud inimesed hoiduvad temast kõrvale, kuna tõde tekitab valu. Apostel Jeremija kohtas rohkesti rahulolematust, kui tõi kuuldavale sõnad, mida Jumal innustas ja ta võttis vastu otsuse mitte kirjutada üles ja mitte avaldada sõnu, mida ta Temalt sai. Kuna aga Jumala Sõna kirjapanek on ennem Jumala tahte tulemus, mitte inimese soov, siis ei olnud tal teist valikuvõimalust.

"Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind!

Aga kui ma mõtlesin: ma ei taha enam mõtelda Tema peale ega rääkida Tema nimel - siis oli mu südames nagu põlev tuli, suletud mu luudesse-kontidesse! Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud!" (Jeremija 20:7,9).

Selle taoliselt, kui Valaam oli täis otsustavust needa Iisraeli, sundis Jumala Vaim teda selle asemel õnnistama Iisraeli (4Moosese 24:1-13; võrdle 5Moosese 23:5).

Paneb imestama inimeste hulk, keda Jumal innustas kuulutama Tema Sõna, kuigi nad mõnikord ei tahtnud seda teha. Siin on toodud ära nende nimekiri:

Mooses (2Moosese 4:10)

Hesekiel (Hesekieli 3:14)

Johannes (Johannese 1:2,3)

Paulus (Apostlite teod 18:9)

Timoteus (1Timoteuse 4:6-14)

Baalak (4Moosese 22-24)

Eliihu (Iiobi 32:6-20)

Kõik see kinnitab sõnu, mida on öeldud 2Peetruse 1:19-21 värssides, et Jumala Sõna - see ei ole inimeste eneste mõtteavaldus, vaid jumalainnustuse tulemus - panna kirja seda, mis neile ilmutati.

Selle teiseks tõestuseks on see asjaolu, et piiblikirjutajad andsid enesele aru selle kõige mõistmise võimetuses, mida nad kirjutasid. Nad "otsisid" õiget selgitust, kuna "neile ilmutati, et mitte neile, vaid teile oli kasuks see, mis nüüd on kuulutatud" ja millest nad on kirjutanud (1Peetruse 1:9-12). Need sõnad, mida nad otsisid, ei olnud tegelikult nende omad ja nad ise püüdsid mõista nende tähendust. Järgnevad värsid on kahtlematult selle tõestuseks: Taaniel (Taanieli 12:8-10); Sakarja (Sakarja 4:4-13); Peetrus (Apostlite teod 10:17).

Kui need inimesed olid ainult osaliselt innustatud, siis me ei tea tõelist Sõna või Jumala Vaimu. Kui see, mida nad kirjutasid oli Jumala Sõna, siis järeldub, et Piibli kirjutajad olid täielikult Jumala Vaimu mõju all, kui nad Piiblit kirjutasid. See teadmine, et Kirjasõna lähtub täielikult Jumalalt, innustab meid Kirja lugema ja talle alluma.

"Sinu Sõnad on sulatatud väga selgeks ja Su sulane armastab seda!" (Laulud 119:140).

Niisiis, on Piibli raamatud ennem Jumala töö, aga mitte kirjanike looming. Selle kinnitamiseks on ka Uue Testamendi ja Vana Testamendi omavaheline seos: -

- "Püha Vaim on ette kuulutanud Taaveti suu kaudu..." (Apostlite teod 1:16, nii tsiteeris Peetrus salmi Lauludest; vrd. Heebrealastele 3:7).

- "Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele"{Apostlite teod 28:25 - nii tsiteeris Paulus Jesajat). Luuka 3:4 salmis on varem räägitud prohvet Jesaja sõnade raamatust, kui ainult "Jesaja ettekuulutuse raamatust".

Sellepärast ei omistanud Piibli kirjutajad tähtsust vara-kristlastele. Tähtis oli fakt, et nende sõnad olid kirjutatud Jumala vaimu innustuse all.

Me lõpetame selle lõigu rea värssidega, mis näitavad, et Jumala Hing avaneb meile Tema kirjapandud sõna kaudu: -

- Jeesus kuulutas selgelt: "Sõnad, mis mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu" (Johannese 6:63), "Ta rääkis Jumala hinguse all" (Johannese 17:8; 4:10).

- Meid kirjeldatakse kui Vaimust uuestisündinuid (Johannese 3:3-5), samuti ka Jumala Sõnast (1Peetruse 1:23).

- "... et mitte kuulda õpetust ja sõnu, mis vägede Jehoova oli läkitanud oma Vaimuga, endiste prohvetite läbi" (Sakarja 7:12).

- "Ma lasen teile voolata Oma Vaimu, teen teile teatavaks Oma Sõnad!" (Õpetussõnad 1:23) - need sõnad eeldavad Jumala Sõna täielikku mõistmist, Tema Vaimu tegevuse läbi meile - raamatu lugemine ilma, et sellest aru saadaks, ei anna mingit kasu, kuna Jumala Vaim/mõistus ei avane meile.

JUMALA SÕNA JÕUD

Nii nagu Jumala Hing ei kehti mitte ainult Tema mõistuse/iseloomu kohta, vaid ka Tema jõu kohta, mille vahendusel Ta väljendab Oma mõtteid, siis tuleks arvata, et Tema Vaimu Sõna ei ole üksnes Tema mõistuse ilmutus; vaid, et Tema Sõna on samuti ka dünaamiline jõud.

Selle jõu õige hindamine võib meid õhutada seda kasutama. Igasugused hämmelduse tunded, mis on selliste tegudega seotud, tasandatakse meie teadvuses sellega, et kuuletumine Jumala Sõnale annab meile jõu, mida meilt nõutakse selle maailma askeldustest eemaldumiseks, pääsemise suunas. Lähtudes oma suurest elukogemusest kirjutas Paulus: "Ma ei häbene evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks" (Roomlastele 1:16).

Piibli õppimine ja selle rakendamine meie ellu, on sellepärast dünaamiline protsess. See on täitsa erinev kuuldust, akadeemilisest teoloogide lähenemisest, aga samuti "mugavate" kristlike usutunnistajate omast, kus lühidalt tsiteeritakse mõnd Piibli tsitaati, igasuguse katseta neid mõista või kasutada neid oma elus. "Jumala Sõna on elav ja kehtiv". "Oma (Jumala) Sõna jõuga" (Heebrealastele 4:12; 1:3). "Jumala Sõna ... tegev teis, usklikes" (1Tessalooniklastele 2:13). Oma Sõna vahendusel teeb Jumal aktiivselt tööd tõeliste usklike teadvuses iga päev, iga tund. Põhiline Evangeeliumi ilmutus, mida te õpite, koondub seepärast Jumala tõe jõusse; ja kui te lasete tal seda teha, võib ta avaldada mõju teie elule ja muuta teid Jumala lapseks, ilmutades Jumala Vaimu/mõistust teatud määrani selles elus ja valmistades teid üleminekuks Jumala vaimsesse loomusse Kristuse tulekuks (2Peetruse 1:4). Pauluse kuulutus oli "vaimu ja jõu ilmutus" (1Korintlastele 2:4).

Meid ümbritsevad need, kes usuvad Piiblisse, kui Jumala Sõnasse, ainult poolenisti, vaatamata nende kinnitusele ustavusest Kristusele. Samamoodi räägivad nad oma usust Jumalasse ja samal ajal ei tunnista Tema, kui reaalse isiku, olemasolu. Eitades täielikku jumalavaimsuse Kirja ja selle ülemvõimu meie isiklike tunnete ja veendumuste üle, eitavad nad Jumala jõudu. Siinjuures kerkivad esile salmid 2Timoteusele 3:5: "Kelledel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge", see tähendab, Evangeeliumi sõna ja jõudu.

Maailm naerab meie fundamentalismi. Samuti oli lugu Paulusega ja tema kuulutajate grupiga: "sest sõna ristimisest on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi" (1Korintlastele 1:18).

Tunnistades seda kõike - kas ei peaks igaüks meist hoidma siis käes Piiblit veel suurema austusega, ja lugema seda veel suurema sooviga, et mõista ja alistuda?