10.4 Ristimine Ja Pääsemine

Ristimine seob meid Kristuse surmaga, tähendab, et ainult selle toimingu läbi võime me saada andestuse. Me võime lugeda enda kohta käivateks järgmised apostel Pauluse sõnad: " ... olles ühes temaga maha maetud ristimises, milles teid ühes üles äratati usu läbi, mis on tegev Jumala väes, kes tema surnuist üles äratas, ka teid, kes olite surnud üleastumistes, ühes temaga andes meile andeks kõik üleastumised" (Koloslastele 2:12,13). Meie "oleme puhtaks pestud, oleme õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes" (1Korintlastele 6:11), - see tähendab, et ristimine Jeesuse nimes on vahendiks, mille abil meie patud puhastatakse. Lõigus 10.2 räägiti, et ristimisega peseme me endalt patud (vaata Apostlite teod 22:16). Usklike kirjeldused, kellelt pestakse maha patud Kristuse veres, käivad seepärast nende ristimistoimingu kohta (Ilmutus 1:5; 7:14; Timoteusele 3:5). Nad räägivad sellest kui taassünni saunast", viidates sealjuures "sündimisele veest" ristimisel (Johannese 3:5).

Ülalpoolöeldu valgusel saab arusaadavaks apostel Peetruse vastus küsimusele: "Mis me peaksime tegema?", et päästetud saada. "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks" (Apostlite teod 2:37,38). Ristimine Jeesuse Kristuse nimesse antakse pattude andeksandmiseks; ilma selleta ei ole pattude andeksandmist. Sellepärast peavad mitteristitud inimesed saama tasu oma pattude eest - surma (Roomlastele 6:23). Päästet ei ole ilma Jeesuse nimeta (Apostlite teod 4:12), ja meie võime saada osa sellest nimest ristimise teel temasse. See fakt tähendab, et mittekristlikud religioonid mitte mingil juhul ei vii päästele. Mitte ükski tõeline Piiblisse uskuja ei tunnista, et nad on võimelised jõudma päästeni teist teed pidi; ja kui katolism ja veel laiem oikumeeniline liikumine kinnitavad seda, siis on see nende kurb peegeldus nende suhtumisest Pühasse Kirja.

Kristuse ülestõusmine igavesele elule oli tema isikliku elu võidu pühitsemise märk patu üle. Viies läbi ristimist, seome me end selle võidu pühitsemisega ja sellepärast räägitakse meist, kui Kristusega koos ülestõusnutest ja patt ei ole enam võimeline meie üle valitsema, nii nagu tal ei olnud võimu Tema üle. Sellepärast vabaneme me ristimise kaudu patust; "patt ei tohi teie üle valitseda" peale ristimist (Roomlastele 6:8,14). Kuid ka peale ristimist me ikka veel patustame (1Jonannese 1:8,9). Patt võib meid jälle kõigutada, kui me pöördume ära Kristusest. Sellepärast jagame me praegust Kristuse surma ja kannatusi, kuigi ristimine kehastab meie ühinemist Kristuse ülestõusmisega, mida nagu meie loodame, jagame temaga tema tagasitulekul.

Alles perspektiivis oleme me vabad patust. "Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks" (Markuse 16:16) Kristuse teisel tulemisel. Lõplik pääsemine ei tule kohe, kuid see viiakse lõpule kohtus, kui me ei saa päästet ristimisel ja me ei pea surema. "Kes jääb püsima otsani, see päästetakse" (Matteuse 10:22).

Isegi peale ristimist pidi apostel Paulus (ja kõik kristlased) püüdma päästmise poole (Filippusele 3:10-13; 1Korintlastele 9:27). Ta rääkis lootusest igavesele elule (Tiitusele 1:2; 3:7; 1Tessalooniklastele5:8; Roomlastele 8:24) ja meie "pärandist päästele" (Heebrealastele 1:14). Kohtus lähevad õndsad igavesse ellu (Matteuse 25:46). Pauluse suurepärane innustav loogika helendub tema läkituses roomlastele (Roomlastele 13:11) - ta räägib, et peale ristimist saame me teada, et iga päev meie elust ja meie kannatustest toob meid lähemale Kristuse teisele tulemisele ja meie võime rõõmustada, "sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime" (Roomlastele 13:11). Järelikult ei oma me praegu päästet. See on tinglik; me saame pääste siis, kui me peame kindlalt kinni tõelisest usust (Heebrealastele 3:12-14), kui me peame meeles tähtsamaid Evangeeliumi tõdesid (1Timoteusele 4:16; 1Korintlastele 15:1,2) ja kui me toimime vastavalt meie Suurele Lootusele (2Peetruse 1:10).

Kreeka tegusõna "päästma" kasutatakse mõnikrd kestvas ajavormis (on silmas peetud inglise grammatikat), märkides sellega pikaajalist protsessi, mis toimub meie sees, meie pidevas Evangeeliumi tõdedest kinnipidamises. Nii räägitaksegi usklikest, kui "päästetavatest", pidades silmas nende suhet Evangeeliumisse (1Korintlastele 1:18; teisi näiteid sellest kestvast ajavormist võib kohata Apostlite teod 2:47 ja 2Korintlastele 2:15). Seesama kreeka sõna "päästma" on kasutusel ainult mineviku ajavormis, mis käib suure päästmise kohta, mille Kristus tegi võimalikuks ristil ja millega meie assotseerume ristimise teel (2Timoteusele 1:9; Tiitusele 3:5).

Kõike seda kinnitavad näited Jumala tegudest põliste iisraellastega, mis moodustasid Tema suhtumise aluse teiste iisraellastega, see on, usklikega. Iisraellased lahkusid Egiptusest. mis kujutas endast liha ja valereligiooni maailma, maailma, millega meie oleme seotud kuni ristimise vastuvõtmiseni. Nad läksid läbi Punase mere ja seejärel läbi Siinai kõrbe, tõotatud maale, kus lõid Jumala Kuningriigi. Nende minek läbi Punase mere kujutab meie ristimist (1Korintlastele 10:1,2), meie igapäevaste elu raskustega ja Jumala Riigi, Kaananiga, Juuda läkituses (värss 5) räägitakse sellest, et paljud nende hulgast hukkusid peale seda üleminekut: "et Issand, kui ta rahva oli päästnud Egiptusest, teisel korral hukkas ära need, kes ei uskunud". Sel viisil olid iisraellased "päästetud" Egiptusest, samuti nagu kõik ristitud on "päästetud" patust. Kui ühele neist iisraellastest oleks esitatud küsimus: "Kas te olete päästetud?", oleks ta vastanud "Jah", kuid see ei tähendanud veel, et nad kõik olid lõplikult päästetud.

Nii nagu iisraellased oma südametes pöördusid uuesti Egiptusesse (Apostlite teod 7:39), ellu, liha ja valereligiiooni rahuldamiseks, nii ka ristimise toiminguga patust "päästetud" võivad samuti eemalduda "õnnistusest", milles nad osalevad. Meie võimest sellesarnase kordamiseks, räägitakse 1Korintlastele 10:1-12; Heebrealastele 4:1,2 ja Roomlastele 11:17-21. Pühas Kirjas tuuakse palju näiteid nendest inimestest, kes olid kord "päästetud" patust ristimise läbi, kuid hiljem langesid pattu ja see tähendab nende süüdimõistmist Jeesuse pöördumisel (näiteks, Heebrealastele 3:12-14; 6:4-6; 10:20-29). Kadedate "evangeelsete" teenistujate tüüpiline kinnitus "kord päästetud - igavesti päästetud", näitab nende tõelist nägu, sovinistliku lihahimu rahuldamise pooldamist.

Nii nagu kõigil teistel juhtudel on tarvis piiri tunnetamist, arusaamiseks, millise astmeni oleme me "päästetud" ristimise toiminguga. Ristimist ei tohiks vaadelda iseenesest kui garantiid meie päästmiseks - palju kindlam oleks seda saada ristimiseta, kui see oleks võimalik. Oma tulekuga "Kristusesse, päästame me end perspektiivis; meil on reaalne lootus olla Jumala Riigis, kui me peame kinni Kristuses olemisest, nii nagu ristimisveest väljumise momendil. Peale ristimist võime me igal ajal väljendada meie tagasihoidlikku kindlust selles, et meid võetakse vastu Kuningriiki Kristuse tagasitulekul. Kuid me ei saa olla selles lõplikult kindlad, kuna me võime patustada järgmisel päeval; me ei tea meie isiklikku vaimset tulevikku selles elus.

Samal ajal kui ristimine kujutab endast eluliselt tähtsat vajadust, suure pääsemise saavutamiseks, mida omab Jeesus Kristus, peame me olema ettevaatlikud selles kujultuse lootuses, et saame pääste üksnes ühe ristimise "teo" kaudu. Varem me juba rääkisime vajadusest, elada pidevas ühenduses Kristuse ristisurmaga: "kui keegi ei sünni veest ja vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda" (Johannese 3:5). Nende sõnade võrdlus apostel Pauluse sõnadega (1Peetruse 1:23) näitab, et Vaimu sünd, mis toimub peale ristimist, peab käima meie pideva taassünni kohta Vaimust/Sõnast. Pääste on põhjendatud mitte ainult ristimisega - ta on muuhulgas usu (Roomlastele 1:5) ja lootuse (Roomlastele 8:24) õnnistuse tulemus (Efeslastele 2:8).

Vahel on kuulda vastuväiteid, et pääsemine saavutatakse üksnes usuga , järelikult sellist "tegu" nagu ristimine ei peeta kohustuslikuks. Kuid apostel Jakoobus (2:17-24) on selgelt öelnud, et selline kinnitus määrab ebaõige erinevuse usu vahel ja tegude vahel; tõeline usk, näiteks Evangeeliumis, kinnitab oma õigsust tegudega, see on ristimisega. "Inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte üksipäinis usust" (Jakoobuse 2:24). Mitmel korral küsisid usklikud, mis nad peavad "tegema", et olla päästetud? Vastuses sisaldus alati sõna "ristimine" (Apostlite teod 2:37; 9:6; 10:6; 16:30). Sellepärast, "teha" ristimist - tähendab ilmutada meie usku päästesse. Töö meie pääste kohta saab lõpptulemusena teoks Jumalast ja Kristusest, kuid meie peame tegema "õigeid meeleparanduse tegusid" (Apostlite teod 26:20; võrdle Markuse 16:15,16).

Me ütlesime juba, et sõnad pattude mahapesemisest, kuuluvad meie andestuse juurde Issanda Jumala poolt- ristimisega Kristusesse. Mitmes kohas räägitakse, et meie patud pestakse maha meie usuga ja kahetsusega (Apostlite teod 22:16; Ilmutus 7:19; Jeremija 4:14; Jesaja 1:16), teistes kohtades on näha Jumal, kes peseb meie patud (Hesekiel 1:16; Laulud 51:2,7; 1Korintlastele 6:11). See annab veenvalt tunnistust sellest, et kui me täidame ettenähtud osa oma usust ristimise toiminguga, siis Jumal peseb maha meie patud. Sellisel kujul, "tegevus", või ristimise "tegu", kujutab endast tähtsat astet õndsuse vastuvõtmises ("teenimatu armuand"), mis on meile saadetud Tema Sõnas.