Kõrvalepõige 33: Ristimise Näidis-Kombetalitus

Selleks, et näidata, kuidas ristimise toiming peab õieti toimuma, vaatleme selle läbiviimise korda kristadelflaste poolt Hartlepooli linnas, Inglismaal, 1990. aasta novembrikuu laupäevasel päeval. Tuleb kindlasti märkida, et ristimine kujutab endast täielikku vette mattumist, peale puhtsüdamlikku kahetsust, usuga Evangeeliumisse. "Kombetalitus" - see on ainult suvaline lisand vastava tundemomendi tähtsuse väljendamisel. Kombetalituse läbiviimise kord oli järgmine:

- Eelnev palve

- Läkitus Roomlastele 6. peatüki lugemine.

- Jutlustamine ristimise puhul (on antud allpool, tõelised nimed on muudetud).

- Palve.

- Inimese matmine ujumisbasseini, vee alla

- Palve.

Jutlus ristimisel.

Ei ole mitte mingisugust kahtlust, et täna on Deivi elus kõige tähtsam päev: mõne minuti pärast ta vajub vee alla ja väljub täielikult Kristuses, Aabrahami seemnes, omades ilusat tõotust, mis on Evangeeliumis. Selle teo erakordne lihtsus võib olla petlik, kuid Deiv ja kõik siin viibijad, usume täielikult, et see sukeldumine vette, ühendab teda Jeesuse surma ja ülestõusmisega, nii nagu me lugesime "Läkituses Roomlastele", peatükis 6, värssides 3-5.

"Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes temaga maha maetud, et otsegu Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka tema ülestõusmise sarnasusega."

Püüame ette kujutada Kristuse ülestõusmise pilti, kuna Deiv oma väljumisega veest, saab olema ühendatud Jeesusega, kes tõusis surnuist.

Me võime ette kujutada Kristuse ülestõusmise pilti, kuna Deiv oma väljumisega veest saab olema ühendatud Jesusega, kes tõusis surnuist.

Me võime ette kujutada öise õhu värskust ja vaikust ja ülevat uue elu tunnet, Jeesuses. Ta nägi Jeruusalema tulesid, mis vilkusid kauguses; inimesi, kes elasid seal ja olid tähtsast sündmusest mitteteadlikud, mis toimus nii lähedal ja puudutas neist igaüht, inimesest, kes tõusis surnuist uude ellu.

Nii ka Deivi väljumisel veest, ei hinda maailm meie ümber toimunu tähtsust. Kõik, mida inimesed oleksid võinud näha, kui oleksid vaevunud vaatama, siis üksnes väikest gruppi mehi ja naisi, kes sisenesid ujumisbasseini ja kuidas üks inimene kastab teist vee alla. Kuid samuti nagu Inglid tundsid rõõmu Jeesuse ülestõusmisest, nii ka nüüd, meile nähtamatud Inglid tunnevad rõõmu veel ühe pattu kahetsenud patuse üle.

Me lugesime "Läkituses Roomlastele" peatükis 6, et meie siseneme samuti "uuenenud ellu", rõõmuks, mis Deivil nüüd saab olema ja mida ta kannab läbi kogu oma elu. Nagu me lugesime, ei ole ta enam patu ori, vaid Jumala ori, täites Tema tahet, nagu sellest räägitakse Piiblis. On kiusatuslik arvata, et me tahame vabadust endale, kuid teenides end, ei ole me vabad, me oleme patu orjad. Deiv valis omale isanda ja on valmis teenima Jumalat. Aeg-ajalt näib, et need piirangud, mis pannakse meie peale uues elus, on liiga rasked ja neid ei ole võimalik täita; ja meil on kiusatus katsuda neist vabaneda. Kuid kui me hakkame nii tegema, siis me ei saa olla vabad, me hakkame uuesti patu teenriteks.

Paulus selgitab 1Korintlastele 10:1,2, et meie käimine läbi ristimisvee on sarnane iisraellaste minekuga läbi Punase Mere vete. Oleks võinud välja tuua omamoodi kõnekäänu mitmete õppetundidega meie jaoks. Iisraellased olid orjadeks Egiptuses, elasid eesmärgita elu, töötades palehigis ja kummardades Egiptuse ebajumalaid. Nad palusid Jumalat leida neile päästetee, kuigi arvatavasti ei kujutanud ette, kuidas Tema saab neile vastata.

Vastuseks saatis Jumal Moosese neid Egiptusest välja viima, läbi Punase mere ja seejärel läbi kõrbe, Tõotatud maale. Iisraellased olid Egiptuses Deivi ja kõigi ristimise juurde jõudnute sarnased; nüüd on Deiv justkui toodud Punase mere kaldale. Minnes läbi vee, ei jõua ta otsekohe Kuningriigi tõotatud maale; ta ühineb kõigi meiega siin, läbiminekuks läbi kõrbe. Jumal juhtis juute läbi kõrbe Ingli abiga, kes oli nendega pidevalt - nii päeval kui öösel.Ja meist igaühel on samuti Ingel, kes elab meie ümber ja juhib meid läbi meie elu, pääsemisele.

Iisraellased toitusid iga päev taevamannast, mida Jeesus nimetab Evangeeliumis (Johannese 6) Jumala Sõnaks. Kui nad ei oleks toitunud sellest, oleksid nad peagi kõrbes hukkunud, kuna mingit muud toitu seal ei olnud. Sel põhjusel soovitame me ka sulle väga "Piibli Teejuhti" (spetsiaalne väljaanne), mille abil võid sa lugeda Piiblit iga päev, lugedes teatud kindlaid peatükke. Meie igapäevases elus on tarvis teha vaheaegu, soovitavalt iga päev ühel ja samal kellaajal, antud Piiblitükkide lugemiseks ja lahtimõtestamiseks.

Iisraellastele oli öeldud, et nad ei tohi koguda taevamannat ette mitmeks päevaks korraga, vaid teha jõupingutusi ja koguda seda iga päev. Nii peame ka meie toituma Jumala Sõnast iga päev. Nii nagu me ei unusta meie igapäevast toitu, nii ei peaks me unustama ka Jumala toitu; ainult igapäevased jõupingutused täidavad meid. Tegelikult võis Iiob öelda, et ta hindab Jumala Sõna rohkem kui oma igapëvast toitu.

Iisraellased jõid samuti kosest, mis voolas lõhestunud kaljust. Korintlastele 10 räägitakse, et see kujutab endast "Kristust".

Niisiis peame me sööma ja jooma Jesuse eeskujul ja seda võime me teha iganädalastel mälestusteenistustel. Rääkides koosolekutest, tuleks alla kriipsutada meie loomulikust soovist kohtuda, et üheskoos jagada meie Lootust. Veeta kõrbes on ränduril heameel iga võimaluse üle kohata enda sarnast, et jagada kogemusi ja arutada eeloleva tee raskusi. Nii ka meie, meie raskes ja patuses elus, peame andma kõik jõuvarud, et hoida sidet üksteisega. Tihti ei saa sellistele kogunemistele kõik tulla, keda me tahaksime näha, kuid me peame kasutama igat võimalust sideme hoidmiseks kirjavahetuse teel, ajakirjade lugemisega jne.

Me räägime meie vastutusest uues elus, kuid oleks õigem kujutada endale, et kui me hakkame tegema teatud katseid, niisuguseid nagu igapäevane Piibli lugemine, siis Jumal tasustab meid. See on Jumala tahe, tema soov, saata meile Kuningriik, kui and aga mitte nagu tasu meie töö eest. Ja oleks täiesti vale arvata, et ristimene - on tasu Jumala Riiki sisenemise eest. Tõde ja Jumala armastus, Kristuse võit, annavad meile märksa rohkem võimalusi Jumala Kuningriiki pääsemiseks. Jumal tahab tõepoolest, et Deiv ja kõik meie, oleksime seal. See fakt tundub nii toredana, et me peame enesele meelde tuletama aeg-ajalt seda, kui tegelikku tõde, ja selle valgusel peame meie ka vastama vastaval viisil Jumala armastusele.

Kui iisraellased väljusid Punasest merest, oli suur rõõm. Mooses laulis oma laulu ja kõik inimesed hõiskasid. Laulud 105:35-41 värsid väljendavad seda rõõmu hästi ja näitavad kuidas Jumal varustas neid kõige hädavajalikuga üleminekuks: -

" ... ja need sõid ära kõik rohu nende maal ja neelasid nende põllu vilja! Tema lõi maha ka kõik esmasündinud nende maal, kogu nende esimese jõu! Siis ta viis nad välja ühes hõbeda ja kullaga, ega olnud ühtki, kes oleks komistanud nende suguharude seas! Egiptus rõõmustas nende ära minnes, sest hirm nende pärast oli teda vallanud. Ta laotas pilve nende katteks ja tule valgustama ööd. Nad palusid, ja ta tõi vutte ning söötis nende kõhud täis taeva leivaga! Ta avas kalju ja vesi jooksis; see jooksis jõena põudsel maal!"

Selline on ka meie rõõm ja sinu tulevaste vendade ja õdede rõõm, kes siin on ja saavad olla sinu ristimise tunnistajateks. See suur Jumala rõõm, Jeesuse ja Inglite rõõm, kes tähelepanelikult jälgivad teda sel minutil. Las igaüks meist hoiab Lootust ja seda rõõmu "lõpuni", et me võiksime minna koos Jumala Kuningriiki.

Aga nüüd võime me minna ümberriietumise ruumi ja seejärel ujumisbasseini.