2.3 Püha Vaimu Anded

Tegemistes inimestega andis Jumal erinevatel aegadel neile edasi oma jõu (Püha Vaimu). Kuid seda ei tehtud iialgi "piiramatul" kujul, et anda inimestele võimalus, teha kõike, mida nemad ise tahavad. Selle Püha Vaimu kasutamine toimus alati kindla eesmärgiga. Peale missiooni täitmist, võeti Püha Vaim tagasi. Me peame meeles pidama, et Jumala Vaim toimib sel moel, et viia täide Jumala kavatsusi. Aga Tema kavatsused toovad tihti inimeste elus esile lühiajalisi kannatusi, et viia täide Tema pikaajalist eesmärki (vt. osa 6.1). Sel viisil tuleks järeldada, et Püha Vaimu ei kasutata tingimata inimeste kannatuste kergendamiseks selles elus. Kõik tema poolt loodu - suunatakse veel suurema eesmärgi saavutamiseks, Jumala kavatsuste väljendamiseks meile.

Ülalpool toodud sõnad on otseses vastuolus praegu laialt levinud suhtumises Püha Vaimu. Sisendatakse mõtet, et usk Kristusesse toob füüsilist kergendust, näiteks, haigustest tervenemine, mida nagu arvatakse, loob Püha Vaim. Sellega seletatakse, miks sellistes sõdadest lõhestatud riikides nagu Uganda, on täheldatav järsk inimeste tegevus, kes kinnitavad, et neil on vaimne and tervendamiseks ja nagu näitab ajalooline kogemus, sellised ilmingud kattuvad suurte inimlike kannatuste aegadega. See asetab iseenesest kahtluse alla praegused kinnitused Vaimu omamisest. Kui keegi otsib võimalust inimeste hädade leevendamiseks, on kergem teatada mingisugusest teisest jalustrabavast uudisest.

Paljud "kristlased" räägivad praegu nende poolt omatavatest imelistest vaimu annetest, kuid kui neilt küsida, millist eesmärki nad seejuures järgivad, tekib märgatav peataolek. Jumal valas Oma Vaimu alati mingite teatud kindlate eesmärkide saavutamiseks. Selle tagajärjel, inimesed, kes tõepoolest omasid vaimseid andeid, teadsid täpselt, milleks nad neid kasutavad ja sellepärast saavutasid nad täielikku edu selle kasutamisel. Erinevalt neist inimestest, kes kuulutavad praegust nende poolt vaimu annete omamisest, satuvad ebaõnnestumistesse ja saavutavad ainult osalist edu haigete tervendamisel.

Kõik allpool toodud näited illustreerivad määratud põhjuseid ja eesmärke, kelle jõuks anti vaimsed anded. Mitte üheski nendest juhtudest, ei olnud subjektiivset elementi, mis oleks seotud annete omamisega. Nende omanikud ei saanud neid ka kasutada oma äranägemisel. Kuna me räägime Jumala Vaimust, siis ei ole isegi mõeldav omale ette kujutada, et inimesed oleksid võinud seda kasutada oma huvides, kuna see anti neile ainult teatud Jumala soovi täitmiseks, aga mitte nende ajutise omaniku huvides (vrd. Jesaja 40:13).

Oma varases ajaloos said iisraellased käsu, püstitada keeruline koda, milles peaksid asuma altar ja teised pühad asseksuaarid. Üksikasjalikud juhtnöörid anti selleks, kuidas teha esemeid, mis olid kindlasti vajalikud Jumala kummardamiseks. Selleks, et kõike seda teha, andis Jumal oma Vaimu teatud inimestele. Nad "täideti tarkuse vaimuga (mõistusega), et nad teeksid Aaronile (pühitsetud) riided..." j.n.e. (2Moosese 28:3).

- Üks nendest inimestest, Betsaleel, oli täidetud Jumala Vaimuga; tarkuse, mõistuse ja teadmistega, ning igasugu tööoskustega, kujundada töid kullast ... uurendada kive ... tehes igasugu tööd (2Moosese 31:3-5).

- 4Moosese raamatu 11:14-17 värssides räägitakse, kuidas Vaim, mis oli antud Moosesele, oli tema käest ära võetud ja antud üle Iisraeli vanematele, selleks, et anda neile võimalus õieti mõista kohut inimeste hädade üle ja sellega juhtida eemale osa muresid Mooseselt. Ja just Moosese surma eel, oli Vaimu and paigutatud temalt Joosuale (Nuuni pojale), selleks, et ta võiks vastaval viisil juhtida enda järel Jumala inimesi (5Moosese 34:9).

- Aeg ajalt, sellest hetkest alates, kui iisraellased sisenesid oma maale ja kuni nende esimese kuninga (Sauli) troonile pühitsemiseni, valitsesid neid inimesed, keda nimetati kohtunikeks. Selle perioodi vältel kimbutasid neid tihti vaenlased. Kohtumõistjate raamatus räägitakse, et Jumala Vaim valgustas mitmeid kohtunikke, et imelisel kombel vabastada iisraellasi nende kiusajatest. Selliste kohtunike hulka kuulusid sealhulgas ka Otniel (Kohtumõistjate 3:10), Giideon (Kohtumõistjate 6:34) ja Jefta (Kohtumõistjate 11:29).

- Teist kohtunikku, Simsoni, ülendas Vaim sellega, et ta tappis lõvi (Kohtumõistjate 14:5,6), Tappis 30 inimest (Kohtumõistjate 14:19) ja tõmbas katki nöörid, millega teda oli seotud (Kohtumõistjate 15:14). Sellist Püha Vaimu ei antud Simsonile alaliseks - ta külastas teda teatud eesmärkide saavutamiseks ja seejärel võeti see temalt ära.

- Kui Jumal tahtis anda edasi Oma inimestele erilist läkitust, siis Vaim laskus kellelegi inimestest ja ta edastas Jumala Sõna. Kui aga läkitus oli edasi antud, siis Vaimu and lahkus temast ja see inimene tõi jälle kuuldavale oma enda sõnad, kuid mitte Jumala sõnad. Üks paljudest näidetest:-

"Siis täitis Jumala Vaim Sakarja,... ning ütles neile: "Nõnda ütleb Issand. Mispärast te astute üle Issanda käskudest?" (2Ajaraamat 24:20).

Näiteid on antud Ajaraamatu 15:1,2 ja Luuka 4:18,19 värssides.

Kõigest sellest saab ilmselgeks, et Jumala Vaimu ande omamise kasutamine teatud eesmärgil ei olnud:

- pääsemise garantiiks;

- millekski selliseks, mis kestis kogu elu;

- meie müütiliseks sisemiseks jõuks;

- millekski selliseks, mis annaks kasu ekstaatilise "isikliku kogemuse" tulemusel.

Tuleks märkida, et on palju kahtlasi küsimusi Püha Vaimu annete kohta. Nii kuulutavad mõned inimesed, et nad said Püha Vaimu ja paljudes evangeelsetes saalides kuulutajad demonstreerivad neid,

kes justkui oleks saanud "Pühad anded", nende inimeste ees, keda peetakse usklikuks Jeesuses.Kuid tuleks esitada küsimus: "Mis anded need on?" On raske uskuda, et inimesed ei tea täpselt, mis andeid nad täpselt omavad. Simsonile oli antud vaimne anne lõvi tapmiseks (Kohtumõistjate 14:5,6), samal ajal, kui ta seisis möirgava lõvi ees. Ta teadis täpselt, miks talle oli saadetud see anne. Tema peas ei võinud tekkida selles mingit kahtlust. Episood Simsoniga satub teravasse kontrasti nende inimestega praegu, kes räägivad nende poolt saadud Pühast Vaimust, kuid ei suuda teostada mingit erilist toimingut; sealjuures nad isegi ei tea, milliseid andeid nad täpselt omavad.

Täie kindlusega võib öelda, et ei ole teist alternatiivi selle kokkuvõtteks, et sellistel inimestel oli oma elus mingi dramaatiline emotsionaalne vapustus, mis oli seotud kristlusega ja edasine järsk pööre nende suhtumises ellu, jättis neile imeliku enese sisemise uuenemise tunde. Teades sellest, haarasid nad kinni lõikudest Piiblis, mis olid seotud Püha Vaimu annetega ja tegid järelduse: "see peab olema see, mida mina kogen", aga nende rahulolev pastor sügab lõuga ja ütleb: "See on nii. Tänu Jumalale!" ja demonstreerib neid juhtumeid kui "tõendusi", püüdes veenda teisi juurdetulijaid, nende poolt saadavast Pühast Vaimust. Põhiline selle paradoksi põhjus peitub antud küsimuses Piibli arusaama mittemõistmises, inimese poolt tema niinimetatud "usku üleminekuks".

Samal ajal kui me võitleme meie isiklike tunnete petlikkuse vastu (Jeremija 17:9), me peame seisma tugevalt Piibli põhimõtete kindlal pinnal. Milleski ei ole veel niisugust ilmsemat nõudlust, kui selle teadmises, kuidas tegutseb Jumala Vaim. Me mõtleme kõik, et Jumala jõud tegutseb meiega meie elus. Kuid kuidas ja miks Ta nii teeb? Kas me tõesti omame Vaimu andeid, nagu see oli inimestega, kellest räägitakse Piiblis? Kui me tahame tõepoolest tunda Jumalat ja omada elavat sugulust Temaga, peame me tunnistama selle nähtuse õige arusaama vajadust.

ANNETE OMAMISE PÕHJUSED ESIMESES SAJANDIS m.a.j.

Pidades meeles põhilisi printsiipe, mida me juba tunneme Jumala Vaimu annetest, läheme me praegu üle Uue Testamendi kuulutuste juurde vaimsetest annetest, mis olid varastes kirikutes (s.t. usklike gruppides, kes elasid peale Jeesus Kristuse põlvkonda).

Viimane Kristuse käsk apostlitele oli - minna kogu maailma ja kuulutada Evangeeliumit (Markuse 16:15,16). Ja nad toimisid nii, kuulutades oma kuulajatele ,enne kõike, Kristuse surmast ja tema ülestõusmisest. Kuid tuleb silmas pidada, et siis ei olnud veel niisugust Uut Testamenti, mida me praegu tunneme. Sel ajal, kui nad seisid turgudel või sünagoogides ja rääkisid sellest inimesest, Jeesusest Naatsaretist, võis nende jutustus kõlada imelikuna - puusepp Iisraelist, kes oli laitmatu, kes suri ja seejärel tõusis üles, täpses vastavuses Vana Testamendi ettekuulutusega ja kes praegu palub neil saada ristitud ja järgneda Tema eeskujule.

Nendel päevadel püüdsid teised inimesed samuti jagada järgijate kultust. Neil oli vaja moodust, kinnitada maailmale, et sõnum, mida kuulutati kristlaste poolt, oli Jumalalt eneselt, aga mitte käputäie kalurite filosoofia, Põhja Iisraelist. Me pöördume meie päevadel Uue Testamendi Kirjutiste poole, mis räägib Jeesuse Kristuse tegudest ja õpetusest, veendunud selles, et need Kirjutised kujutavad eneses Jumala läkitust. Kuid, neil päevadel, kui Piiblit ei oldud veel kirjutatud, lubas Jumal kasutada kuulutajatel Tema Püha Vaimu, selleks, et kinnitada seda tõde, millest nad rääkisid.

See oli eriline moment annete kasutamiseks maailma silmis, kuna Uue Testamendi puudumine, tegi samuti raskeks uutel usklike gruppidel, kinnistuda usus. Paljud praktilised probleemid, mis kerkisid nende ette, ei leidnud selget lahendust; neil oli vähe võimalusi oma usu tugevdamiseks Kristuses. Neil põhjustel anti Püha Vaimu anded varajastele usklikele juhendajaks, läbi jumalavaimsuse läkituse, seni ajani, kuni need läkitused ja Jeesuse Kristuse õpetused kirjutati üles ja trükiti ära.

Nagu alati, olid need põhjused alljärgnevaks, Püha Vaimu saadetiseks, selgelt piiritletud:

- "Sellepärast üteldakse: " Tema (Jeesus), läks üles kõrgele... andis inimestele ande ... et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks" s.t. usklikele (Efeslastele 4:8,12).

- Nii kirjutas Paulus usklikele Roomas. "Ma igatsen teid näha, et võiksin jagada teile pisut vaimulikku annet teie kinnituseks" (Roomlastele 1:11).

- Evangeeliumi kuulutuste kinnituseks, annete kasutamise kohta, me loeme: "Meie Evangeelium ei tulnud teie juure mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega" teostatud imede vahendusel (Tessalooniklastele 1:5 vrd. 1Korintlastele 1:5,6).

- Paulus võis sellest rääkida, et "mis Kristus minu läbi paganate sõnakuulelikuks tegemiseks on korda saatnud sõna ja teoga, tunnustähtede ja imetegude väel, Püha Vaimu väel" (Roomlastele 15:18,19).

- Evangeeliumi kuulutajate suhtes loeme me, et nende tegudes "Jumal ühes nendega andis tunnistust tunnustähtedega ja imedega ja mõnesuguste vägevate tegudega ja Püha Vaimu jagamisega Oma tahte järele" (Heebrealastele 2:4).

- Evangeeliumi kuulutuse kampaaniat Küprosel saatsid imed, nii et "kui maavalitseja nägi, mis sündis, uskus ta ja ehmus üliväga Issanda õpetusest (Apostlite teod 13:12). Imed panid teda tõepoolest uskuma Kristuse õpetusse. Ikoonias andis Issand samuti "tunnistuse oma armusõnale ja laskis sündida tunnustähti ja imetegusid" (Apostlite teod 14:3).

Kõike seda võib üldistada järgnevate sõnadega apostlite alandlikkusest evangeeliumi kuulutamise kohustuses: Nemad läksid välja ja jutlustasid igal pool. Ja Issand töötas ühes nendega ning kinnitas sõna tunnustähtedega" (Markuse 16:20).

ERILISED TEOD JA ERILISED AJAD

Need anded anti täiesti eraldi tegudele teatud aegade jooksul. Need näitavad nende inimeste viga, kes kinnitavad, et neil on püsiv imeline anne kogu elu jooksul. Apostlid, sealhulgas ka Peetrus, "said kõik Püha Vaimu" Nelipüha päeval, varsti peale Jeesuse taevasse minekut (Apostlite teod 2:4). Sellepärast suutsid nad rääkida teistes keeltes, et kuulutada kristlikku Evangeeliumit kaasahaaraval viisil. Kui võimud püüdsid olla nende suhtes rangemad, siis "Peetrus, täitudes Püha Vaimuga", suutis veenvalt neile vastata (Apostlite teod 4:8). Peale vabanemist vanglast, olles Vaimu mõju all, jätkasid nad kuulutustööd ja "kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti" (Apostlite teod 4:31).

Tähelepanelik lugeja võib märgata ja ütelda, et salmides ei öelda, et "nad olid täidetud Vaimuga", kui nad tegid neid tegusid. Nad olid täidetud Vaimuga teatud tegude tegemiseks, kuid pidid uuesti täituma Vaimuga järgnevate Jumala poolt planeeritud tegude teostamiseks. Sellisel moel Paulus samuti "täitus Püha Vaimuga" oma ristimise ajal, kuid mõned aastad hiljem, pidi ta uuesti "täituma Püha Vaimuga", et karistada jumalavallatut inimest pimedusega (Apostlite teod 9:17; 13:9).

Rääkides imelistest andidest, kirjutas Paulus, et varased usklikud omasid neid "Kristuse annetuse mõõtu mööda" (Efeslastele 4:7).

Kreeka sõna "mõõt" tähendab "teatud osa või astet" (Tähestikuline Strongi näit). Ainult Jeesusel olid mõõtmatud anded, see tähendab, nende kasutamise täielikku vabadust, vastavalt oma äranägemise järgi (Johannese 3:34).

Praegu me vaatleme neid vaimseid andeid, mida tihedamini meenutatakse, mis olid olemas esimesel sajandil m.a.j.

VAIMSED PROHVETLUSE ANDED ESIMESEL SAJANDIL m.a.j.

Kreeka sõna "prohvet" tähendab "inimene, kes kuulutab Jumala Sõna", see tähendab iga inimest, keda on innustatud rääkima Jumala sõnu, mis aeg-ajalt sisaldavad tulevaste sündmuste ettekuulutust (vt. 2Peetruse 1:19-21). Sel moel, prohvetid - inimesed, ennustamise andega - "tulid Jeruusalemast Antiohhiasse ja üks neist, Aagabus nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg on tulemas üle kogu maailma ja see tuligi keiser Klaudiuse ajal. Siis jüngrid võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal"(Apostlite teod 11:27-29). Selline erandlik spetsiifiline ennustus, mis täielikult täitus mitme aasta jooksul, puudub praegu peaaegu üldse nende inimeste keskel, kes räägivad, et nad omavad ettekuulutuse andeid. Samal ajal olid varased usklikud nii veendunud, et see and on ühel neist, et ohverdasid oma aega ja raha, et osutada abi inimestele, kes satuvad ennustatud õnnetusse. Mitte just eriti palju sedamoodi näiteid ei saa kohata praegustes niinimetatud "jumala poolt kirgastatud" kirikutes.

TERVENDAMINE

Nii nagu apostlid kuulutasid häid uudiseid ("Evangeeliumi") Jumala Kuningriigi saabumisest maa peal, siis, iseenesest mõistetavalt, pidid nad kinnitama oma sõnu imedega, mis oleks andnud ettekujutuse sellest, missugune aeg see saab olema, kui "avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti, siis hüppab jalutu ..." (Jesaja 35:5,6). Veel üksikasjalikumalt saab sellest olema juttu 5. peatükis. Kui Jumala Kuningriik taastatakse maa peal, ei hakata selliseid ettekuulutusi nagu need, täitma osaliselt, ei kerki isegi küsimust selle kohta, kus Kuningriik peaks asuma - siin, või veel kusagil. Sellepärast pidi Jumala imeline kinnitus, selle Kuningriigi saatmise kohta, toimuma veenvas, kindlas vormis, mis välistab igasuguse vasturääkivuse. Sel põhjusel toimusid varajaste usklike poolt paljud imelised tervendamised kogu publiku nähes.

Klassikalist näidet esindab Peetruse poolt lonkava kerjuse tervendamine, keda igal hommikul toodi ja pandi istuma koja ukse ette, almust paluma. Apostlite teod 3:2. salm räägib, et ta pandi istuma iga päev, nii et ta oli tuntud isik. "Peetruse poolt vaimse anniga tervendatult "... kargas ta püsti ja hakkas käima, ja läks nendega kotta, käies ja kareldes, ja kiites Jumalat. Ja kõik rahvas nägi teda kõndivat ja Jumalat kiitvat. Nad tundsid teda, et ta on seesama, kes oli istunud kerjamas pühakoja Ilma värava ees, ja nad panid seda väga imeks ja olid hämmastunud, sellest, mis temale oli sündinud. Aga kui halvatu, kes oli terveks saanud, käis Peetruse ja Johannese kannul, jooksis kõik rahvas kokku nende juurde ja oli ärevil" (Apostlite teod 3:8-11).

Siis alustas Peetrus kohe kõnet, Kristuse ülestõusmisest, vabas õhus. Tuues veenva, ümberlükkamatu tõendi kerjuse tervendamise näol; me võime olla veendunud, et Peetruse sõnad võeti kuulajate poolt vastu kui Jumala Sõnad. Koda oli "palvetunni ajal" (Apostlite teod 3:1) inimestest tulvil, nagu kaubasaal laupäeva hommikul. See oli see koht, mille Jumal valis sellise efektse ja selge imega, Oma Sõna kuulutamise kinnitamiseks. Tavalised ravitsejate kinnitused - nelipühalastelt ja neile sarnastelt, ringlevad sündmuste ümber, mis on toime pandud mingites teistes väiksemates kirikutes või "usklike" publiku peal, kes piinlevad "ime" ootuses, kuid mitte ettevalmistamata südametega publiku silme all.

Tuleks öelda, et nende ridade autor omab tähelepanuväärset kogemust nende küsimuste arutamisel, inimestega, kes kinnitavad, et nad omavad Vaimu; ta on samuti viibinud mitmeid kordi nendel niinimetatud Vaimu ilmutamise seanssidel. Kuid minu "isiklik tunnistus" paljudele mitteveenvatele "tervendamistele" ja paremal juhul osalisel tervendamisel, ei vääri palju sõnu. Arvan, et iga aus selle kiriku liige jagab minu arvamust. Paljudel juhtudel rääkisin ma oma heasoovlikele sõpradele - "nelipühalaste" religioosse organisatsiooni liikmetele: "Ma ei taha uskuda, et teil on võime omada sellist "Suurt Jõudu". Kuid Jumal näitab alati selgelt, kellel on Tema jõud ja kellel ei ole! Nii, et mulle ei tundu sugugi mittemõistlikuna, paluda teil demonstreerida teie võimeid minu peal, siis, võimalik, et ma olen valmis tunnistama teie doktriini, mida ma antud ajal ei saa seostada Evangeeliumiga. Kuid, mitte kunagi ei ole mulle selgelt demonstreeritud "vaimu ja jõu" ilmingut.

Erinevalt minu suhtumisest, ei lükanud esimese sajandi ortodoksilised iisraellased kõrvale võimalust, Jumala Vaimu imeliste andide olemasolust kristlastel. Nad tegid isegi sellise tunnistuse: "avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemas elavad, nõnda et me ei või seda salata" (Apostlite teod 4:16). See fakt, et inimesed hoiavad rohkem tänapäeva nelipühalaste poole, on mingil määral kooskõlas nende kinnitustega, nende poolt korraldatavate imetegudega. See küsimus vajab tähelepanelikumat vaatlemist. Kui ainult üksainus ime sai teatavaks terves Jeruusalemas, oleks õiglane oletada, et kui tõeline ime oleks toimunud Trafalgani väljakul, Londonis, või Nairobi keskpargis, Keenias, siis oleks see leidnud ülemaailmset tunnustust, Jumala imelise ande omamisest mõningate inimeste poolt. Selle asemel ootavad nelipühalased maailma hämmeldust ja vaimustust - nende poolt toodud järgmiste näidete "tõestuste kohta" nende usu kasuks: -

- Tervendamine (teatud tingimustel) maohaavadest. Arvatakse, et raviprotsess algab peale palvekogunemist;

- Algselt deformeerunud kehaosade sirutumist;

- Nägemise või kuulmise paranemist, kuigi pöördub tihti tagasi endisesse seisundisse;

- Depressiooni eemaldamist.

Neile näidetele tuleks lisada veel üks. Kui kiirabiautod toovad haiglate patsiente Osborni Religioosse Tervendamise Keskusesse, Keenias, siis kerkib autojuhi ette eetiline dilemma - kas jääda ootama või pöörduda tagasi ja kui nad jäävad, siis tunnistavad, et haiged ei saa kergendust.

Sellele vaatamata, kutsuvad paljud plakatid inimesi, tulema ravitsejate etendustele: "Tule, ime ootuses!"

Psühholoogi seisukohast, varustatakse lava selliselt, et kergendada igasugust enesesisendust ja sellesarnase tegevuse läbiviimist. Kuid mitte kusagil Uues Testamendis, ei ole kõige vähematki viidet, sellise võimsa psühholoogilise tegevuse kaasabile, et viia lõpule ime.

Sellesarnane psühholoogiline töötlus, saavutatakse palvete mõttetu kordamisega trummihelide rütmis ja ülendava muusika saatel. Ei ole kõige vähematki kahtlust, et seejuures puudub igasugune mõte Jumalast või veel millestki - kõik kustutatakse peas. Selle raamatu kirjutaja võib meenutada mitme sellise koosoleku külastamist, erinevates kohtades ja iga kord ta koges lõhestavat peavalu, võitluses ratsionaalse, tasakaalustatud piibliteadvuse eest, enne kiusatust, unustada end trummide rütmi ja käte plaksutamisse. Kõike seda näeb ette vajalik prelüüd nelipühalaste "ime" jaoks ja on küllaldaseks kinnituseks, et sellised "tervendamised", on ennem emotsionaalse ja psühholoogilise seisundi tulemus, kui vahetu Jumala Vaimu ilming.

Sellest erinevalt võis Peetrus tõepoolest kasutada imede annet haigete tervendamiseks, sel ajal, kui nad lamasid asemetel ja voodites tänavatel (Apostlite teod 5:15). Paulus kasutas imelist andi mitteuskliku ametniku ja paljude paganate juuresolekul, kes elasid Lüstra linnas (Apostlite teod 14:8-13). Nii nagu seda nõudis eesmärk ja vaimsed anded, kõik need imed pandi toime avalikult, mis mitte mingil moel ei kattunud teiste manifestatsioonidega. See oli tõeline Jumala jõu väljendus, mis pandi avalikult toime Tema teenrite poolt.

Sellesarnane effekt viidi läbi ühe tervendamise imega, mis viidi läbi Kristuse poolt: "Kõik ehmusid (s.o. kes seda nägid) ja andsid au Jumalale ning ütlesid: "Niisugust asja me pole ilmaski näinud!" (Markuse 2:12).

KEELED

Apostlid, kellest mõned olid tavalised kalurid, said suure kohustuse minna kogu maailma, kuulutades Evangeeliumi (Markuse 16:15,16). Kõigi eelduste kohaselt oli nende esmane reaktsioon selline: "Kuid ma ei mõista ju keeli!" Ja ei olnud isegi võimalust öelda: "Mul ei olnud andi keelte peale koolis", kuna nad ei olnud iialgi käinud koolis. Kogu nende olemus ütles, et nad on "kirjatundmatud ja õppimatud mehed" (Apostlite teod 4:13). Ja isegi paljudele haritud ennustajatele (näiteks Paulusele) oli keelte probleem küllalt oluline. Kui oli toimunud usku pöördumine, siis oli jutluse sisseviimiseks (Uue Testamendi puudumisel) keelte mittetundmine omamas otsustavat tähtsust. Selle raskuse ületamiseks oli neile saadetud võõraste keelte arusaamise ja rääkimise anne (või lihtsamalt öeldes "keelemurded"). Ilmselt on suur erinevus "keelemurrete" vahel ja selle vahel, kuidas "uussünni kristlased" loevad oma kuulutusi ebaselgete häälikute vahendusel, mida nimetatakse "keelemurdeks". Et tuua selgust sellesse asja, tuleb ära märkida, et Piibli määratlus sõnale "keelemurre" tähendab "võõraid keeli".

Juudi Nelipüha pidustuste järgselt, varsti peale Kristuse taevasse tõusmist, said apostlid kõik täis "Püha Vaimu" ja hakkasid rääkima teiste keeltega ... Kogunes rahvas (jälle avalik ilmutus annetest) ja hämmeldus; kuna igaüks kuulis neid rääkimas tema keelemurdes. Ja kõik hämmeldusid ja imestasid, rääkides omavahel:"Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kõik kuuleme igaüks oma keelemurret (seesama kreeka sõna, tõlkes nagu "keeled"), mille sees me oleme sündinud? Meie, poatlased ja meedlased , kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju? Nad kõik olid hämmastunud" (Apostlite teod 2:4-12). Väheusutav, et inimesed oleksid hämmastuses ja imestaksid, kuulates praeguseid jutlustajaid, kes kinnitavad juurdetulijatele, et omavad andeid ja räägivad sellises ebaselges, vähemõistetavas vastiku hääldusega keeles, et ennekõike kutsuvad nad esile sarkasmi ja ükskõiksust, kui sellist mõistmist, mida kirjeldatakse Apostlite teod 2-es.

Peale selge arusaama sõnadest "keelemurre" ja "keeled", nagu sellest räägitakse Apostlite teod 2-es, esineb sõna, "keeled", väga selgelt tähenduses "võõrad keeled", teistes Uue Testamendi osades. Fraas, "inimesed, ja rahvad, ja keeled", esineb viis korda Ilmutuse raamatus, kus jutt käib kõikidest maailma rahvastest (Ilmutuse 7:9; 10:11; 11:9; 13:7; 17:15). Kreeka sõna, mis tähendab "keeled", kreeka tõlkes Vanas Testamendis (sõna "septuagint") kasutatakse tähenduses "võõramaised keeled" (vt. 1Moosese 10:5; 5Moosese 28:49; Taanieli 1:4).

1Korintlastele 14. peatükis antakse juhatuste (manitsuse) loetelu keelte kasutamise osas. Salm 21 sõnastab ümber fraasi Jesaja 28:11 salmist, mis räägib sellest, kuidas seda annet hakatakse kasutama iisraellaste vastu; Seaduses on kirjutatud: "võõras keeles ja võõraste huultega kõneleb ta sellesinasele rahvale...". Salm, Jesaja 28:11, käib ennekõike Iisraeli anastajate kohta, kes räägivad tema rahvaga võõrastes keeltes ("teistes keeltes"), mida inimesed ei tea. Võrdlus "keelte" ja "huulte" vahel tähendab, et keeled - need on võõrkeeled. 1Korintlastele14 peatükis on palju teisi viiteid sellele, et sõna "keeled" kasutatakse tähenduses "võõrkeeled". See peatükk kujutab endast Pauluse hingestatud kriitikat mitteõiges annete kasutamises, mis leidis aset varases kirikus, ja kuidas see soodustab sissetungi annete olemusse, keeltesse ja prohvetlusse. Me püüame selle kohta praegu anda lühidalt kommentaare.

Salm 37 on võtmesalm: -

"Kui keegi arvab enese olevat prohveti või Vaimu mõjualuse, see teadku, et mida ma teile kirjutan, see on Issanda käsk!"

Kui keegi kuulutab oma vaimsest andekusest, siis peab ta tunnistama, et eelseisvad õpetused (manitsused) annete kohta antakse Jumala poolt. Iga inimene, täna, kes ei täida neid käske, teatab avalikult oma hoolimatusest jumalavaimsuse Sõnadesse.

Salmid 11-17: -

"Kui mina nüüd ei tunne hääliku tähendust, olen ma selline, kes räägib, umbkeelne ja rääkija on mulle umbkeelne.

Samuti teiegi, olles agarad taotlema vaimuandeid, püüdke saada neid rohkesti koguduse ehitamiseks. Seepärast, kes keeltega räägib, palugu Jumlat, et ta võiks ka tõlgitseda. Sest kui ma keeltega rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu.

Mida siis teha? Ma tahan palvetada vaimus ja tahan palvetada ka mõistusega; Ma tahan laulda vaimus ja tahan laulda ka mõistusega.

Sest kui sa teed tänupalvet vaimus, kuidas siis see, kes võhiku kohal seisab, sinu tänu peale saab ütelda: "Aamen!";

ta ju ei tea, mida sa ütled.

Sest sa tänad küll hästi, aga teist see ei ehita."

Mõttetu on seepärast rääkida keeles, mida koosolevad inimesed koosolekul ei mõista. Rääkida võluvas keeles - välistatud, kuidas on võimalik tuua kuuldavale iidset "aamen" palve lõpus, mis kujutab endast pominat, mida mittekeegi ei mõista? Pidage meeles, et "Aamen" tähendab: "Olgu siis nii!", see tähendab, "Ma olen täielikult nõus sellega, mis oli selles palves öeldud". Rääkida keeles, mida sinu vennad ei mõista - tähendab mitte manitseda neid, nagu märgib Paulus.

Mulle meenub juhtum kui jagati brosüüre ja pamflette Billi Grehemi tsitadelli juures, mis kutsusid inimesi üles, pöörduma tagasi kristlikku rüppe, soliidsema piibli alusega. Erutatud naine püüdis mind veenda, et minu kristadelflaste alustõde - on alustõde, mida "juhib kurat". Umbes kümne minuti jooksul jahvatas ta mõttetusi kümnes keeles. Muidugi, ei suutnud mind kuidagi ümber veenda selline manitsus. Just nimelt niisuguse "manitsuse" meetodi kohta hoiatab Paulus.

Salm 18: -

"Ma tänan Jumalat, et mina räägin keeltega rohkem kui teie kõik!"

Nii, nagu Paulus rändas palju, kuulutades Kristuse õpetust, vajas ta kõigist rohkem võõraste keelte tundmist ("keeli").

Salm 19: -

"Aga ma tahan koguduses pigemini rääkida viis sõna oma mõistusega, et ka muid õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega."

See on väga lihtne. Lühike lause Kristusest Inglise keeles, on minu jaoks palju parem, kui mitu tundi kuulutust minule võõras keeles või ükskõik missuguses arusaamatus keeles.

Salm 22: -

"Nii ei ole siis keeled tunnuseks usklikele, vaid uskmatuile; aga prohvetlik kõne ei ole tunnuseks uskmatuile, vaid usklikele".

Seepärast nõuti keelte tundmist, põhiliselt Evangeeliumi kuulutamiseks, paganate hulgas. Tänapäeval on paljud pretendendid keelte tundmisele usklike gruppides või (nähtavalt) individuaalsed, Isiklikuks suhtluseks, olles omavahel. On tunda kroonilist puudust sellistest inimestest, kes võiksid suurepäraselt rääkida võõrastes keeltes Evangeeliumi populariseerimise eesmärgil. 1990-ndate aastate algul avanes võimalus kuulutada Kristuse õpetust Ida Euroopas, kuid niinimetatud "evangeelsed" kirikud, peavad levitama oma kirjandust inglise keeles, keelebarjääride tõttu! Kahtlematult kuluks keelteand väga ära, kui seda oleks omatud. Ja isegi suur evangelist Reinard Seiberg, kes loeb oma manitsusi suurte inimmasside seas, pidi rääkima inimmassidega Kampala linnas (Ugandas) tõlgi vahendusel.

Salm 23: -

"Kui nüüd kõik kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeltega ja tuleksid sisse võhikud või uskmatud, kas nad ei ütleks, et te jampsite?"

Ja see on tõepoolest nii. Moslemid ja mitteusklikud naeravad ühiselt nende arusaamatut käitumist, kes pretendeerivad keelte tundmisele Lääne Aafrikas. Isegi tasakaalukas kristlane, seistes nurga taga ja jälgides nelipühalaste kogunemist, tunneb kiusatust mõelda, et tema ees on hullumeelsed.

Salm 27:-

"Kui keeltega räägitakse, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm ükshaaval, ja üks tõlgitsegu."

Üksnes kaks või kolm inimest võiksid rääkida erinevates keeltes, ükskõik millise teenistuse ajal. Ei ole soovitav, et auditooriumis räägitaks rohkem kui kolmes keeles, kuna sellisel juhul kaotaks teenistus oma ülesehituse, kui igat küsimust tõlgitaks üle kahe korra. Kui keelte and ilmneks koosolekul Kesk Londonis, kus viibiks mitu prantsuse ja saksa turisti, alustaksid kõnemehed oma esinemist nii:

Pastor inglise keeles: Good evening

Prantsuse kõnemees: Bon soir

Saksa kõnemees: Guten abend

Muidugi peaksid nad rääkima kordamööda, üks teise järel. Oleks suur segadus kui nad räägiksid kõik ühekorraga. Kusjuures, kaasaegsete inimeste ülekaaluka loomuse tulemusel,"mitmes keeles kõnelejate puhul", toimuvad just sellised esinemised, kus mitu inimest räägib üheaegselt. Mul on tulnud jälgida, kui üks inimene hakkab rääkima, lülituvad teised kiiresti samasse tegevusse.

Keelte and oli tihti kasutuses ettekuulutustes, nii et Jumalalt inspireeritud saadetis võis levida (ettekuulutuse andena) võõrkeeles rääkivale inimesele (keelte anni vahendusel). Sellist kahe ande kasutamise näidet võib kohata Apostlite teod 19:6 salmis. Kusjuures, kui koosolekul Londonis, kus viibisid inglased ja paljud prantsuse külalised, rääkis kõnemees prantsuse keeles, siis kohalviibivad inglased ei nurisenud. Nii et keelte tõlkimise anne peab olema, et kõik saaksid kõnest aru; meie näites peaks toimuma tõlge prantsuse keelest inglise keelde. Samal viisil, kui keegi esitaks küsimuse prantsuse keeles, ei suudaks kõnemees sellest aru saada ilma tõlgi abita, isegi kui ta omaks kõne andi prantsuse keeles, ilma seda ise teadmata. Tõlkimise and peaks olema , et aidata teda selles.

Ilma tõlkimise andi omava inimese kohaloluta, kui see on vajalik, ei saa keelte andi kasutada: ".. Üks tõlgitsegu. Aga kui tõlgitsejat ei ole, olgu rääkija vait koguduses" (1Korintlastele 14:27,28). Kui paljud kaasaegsed pretendendid "keelte" teadmistele räägivad nii, et neist ei saa keegi aru, ja nad räägivad ilma tõlgita, siis on see ilmne Pauluse juhtnööride eiramise demonstratsioon.

Salmis 32,33:-

"Ja prohvetite vaimud alistuvad prohveteile. Sest Jumal ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu kõigis pühade kogudusis".

Järelikult, Püha Vaimu annete omamist ei peaks siduma ettekujutusega, et need anded viivad inimese eemale normaalse teadvuse reaalsusest:Vaim on pigem inimese subjekt, kellele on alla saadetud anded, aga mitte jõud, mis haarab selle inimese nii, et tal ei ole tahet juhtida oma tegusid. Tihti arvatakse valesti, et deemonid või "kurjad vaimud" asuvad uskmatutes, ja Püha Vaim asub usklikesse. Kuid vaimu jõud, millest räägitakse 1Korintlastele 14:32 salmis, allus teatud piirini oma omaniku kontrollile. Peale selle, nagu me varem rääkisime, tuli Püha Vaimu jõud apostlitele määratud ajal, kindla eesmärgi nimel, kuid ei olnud nendega kogu aeg.

Üleskutse annete omajatele, kasutada neid vastavuses Jumala püüdlustega maailma heaks ja Temale ebameeldivate korratuste puhul (s.33), langeb kõige tõenäolisemalt praegust kurtidele kõrvadele "nelipühalaste" kirikutes.

Salm 34: -

"Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb".

Seoses Vaimu annete kasutamisega, kriipsutatakse veenvalt alla, et naised ei peaks neid kasutama kiriku teenistuse ajal. Tuleb aga sealjuures oodata, et sellesarnane soovitus satub üldise ebakõla alla, kuna praegune olukord, rääkida arusaamatus keeles, seletub emotsionaalse erutuvusega, mis kandub ühelt inimeselt teisele kohaloleva publiku hulgas. Naised, lapsed, tõepoolest iga inimene, kellel on kalduvusi sellele, võib olla kaasa haaratud taltsutamatu purskega ja seepärast, vastu võtta hullunud hõikeid kui "võõraid keeli".

Naise väljapaistvat osa selles niinimetatud "keeltega rääkimises" ja "ennustustes" kaasaegsetes kirikutes, ei saa kooskõlastada selge käsuga salmist 34. Naeruväärseks ja vastutustundetuks osutub kinnitus, et Paulus oli justkui naistevihkaja. Järgnev salm lükkab selle veenvalt ümber: "Kui keegi arvab enese olevat prohveti või Vaimu mõjualuse, see teadku, et mida ma teile kirjutan, see on Issanda käsk!"(1Korintlastele 14:37) - aga mitte Pauluse isiklik käsk.

Iga usklik peab Jumala Vaimu sisendatud Piiblit sellepärast tunnistama, et käske, mis on antud 1Korintlastele 14. peatükis, tuleb võtta tõsiselt. Nende täielik ignoreerimine võib tähendada ainult usu puudumist Evangeeliumi jumalavaimsusesse, või ülestunnistusse, endal vaimse ande puudumisest. Selliste vaadetega inimene hakkab eitama , et käsud 1Korintlastele 14, on meie jaoks Jumala käsud. Selle kinnituse loogika - on tugev, on tõeliselt hävitav. Selle valgusel, kuidas võite või saate te jääda sellise kiriku liikmeks või kasvõi omada soovi, hoida suhteid selle poolehoidjatega?