10.1 Ristimise Eluluselt Tähtis Vajadus

Meie eelnevates peatükkides mainisime me mitmeid kordi ristimise eluliselt tähtsat vajadust, kui viimast astet Evangeeliumile kuuletumises. Läkituses Heebrealastele 6:2 räägitakse ristimisest, kui ühest enamtähtsast õppimise dogmast. Meie jätsime selle küsimuse vaatlemise sellise hilise hetkeni, üksnes seepärast, et tõeline ristimine võib toimuda üksnes peale seda, kui inimene tunnetab tõelist tõde, mis sisaldub Evangeeliumis. Me täiendasime praegu meie teadmisi ja kui te tahate olla tõeliselt ühendatud suure lootusega, mida annab Piibel, läbi Jeesus Kristuse, siis saab ristimine absoluutseks vajaduseks.

"Pääsemine tuleb juutidelt" (Johannese 4:22), selles mõttes, et pääsemise tõotus oli antud üksnes Aabramile ja tema seemnele. Meie võime teha nii, et see tõotus käiks ka meie kohta ja saada Aabrami seemne pärandiks, ristimise teel Kristusesse (Galaatlastele 3:22-29).

Jeesus käskis sellepärast selgelt oma järgijatel: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi (mis on Aabramile tõotatud - Galaatlastele 3:8) kõigele loodule. Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks" (Markuse 16:16). Mõttemõlgutus liidu üle ja "ja" siin kasutamine, selgitab meile, et üksnes ainult ühest usust Evangeeliumisse, ei saa meid päästa; ristimine ei kujuta endast mitte ainult kohustuslikku lisandit kristlikus elus, see on eluliselt tähtis tingimus pääsemiseks. See ei tähenda üksnes seda, et ainult ristimise toiming päästab meid. Ristimisele peab järgnema Issanda Sõnale kuuletumine, kogu elu vältel. Jeesus rõhutas seda sõnadega: "Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!" (Johannese 3:5).

See sündimine "veest" käib ka inimese kohta, kes tuleb välja ristimisveest, pärast mida ta peab olema uuesti sündinud vaimust. See on jätkuv protsess: "uuesti sünnitatud ... Jumala sõnast" (1Peetruse 1:23). Sel kujul, järgides pidevalt Issanda sõna, sünnime me uuesti vaimust (vaata artiklit 2.2).

Meie "oleme ristitud Kristusesse" (Galaatlastele 3:27), Tema nimesse (Apostlite teod 19:5; 8:16; Matteuse 28:19). Pöörake tähelepanu sellele, et meie võtame vastu ristimise Kristusesse, aga mitte kristadelflastesse või ükskõik millisesse inimeste organisatsiooni.

Ilma ristimiseta ei ole me "Kristuses" ja "järelikult, ei ole kaitstud Tema päästva teoga (Apostlite teod 4:12). Peetrus, tuues esile selle fakti, võrdles laeva Noa ajast Kristusega, mis näitab, et nii nagu laev päästis Noa ja tema pere kohtu eest, mis langeb patuste peale, nii ka ristimine Kristusesse, päästab usklikud igavesest surmast (1Peetruse 3:21). Noad, kes läks laeva, võrreldakse meie minekuga Kristusesse, ristimise läbi. Kõik need, kes ei olnud laevas, hukkusid veeuputuse läbi; laeva läheduses viibimine või sõprus Noaga, ei muutnud üldse asja. Ainus tee pääsemiseks oli ja on - Kristuses viibimine (laevas). On selge, et teine tulemine, mida on võrreldud üleujutusega (Luuka 17:26,27), on lähedal (vaata Lisa 3). Järelikult, sisenemine Kristusesse (laeva) ristimise vahendusel, kujutab endast tungivat vajadust. Tegelikult ei jätku inim-sõnu, et edasi anda seda edasilükkamatuse tunnet. Piibliline võrdlus sisenemisest laeva, Noa aegades, on palju tähendusrikkam.

Esimesed kristlased kuuletusid Kristuse näpunäidetele ja läksid maailma, kuulutama Evangeeliumi ja ristima. Jutustus sellest tuuakse ära Apostlite tegude raamatus. Ristimise elulise tähtsuse tõenduse võib leida selles, et raamatus kriipsutatakse alla see, millise kiirusega lasid inimesed end ristida pärast Evangeeliumi vastuvõtmist enda poolt (näiteks: Apostlite teod 8:12; 36:39; 9:18; 10:47; 16:15). Selle allakriipsutamine saab selgeks, kui tulla järeldusele, et ilma ristimiseta, on meie Evangeeliumi õppimine kasutu; ristimine kujutab endast esimest sammu pääsemise teel. Mõningatel juhtudel osutavad vaimulikud raamatud erilist tähtsust sellele, et vaatamata raskustele ja puhtalt inimlikele põhjustele, viivitatakse ristimisega; ristimise toiming toimus ja on eriti tähtis, et Jumala abiga, rakendasid inimesed kõik jõupingutused nende ületamiseks.

Võimas maavärisemine, mis purustas vangla Filippias, tõi järsu murrangu vangla järelvalvaja ellu. Kinnipeetutele oli antud võimalus põgeneda, mis oleks maksnud tema elu. Just nimelt siis, sai tema usk Evangeeliumisse tõeks, kuna "sel öötunnil ... ta ristiti sedamaid" (Apostlite teod 16:33). Kui kellelgi oligi arvestatav põhjus ristimisega viivitamiseks, siis oli see temal. Kõige suurem maavärin Kreekas viimase 3000 aasta vältel, maniakaalsete arestantide hord oli valmis välja murdma kinnipidamiskohast ja surmanuhtluse ähvardus, oma töökohustuste hooletusse jätmise eest, rippus tema pea kohal, sel samal ajal kujutas ta selgelt ette, missugune kõige tähtsam tegu oli tarvis teha igaveseks eluks ja igaveseks saatuseks. Lükates kõrvale ümbritseva maailma pakilised probleemid (see on maavärisemine), oma igapäevase teenistuse raskused ja ületades tugeva närvivapustuse, viis ta lõpule oma ristimise. Paljud kõhklevad ristimise kandidaadid, võivad vaimustuda selle inimese teguviisist. Selle sarnane usu toime, tõendab, et ta oli hiilgavalt kursis Evangeeliumiga ja võib teha järelduse, et selline tõeline usk tuleb ainult Jumala Sõna kuulmisest (Roomlastele 10:17; võrdle Apostlite teod 17:11).

Pühade Apostlite tegudes (8:26-40) kuulutatakse etiooplasest teenistujast, kes õppis piibliõpetust oma sõidu ajal tõllas mööda tühermaad. Seal kohtas ta Filippust, kes selgitas talle üksikasjalikult Evangeeliumi sisu, sealhulgas ka ristimist. Kainelt mõtiskledes, ei oleks võimalik ette kujutada ristimistoimingu nõuete täitmist, veeta kõrbes. Kuid Jumal ei anna juhendeid, mida pole võimalik täita. "Ent kui nad edasi läksid, jõudsid nad vee juure", see on, oaasi, kus võis läbi viia ristimise toimingu (Apostlite teod 8:36). See episood näitab oletuse alusetust, et ristimine täieliku vee alla kastmise läbi oli ette nähtud üksnes paikkondades, kus oli palju vett, kerge kättesaadavuse tõttu. Jumal kindlustab alati Tema käskude täitmise võimaluse.

Dramaatiline nägemus, mis Kristus saatis apostel Paulusele, hakkas tema südametunnistust nii piinama, et ta kiirustades "sedamaid ... tõusis ning laskis ennast ristida" (Apostlite teod 9:18). Võimalik, et tal oli kiusatus lükata oma ristimine edasi, teades oma kõrgest ühiskondlikust seisusest ja oma karjäärist juudalaste hulgas. Kuid apostel Paulus, see juudi maailma pühak, võtab vastu õige ja kiire otsuse ristimise kohta ja ütleb avalikult lahti oma eelmisest elust. Hiljem meenutas ta oma otsust nii: "Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik (see on kõik, mis ta nägi "kasuks" enda jaoks) kahjuks oma Issanda Jeesuse Kristuse ülivõimsa tunnetuse vastu ... Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutan sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses" (Filiplastele 3:7,8,13,14).

See on sportlase keel, kes rebib edasi finisilindi poole. Selline vaimse ja füüsilise jõu koondamine, peab iseloomustama meie elu peale ristimist. Tuleks teada, et ristimine - see on sihikindel liikumine Jumala Kuningriigi suunas; see ei ole kiriku ja usu vahetuse sümbol ja ka mitte inertne astumine kergemeelsusega andunud lodevasse, uduselt väljendunud, kristlike printsiipidega ellu. Ristimine ühendab meid meie teadvuses Jeesuse ristisurmaga ja ülestõusmisega (Roomlastele 6:3-5), sündmustaga, mis on täis dünaamilisust igas suhtes.

Olles väsinud, kuid vaimselt võidutsev, elatanud inimene, meenutas Paulus: "Ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu" (Apostlite teod 26:19). See, mis oli tõsi Paulusele, on samuti tõsi kõigile, kes võtavad vastu ristimise kombetalituse vastaval moel: ristimine - see on otsus, mida inimene iialgi ei saa kahetsema. Kogu meie elu vältel hakkame me tundma, et tegime õige valiku. Meil ei tule just palju otsuseid vastu võtta, millest me võime alati rääkida kindlustundega. Tuleb endalt tõsiselt küsida: "Miks ei peaks mina vastu võtma ristimist?"