Kõrvalepõige 4: Püha Vaim - On Isiksus?

Lõikudes 2.1 ja 2.2 on antud küllaldane tõestus, et Jumala Vaim kuulub Tema jõu juurde, peegeldab Tema "mõistust" küllalt laialdasel viisil. Nii nagu Jumala Vaim tegutseb kui Jumala olemuse ja isiksuse täpne peegeldus, siis räägivad mõned inimesed, et Jumala Vaim - see on isiksus, mis on ka Jumalaks. Eelnevate osade tähelepanelik ja korduv lugemine näitab, et Jumala Vaim on Tema mõistus ja jõud, aga kui see nii on, siis ei saa olla mõistus või jõud mitte mingil moel isiksus. Elekter on nähtamatu jõud, mis võib anda tulemusi inimesele, kes juhib seda elektrit; kuid see ei tähenda, et see on isiksus. Armastus on inimese iseloomu ilming, kuid see ei saa olla isiksus. Jumala Vaim sisaldab endas armastust, kuid ta ei saa mingil moel kuuluda isiksuse juurde, mis on temast eraldunud.

Ilmne ja suur viga (et vaim on isiksus) on enamuse "kristlaste" usk "kolmainsuse doktriini" (kolmikusse). Selle doktriini järgi tuleb välja, et on kolm jumalat, kes mingil moel sisaldavad endas ühte ja sedasama - Jumal Isat, Püha Vaimu ja Jeesust. Needsamad inimesed kinnitavad, et Jumal - ei ole isiksus ja samal ajal räägivad, et Jumala Vaim on isiksus, luues sellesamaga ilmset vasturääkivust. On täielikult alust uskuda, et "kolmainsuse" idee oli paganlik idee, mis kanti üle kristlusesse ja seepärast ei kohta seda sõna Piiblis. Võttes vastu selle idee, et Jumal on kolmainsus, olid kristlased sunnitud tulema küllaltki kummalise järelduseni, et Jumala Vaim/jõud - on isiksus, mis on ka Jumal, kuigi - see ei ole Jumal. Kui aga kristlasi süüdistatakse sellises vasturääkivuses, leiavad nad eneste jaoks palju kergema väljapääsu, teatades, et Jumal - see on suur saladus, ja me peame vastu võtma kõike usu järgi, mitte püüdma leida loogilist seletust.

Kuid seejuures minnakse mööda viidetest Uues Testamendis, Jumala salapärasuse kohta, mis avatakse Jeesuse Kristuse Sõnaga ja teoga: -

"Mina ei taha, vennad, et teile jääks teadmatuks see saladus" (Roomlastele 11:25).

"Jeesuse Kristuse jutluse järele selle saladuse ilmutamist mööda" (Roomlastele 16:25).

"Vaata, ma ütlen teile saladuse..." (1Korintlastele 15:51).

"Ilmutuse kaudu on mulle antud teada saladus" (Efeslastele 1:9;3:3).

Pauluse kuulutuseks oli "julgesti kuulutada Evangeeliumi saladust" (Efeslastele 6:19; Koloslastele 4:3).

"Saladust ... on nüüd avalikuks tehtud tema pühadele" (Koloslastele 1:26).

Tuleks märkida, et praegust ei ole saladusi põhiliste doktriinide suhtes ja ainult inimene, kes viibib pimeduses, räägib saladustest. Ja kas selline inimene ei muretse selle üle, et Piibli nimetus "Babülon", vale religiooni süsteemid, mida on kirjeldatud Ilmutuse raamatus, on "saladus" (Ilmutuse 17:15)? Peamine mõte seisneb selles, et see süsteem kuulutab oma uskumusi kui saladust, kuid tõelised usklikud mõistavad selle naise saladust, millest seal räägitakse (Ilmutuse 17:7).

Võib muidugi oodata sellist udust selgitust inimestelt, kes rajavad oma arusaama Jumalast subjektiivsetele muljetele või mingisugusele ähmasele välise vaimse jõu määratlematule aktiivsusele nende teadvuses. Kui me tahame olla tõeliselt tagasihoidlikud Jumala Sõna õppimise suhtes, siis me peame kasutama kõiki meie võimeid põhjendamiseks ja deduktsiooniks, et avastada tema ilmutus.

Mitte ükski Evangeeliumi kuulutaja, keda mainitakse Piiblis, ei võtnud kasutusele kunagi sellist fraasi: " see on täielik saladus ja te ei suuda seda mõista". Selle asemel loeme me pöördumist meile, meie mõistuse kasutamiseks ja loogiliste järelduste tegemiseks Pühitsetud Kirjast.

Oma jutlustuses põhilistest Piibli seisukohtadest (mida me samuti vaatleme antud raamatus) Paulus "kõneles neile kolmel hingamispäeval Kirjast, seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma" (Apostlite teod 17:2,3). Siin oli süstemaatiline loogiline Piibli tõestus, mis oli võrdne täiusele ja lause ise algab sõnadega:"Paulus, ise läks kogudusekotta ja vaidles juutidega". See oli tema tavaline stiil (vt. samuti Apostlite teod 18:19). Sellele vastavalt, suure kampaania ajal Korintoses, rääkis Paulus sünagoogis ja veenis juute ... kui nad vastu panid ja pilkama hakkasid." (Apostlite teod 18:4-6). Inimesed. kes võtsid vastu usu, kuulasid Pauluse tõestusi, mida ta Piiblist esile tõi; siin ei olnud selliseid fraase nagu:"Jeesuse nägemus minu magamistoas","kirjeldamatu tunne haaras mind", "ükskord õhtul ma kohtasin Issandat".

Pöörake tähelepanu samuti ka sellele, et jumalavaimne Kiri kutsub loogikale ja ratsionalismile, viidates seejuures sellele, et "nad olid vastu". Sellele sarnaselt, Antiohhias, Paulus ja Barnabas "vesteldes nendega (Jumala Sõnast), veensid neid (Apostlite teod 13:43). Nende järgmine peatuspaik oli Ikoonias, kus nad "kõnelesid nõnda, et niihästi suur hulk juute kui kreeklasi sai usklikuks" (Apostlite teod 14:1).

Kui aga natuke hiljem peale seda mõisteti Pauluse üle kohut, see sama loogika innustas jätkuvalt tema kindlat usku tulevikule: "kõneles ta õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust" sellise läbitungiva selgusega, et isegi küüniline, tahaplaanile lükatud kohtunik "ehmus" (Apostlite teod 24:25).

Kuna meie jutt põhineb mitme tõenduse esitamisel, siis tuleks meil anda Piibli viide meie lootusele ja doktriinile: -

"Olge alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta; vastake tasaduse ja kartusega" (1Peetruse 3:15).

Rääkida rahuliku häälega mõnest isiklikust kogemusest - see ei tähenda tõendite toomist evangeelsesse lootusesse. Pikaajaline viide isiklikule tunnistusele, nagu paljude "evangeelsete" kristlaste kuulutuse vahend, kriipsutab alla "argumenteeritud vastuse" puudumist nende "lootusele". Kogu sõnastik tekkis kristlaste keskel, et anda neile võimalus "kasutada seda, mida Issand tegi minu elus" jne. Sellised isiklikud anekdoodid satuvad teravasse vastuollu Pauluse sõnadega: "Me ei kuuluta iseendid, vaid Kristust Jeesust"(2Korintlastele 4:5) - ja see, kes ilmselt rohkem kui keegi teine, suhtles isiklikult Jeesusega.

Loogiline, piiblikohaselt põhjendatud moodus meie pöördumisel usku, peab looma mudeli, meie veel laiematele sugulussuhetele Jumalaga, meie päevade lõpuni. Eeskujuks meile, nagu alati, on esimesed kristlased, kes kasutasid mõistust probleemide lahendamiseks teenistuse ajal inimeste "hüvanguks" (Apostlite teod 6:2). Uue Testamendi läkitustes väljendub samuti kindlus, et selle lugejad võtavad juhiseks Piibli loogika. Sel moel, selle järgi, misssugused olid esmaspühakud, kes elasid Moosese seaduste järgi, võime me teada üksikasju Kristuse tegude kohta (Heebrealastele 5:3). Rääkides ületamatust Jumala armastusest Kristusele, esitab Paulus üleskutse, et meie "mõistlik (kreeka sõna logikos, s.t. loogiline) jumalateenistus" oleks täielikult pühendatud Temale vastuseks (Roomlastele 12:1). Sõna "logikos" tuleneb kreeka keelsest sõnast "logos", mida tavaliselt tõlgitakse nagu "sõna", Jumala Sõna tähenduses. Meie loogiline vastus Piibli terminites, peab järelikult samuti lähtuma Jumala Sõnast.

Kõige selle valgel on ebaloogiline kinnitada Jumala Vaimust kui isiksusest, kes ei ole Jumal ja samal ajal on Tema. Ja vastus, et kõik see on saladus ja ei allu loogikale Piibli terminites, ei ole vastuvõetav. Kui meie ei suuda teha Pühas Kirjast loogilisi järeldusi, siis muutub kogu Piibel asjatuks ja langeb ära Piibli õppimise vajadus, kui seda võib tõlgendada üksnes kui huvitavat banaalsust või nagu köitvat kirjanduslikku teost. Näib, et see kõik on kristlaste arvukatel raamaturiiulitel.

Kuid tuleb tunnistada, et mõned neist, kes usuvad, et Jumala Vaim on isiksus, teevad katset, anda sellele piibliline selgitus. Tuuakse esile värsse, milles räägitakse Jumala Vaimust isiksuse keeles, nagu näiteks "Lohutaja (trööstija)" (Johannese 14:10) või tehakse viiteid sellele, et Vaim on "pettunud".

Osas 4.3 räägime me, et inimese "hing" võib olla ärritunud (Apostlite teod 17:16), pettunud (1Moosese 41:8) või rõõmus (Luuka 10:21). Inimese "hingest", s.o. tema olemasolust, tema mõistusest ja kavatsustest, mis kutsub esile tegevuse, räägitakse nagu eraldi isiksusest. Kuid seda ei võeta muidugi tähttähelt. Jumala Vaimust võib samuti rääkida samasugusel kujul.

Tuleks silmas pidada, et Piiblis kasutatakse tihti isikustamise keelt, kui räägitakse abstraktsetest mõistetest. Näiteks Õpetusõnades 9:1 räägitakse tarkusest nagu naisest. See näitab meile, missugune oleks võinud inimene olla, kui tal oleks tarkust tegudes. Tarkus ei saa eksisteerida väljaspool inimese teadvust ja seepärast kasutatakse sellist isikustamist. Üksikasjalikumalt räägitakse sellest kõrvalepõiked 5: "isikustamise printsiipides".