Kõrvalepõige 31: Vajalik Teadmiste Tase Ristimise Vastuvõtmiseks

Paljud lugejad kohtavad vastuvaidlemist "evangeelsete kirikute" poolt, kes kinnitavad, et õpetus ei ole tingimata vajalik päästeks ja lihtne suusõnaline pihtimus: "Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg" on piisav päästeks. Esimesel pilgul näib see tõe sarnane,selle tulemusel, kuidas kirjeldatakse inimeste pöördumist tõelisse usku ja näib meeldivana "armastuse" ja "kannatlikkuse" mõistmiseks, meie aja vaimu koostamiseks. Allpool tuuakse ära üksikasjalikum analüüs ülalpool öeldule.

MIKS NII RUTTU ?

Kahtlematult tekib Apostlite tegude põgusal läbilugemisel mulje sellest, et ristimise toimingule eelnesid lühiajalised pihtimused Evangeeliumi põhilistest alustest ja toimingu lõpuleviimiseks oli küllalt üksnes usust Kristusesse kui Jumala Poega. Kuid ilmselt lihtne sõnade lausumine: "Ma usun Kristusesse", on mõttetu teel pääsemisele ja enamus "evangeliste" ütleb, et inimese jaoks, kes lausub need sõnad, on vajalikum põhjalikum teadmine Pühast Kirjast, et mõtestada lahti nende sõnade tähendus. Seda kinnitust ei ole raske kindlaks määrata. Raske on mitte nõustuda nende kohtadega, milles räägitakse, et usu pihtimus Kristusesse kui Jumala Poega, sisaldab kõike vajalikku pääsemiseks. Kuid on küllaldane üksnes tervest mõistusest, et mõista, et ühe lühikese lause lausumine, sõltumata tunde ja usu väljendusest ei pane inimest pääste teele. Allpool toodavad read võivad olla kasulikud nende kiirete usku pöördumiste selgituseks:

- Apostlite tegude sõnastus, samuti nagu ka suurem Kirja osa on vajaduse järgi väga kokku pigistatud. Avaneb huvitav võimalus, lugeda kuuldavalt mõningaid kõnedest, mis on ära toodud Apostlite tegudes ja ära märkida aeg, mis neile kulub. Muidugi reaalsetes tingimustes võtavad nad märksa rohkem aega, kaasa arvatud paljutki, millest siin ei meenutata. Mõned näited: Pauluse kõne Jeruusalemas võtab 4 minutit lugemisaega (Apostlite teod 22), seesama on Feeliksi ees - 1 minut, Agrippase ees - 4 minutit. Peetruse pöördumine maavalitseja poole, võtab ainult 4 minutit, kõne Korneeliuse ees - 3 minutit; Kristuse kõne peale 5000 inimese söötmist (Johannese 6) - 6 minutit, mäejutlus - 18 minutit. Peetruse jutlus (Apostlite teod 3:12-26) võtab aega 2 minutit lugemist kuuldavalt, kuid tegelikkuses oli selleks vaja küllalt pikka aega - tema jutluseks rahva ees, enne kui nende juurde astusid koja valveülemad ja saduserid (Apostlite teod 4:1). Selliselt, see fakt, et aega enne ristimist ei olegi meenutatud, kuid ei ole ka tõendatud, et neil ei olnud kohta. Aga argument, mis on rajatud vaikimisele, on antud juhul väga kahtlane.

- "Imelise anni ... mõista vaimu (mõtet)" omamine andis varajastele kuulutajatele võimaluse, lugeda täpselt nende mõtteid, kellele nad oma kuulutused adresseerisid, tehes sel moel mittevajalikuks täieliku teoloogilise intervjuu, mida me nii vajame.

- Juutide massiline ristimine, Jeruusalemas, kristluse algperioodis, oli eriliseks ilminguks. Ei ole tõendeid, et selline kogus ristimise toiminguid, mis teostati sellisel kujul, oleks leidnud aset hiljem, esimeses sajandis. Kui üleminek ühest usust teise toimuks samas tempos, siis kogu Jeruusalema elanikkond saaks kristlaseks mõne aasta jooksul. Võib arvata, et need inimesed, olles juudid, omasid häid teadmisi Vanast Testamendist ja Issanda teedest. Pauluse ja Peetruse läkituse sügav sisu näitab, et nende lugejad omasid võimet kiiresti haarata mitmeid viiteid Vanast Testamendist ja näib imelik, et Paulus, rääkides Melhisedekist ja meenutades sõna piima, kurdab võimetusest veel üksikasjalikumalt rääkida temast kuulajate vaimse ebaküpsuse tõttu (Heebrealastele 5:11,12). See räägib nende teadmiste tasemest, usu tunnistuse muutmise ajal ja Paulus peab neile süüks nende vaimset informeerimatust. Nähtavasti olid need kirjad kirjutatud ennekõike Jeruusalema kogudusele, kellest suurem osa oli ristitud veel varasematel päevadel, kellest on kirjutatud Apostlite tegude alguses.

- Me loodame näidata, et kristluse ja usutunnistuse kuulutamine, nii nagu sellest räägitakse Apostlite tegudes, oli võrdväärne küllaltki üksikasjalike õpetuse aluste tundmisele.

- 1Korintlastele 1:17-st selgub, et Paulus (nii nagu ka teised apostlid) tegutses koos grupi aktiivsete kuulutajate toetuskonnaga ja ristijatega, kellele oli usaldatud ristimistoimingu läbiviimine, nii et ta veetis võrdlemisi lühikest aega kohtades, kus ta kuulutas.

JEESUSE NIMI

Issanda nimest ja tema teedest on palju räägitud. Sõnad, mis käivad personaalselt Jumala ja Tema tiitlite kohta, väljendavad tema iseloomu ja kavatsusi. Jeesuse Kristuse nimi ei too Teda esile kui isiksust, vaid on samuti veel üksikasjalikuma tähendusega tema õpetusest.

"Filippus ... kuulutas neile Kristust" (Apostlite teod 8:5); need sõnad on nii nagu ta oleks öelnud: "Uskuge Kristusesse, aga "Kristus" tehakse kindlaks Apostlite tegudes (8:12): "Aga kui nad Filippust uskusid, kes neile kuulutas evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi". Liidu "ja" olemasolu (sõnades, Jumala Kuningriigist ja Jeesuse Kristuse nimest) räägib mitmusest, siin ei sisaldu lühiteade Kristusest; ja samal ajal "kuulutada Jeesuse Kristuse nimest" sisaldab samuti eneses väidet ristimisest. Johannese (6:40) räägib meile Jumala tahtest "igaühel, kes Poega näeb ja temasse usub, on igavene elu". Hiljem räägib Jeesus: "Kui keegi tahab teha Tema (Jumala) tahtmist, kas see õpetus on Jumalast" (Johannese 7:17). Samuti, "tunda õpetust" all - mõeldakse, "näha" Poega. Kristuse sõnad: "Sina oled pidanud mu sõna ega ole salanud mu nime!" (Ilmutus 3:8), näitavad samuti, et Kristuse sõna püsib paralleelselt Tema nimega. Kristus tsiteerib innuga (Jesaja 42:4): "Saared ootavad Tema (Kristuse) õpetust", aga rida, "paganad panevad oma lootuse tema nime peale" (Matteuse 12:21), võrdsustab jälle Tema nime Evangeeliumiga Temast. Johannese teine ja kolmas läkitus sisaldavad viiteid rändavatele kuulutajatele: "Sa teed hästi, kui sa neid saadad edasi teekonnal, väärikalt Jumala ees" (3Johannese 6,7)). Mõeldakse nähtavasti Markuse missiooni (16:15,16) - minna maailma ja kuulutada Evangeeliumi. Sellisel kujul võrdsustuvad Kristuse nimi ja Tema Evangeelium. Järelikult, uskuda piiblikohaselt Kristusesse, tähendab, olla ristitud: "Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud" (Galaatlastele 3:26,27). Pauluse sõnadest järeldub, et nende usk Kristusesse, loomulikult, sisaldab selle usu avaldamist ristimisse. Sel viisil, usk Kristusesse on arusaamise protsess, millele järgneb ennem kuuletumine, kui kiire sõnaline tunnistamine: "Ma usun Kristusesse". Seda kinnitatakse Johannese sõnadega (6:35): "Kes tuleb minu juure, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu", mis võrdsustab usu Kristusesse, Tema juurde tulekuga, näidates sellega, et usk - see on protsess.

Järelikult, Kristuse kuulutamine sisaldab endas rea alustugesid. Luuka (9:1) kirjeldab kuidas Kristus kuulutas Jumala Kuningriigi Evangeeliumist (võrdle Matteuse 4:23), aga Markus (6:34) teatab sellest, kuidas tema õpetas neid "palju", kuid ei räägita lühikesest teatest Kristusest, mida oleks võinud teha minutiga. Sel viisil me loeme selliseid fraase nagu: "nad olid kuulutanud selles linnas evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks ... " (Apostlite teod 14:21), kus on kasutatud võrdtähenduslikke sõnu "kuulutamine" ja "õpetamine". Selline sõnade kasutamine ei oleks vajalik, kui Evangeelium koosneks mõnest lihtsast tõestusest. Pauluse usu kuulutamine viis selleni, et inimesed arutasid Kirja iga päev, põhjalikult (sünoptiliste Vana Testamendi koopiatega), et veenduda, kas Paulus oli neid õigesti õpetanud (Apostlite teod 17:11). Evangeelium, mida Paulus kasutas oma kuulutustes, põhines seepärast Vanal Testamendil. Ja inimesed uskusid teda, nad uurisid Piiblit peale seda, kui olid kuulanud Paulust. "Siis uskusid nüüd paljud neist" (Apostlite teod 17:12). Kui meil on tegemist inimestega, kes ei tunne küllalt hästi Piiblit ja ei uuri seda regulaarselt, peale jutluse kuulamist ja arutamist, siis ei ole imekspandav, et kulub palju rohkem aega selle õppimisele, kui see oli esimesel sajandil. Sõnad: "Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud" (1Johannese 5:1) vastab täpselt värssidele: "Tema on meid oma tahtel sünnitanud tõe sõnaga" (Jakoobuse 1:18). "Uuesti sünnitatud ... Jumala elava ning püsiva sõna läbi ... Ja see on see sõna, mis teile rõõmusõnumina on kuulutatud" (1 Peetruse 1:23,25). See näitab, et uskuda Kristusesse, Jumala Poega - tähendab kinnitada, et Evangeelium kujutab endast Jumala Sõna.

KUNINGRIIGI KUNINGAS

Nime "Kristus" võib mõningates kohtades välja lugeda kui Kristuse Kuningriigi sünonüümi. Sellega seoses omandab sõnaühend "usk Kristusesse" erilise mõtte. Issand ütles variseridele, et neil pole tarvis käia messiase otsinguil, kuna ta juba seisab nende seas. Ta väljendab seda selliste sõnadega: "Jumala Kuningriik on teie sees" (Luuka 17:21), tuues välja sõna "Kuningriik" kui "Kuningriigi kuningas". Johannes, kuulutades Jumala Kuningriigi lähedusest, kuulutab Kristusest. Kivi, mis purustas kuju Nebukadnetsari unenäos, kujutab enesest Jumala Kuningriiki (Taanieli 2:44). See kivi on - kuningriik, mis "lööb tükkideks ja purustab kõik need (teised) kuningriigid". Siin antud kivi - on kuningriik ja kui ta lööb vastu kuju, siis ta ka purustab tema. Samuti räägitakse Hesekieli õpetussõnades seedrist, millelt rebitakse õrn kasu ja istutatakse mäe otsa, et kasvaks suursugune seeder. "Selle alla asuvad kõik linnud" (Hesekiel 17:22,23). See käib nähtavasti Kristuse kohta, kellest räägib Jesaja (53:2): "nagu võsuke, otsegu juur põudsest maast". Samal ajal on sinepiival silmanähtav seos Kristuse kuulutusega, kus Jumala Kuningriiki võrreldakse väikese ivaga, mis kasvab suureks puuks ja mille varjus elavad igasugused linnud. See seos, sõna "Kuningriik" vahel ja "Jeesuse" enda isiku vahel, näitab, et ta rääkis iseendast kui elavast Kuningriigist. Selle valgusel on "usk Kristusesse" ja usk tulevasse Jumala Kuningriigi Evangeeliumisse - üks ja seesama.

MIS ON EVANGEELIUM ?

Praegust asume me veel üksikasjalikuma küsimuse arutelu juurde, mis oli esimese sajandi usklike seas, suure tähtsusega. Uue Testamendi ajal oli olemas õpetuse viis, mida võib vaevalt võtta analoogselt kaasaegsega. On tarvis silmas pidada teist tähtsat faktorit - vendade olemasolu, kellel on prohvetlik and - ettekuulutused, otsesed ilmutused Jumalalt, on võimelised innustama. On alust arvata, et mõningad sellised innustatud ütlemised, lisandusid aeg-ajalt õpetamise süsteemi vaadetele.

ÕPETAMISE AVALDUMINE

Paulus võis rääkida Rooma koguduse liikmetele äärmisel juhul selliselt: "olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juure teid on juhatatud" (Roomlastele 6:17) kuni ristimiseni. Kreeka sõna "väljendus", mida tõlgitakse ka nagu "näide" ja "kujund", kuulub laialtlevinud õpetuse süsteemi juurde. Pauluse poolt siin kasutatav sõna, "väljendus", osutab teatud hulga teadmiste vajalikkuse tähtsusele, enne ristimist, aga mitte ainult mõnest lühikesese kinnitusest arusaamisele, mis on tehtud enne ristimise vastuvõtmist. Mõnedel koguduse teenistujatel "on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge" (2Timoteusele 3:5), oletades arvatavasti oma doktriini aluste teadmisi usust, kuid samal ajal ei tunnista Tõe reaalset jõudu oma igapäevasas elus. Paulus võis galaatlastele meelde tuletada: "kellede silmade ette Jeesus Kristus oli joonistatud risti lööduna" (Galaatlastele 3:1). Kreeka sõna "joonistatud", tähendab otseselt "kirja sõnadega väljendatud", nii nagu ka esmased näpunäited olid galaatlastele antud, mingisuguses kirjalikus vormis.

Paulus võis öelda doktriini puhul ülestõusmisest: "Ma olen teile ... teada annud, mida ma olen saanud, et Kristus suri ..." (1Korintlastele 15:3), näidates, missugusel kujul ta sai jumalakuulutuse ja teatades seda kui doktriini, mis tuleks võtta aluseks. Peetrus ei rääkinud siin mitte kahemõtteliselt: "Neil oleks parem, et õiguse tee oleks jäänud neile tundmatuks, kui seda tundes ära pöörduda käsust, mis neile on antud. Kuid ... ka pestud emis läheb porisse püherdama" (2Peetruse 2:21,22). Siin on seotud sõna "tee" ja "püha käsk", mis olid neile antud pattude mahapesemisega ristimisel, nagu oleks tee ja käsk olnud neile varem tuntud. Me näitasime, et ei olnud käsku, mis oleks vastu võetud enne ristimist, sellepärast sõna "käsusõna", mida kasutati ainsuses, võib tõlgendada kui täpselt määratletud õpetuse aluseid, mida inimene oleks pidanud teadma enne ristimist. On mitmeid kohti, milles räägitakse õpetuse saamisest, doktriinist ja Evangeeliumist: Galaatlastele 1:9,12; Filiplastele 4:9; Koloslastele 2:6; 1Tessalooniklastele 1:6; 2:13; 4:1. See vastab sellele, et "Evangeelium" koosneb teatud tõdedest, mille said algul apostlid, aga seejärel juba need, kellele seda kuulutati.

USK

Juuda räägib samuti kord pühade poolt reedetud "usust" (Juuda 3). Sõna "usk" kasutatakse selllisel kujul paralleelselt sõnadega "doktriini alused", mida nad omandasid kuni ristimiseni. Kuid esimese sajandi sõnaraamatus m.a.j. võis olla teine fraas, mis käis õpetamise aluste kohta.

Paulus kuulutus: "pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest" (Heebrealastele 10:23), võib kaudselt käia usutunnistuse kohta enne nende ristimist. "Ustava sõna" säilitamine (Tiituse 1:9) käiks ennekõike selle "usutunnistuse" kinnituseks, millega neid alguses õpetati. Sõna "ühine usk" (Tiitusele 1:4) näitab, et põhiline õpetuse sisu jagati kõigile usklikele, oli ainult "üks usk" (Efeslastele 4:5). "Usk ja Kristuse nime" ühinevad Apostlite tegudes 3:16. Kristuse nimi - see on teine nimetus sellele samale õpetusele, mis sisaldub sõnas "usk". Nii nagu elulistes asjades (1Timoteusele 4:1) hoiatas Paulus, et mõned "eemalduvad usust". Esimeseks sammuks selles usutaganemises tuleks nimetada, et usule ei ole võimalik anda määratlust.

PRAKTIKA KÜSIMUSED

Praktilised küsimused olid samuti õpetamise osaks. "Usk Kristusesse" sisaldas veendumust "õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust" (Apostlite teod 24:24,25). Paulus räägib määrustest leiva murdmisel ja pühapäevasest õpetamisest. "Sest mina olen Issandalt eneselt saanud selle, mis ma teilegi olen annud" (1Korintlastele 11:2,3). See näitab, et sellesarnaste seisukohtade tõlgendamine peab toimuma enne ristimist ja on õpetuse aluste osaks, mida nõuti veel esimesel sajandil. Kreeka sõna "toiming" tõlgitakse ka nagu "traditsioon" 2.Tessalooniklastele 3:6 ja 2:15: "Aga me käsime teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel hoiduda igast vennast, kes elab korratumat elu ja mitte seda pärimust mööda, mille olete meit saanud. ... seiske nüüd, vennad ja pidage kinni neist õpetusist, mis te meilt olete õppinud innustatud prohvetlikul suusõnal või kirja teel" (Inglise Piibli Väljaandes R.S.V. kasutatakse sõna "pärimus" asemel sõna "traditsioon"). Kõik see näitab õpetuse omamise elulist tähtsust ja vajadust, eemalduda neist, kes ei võta seda vastu: "Pidage kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele, et ta oleks võimeline niihästi manitsema terves õpetuses kui ka kummutama vasturääkijate väited" (Tiitusele 1:9).

Me teame, et varajastes kogudustes olid "valeprohvetid", kes kinnitasid, et neil oli ilmutus Jumalalt doktriinide seisukohtade kohta, mida peab lisama olemasolevatele õpetuse alustele. Seoses sellega kriipsutab Paulus alla, milliseid "ustavaid sõnu" ilmutuse innustusest (Tiitusele 1:9; 3:8; 2Timoteosele 2:11; 1Timoteusele 4:9) on vaja vastu võtta (1Timoteusele 1:15; 4:9); see on lülitada doktriini usust. Sel põhjusel hoiatab ka Johannes: "Armsad, ärge uskuge igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast; sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma" (1Johannese 4:1).

MÕNINGAD VÄLJAVÕTTED

Allpool tuuakse mõned nende seisukohtade selged näited, mis lisaks lihtsale "usule Kristusesse," kui Evangeeliumi põhi osasse, peavad olema mõistetavad enne ristimise toimingut.

- "Päeval, kui Jumal kohut mõistab inimeste salajaste asjade üle Kristuse Jeesuse läbi minu evangeeliumi järele" (Roomlastele 2:16). Õpetus kohtupidamise kohast ja vastutusest on järelikult "esmaseks printsiibiks" - vaata samuti Apostlite teod 24:25; Heebrealastele 6:1,2.

- Seisukohta ümberlõikamisest, kui vajadust päästele oli Pauluse poolt nimetatud "teistsuguseks evangeeliumiks" (Galaatlastele 1:6). Sel kujul ei pea me kinni pidama Moosese Seadusest, näiteks laupäeva kohta - see on tähtis osa tõelise Evangeeliumi mõistmises.

- "Kuningriigi kuulutamine" - mitte ainult Kristusest vaid ka tema tulevasest Kuningriigist (Jesaja 52:7; võrdle Roomlastele 10:15) kirjeldab kuulutajat, kes kuulutab Evangeeliumi ja räägib ajast kui Siionile on võimalik öelda: "Sinu Jumal valitseb" Kuningriigis.

- Kristuse olemuse "imeilusate külgede" õige mõistmine oli sõbralikkuse küsimus (2Johannese 7:10). Sel põhjusel sisaldab Evangeelium hulgaliselt seisukohti Kristusest (Apostlite teod 8:12). Jällegi, ainult rääkida usust Kristusesse - ei ole ilmselt küllaldane.

- Kuningriigi kuulutamise tähtsus - on Evangeeliumi eluline osa, mida kuulutati Aabramile (Galaatlastele 3:8) ja iisraellastele (Heebrealastele 4:2). Paulus rääkis Taavetile oma jutlusest tõotustest, kui "selle Pääste Sõnast" (Apostlite teod 13:23,26). Sellepärast - on see läkituse eluliselt tähtis osa päästest. Ta räägib: "Me kuulutame teile selle hea sõnumi, tõotuse, mis anti meie esiisadele" (Apostlite teod 13:32). Sellesarnaselt: "Jumal on tõotanud oma pühades kirjades - Oma Pojast - kes liha poolest on sündinud Taaveti soost" (Roomlastele 1:1-4).

- Tõotustest arusaamiseks on tarvis teatud teadmisi Iisraeli ajaloost. Pauluse Antiohhia jutluse õppimine, näitab (Apostlite teod 13), kuidas ta joonistas välja Iisraeli ajaloo, kriipsutades alla tõotuse erilist tähtsust ja asetas rõhu sellele, kuidas see teostus Jeesuses. Niisiis, tema jutlus põhines Iisraeli ajalool ja oli meie arvates "kujunduslik", hõlmates hoiatust kohtu tagajärgedest, kui ei täideta seda, millest ta rääkis.

JÄRELDUSED

Ülalpool mainitu tähtsust on raske üle hinnata. "Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad" (1Timoteusele 4:13-16). Õpetuse sisu loetelu, mis on sarnane selle raamatu LISA 1-le, ei ole ammendatud, kuid autori arvates, annab küllaldase ülevaate paljudest küsimustest, mida on meenutatud Piibli lehekülgedel ja mis on osa "usust", "traditsioonidest" jne. Käesolevas peatükis on näidatud, et on olemas tungiv vajadus õpetuse põhiliste seisukohtade kindlaks määramiseks, mida me kõik võtame vastu ja millega viivitamatult kinnitame meie ustavust. Selle dogmade loetelu sisu, justkui sisaldab endas meie reegleid neile, kes soovib saada ristituks ja ei oleks halb, enne vee alla mattumist, diskussiooni korras määrata kui sügavalt mõistsid nad seda, mida neile õpetati. Väga sageli tõukavad usklikke "usu" juurde nende jaoks rasked ajad. "Jumala alusmüür on vastupidav". Meie tutvus õpetuse esimeste printsiipidega, imeliste Jumala kavatsustega, peaks iseenesest meelitama meid. Ainult püsiv õppimine ja Püha Kirja kuulutamine võib tuua kasu ja sügava kindlustunde. Ja nii nagu Paulus, oma üksinduse ja kurbuse tundidel, võime me öelda: "Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, usu säilitanud". "Sest ma tean, kellesse ma usun, ja olen julge selles, et ta on vägev säilitama minu kätte ustud vara (meie elu, meid kõiki) tolle päevani" (2Timoteusele 4:7; 1:12).

Märkused: Issanda, meie Jeesuse, pihtimus

"Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on tema surnuist üles äratanud, siis sa saad õndsaks" (Roomlastele 10:9).

Tuleb märkida:

- Eelpool öeldust on selge, et "Issand Jeesus" - see on kõigi eelduste kohaselt, sünonüüm, ainsaks õpetuseks "Jumala Kuningriigist ja Jeesuse Kristuse nimest", hõlmates ristimist (Apostlite teod 8:5).

Usutunnistus, millest räägib apostel Paulus, on ristimine. Selles suhtes võib meenutada apostel Markust (16:16): "Kes usub (pihib) ja keda ristitakse (tõuseb Kristusega surnuist) see saab õndsaks".

- Kristuse ülestõusmise mõistmine, sisaldab endas Piibli tundmist, põrgu ja inimese loomuse kohta.

- Roomlastele 10:8,9 värsid vastavad värssidele 13, "sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse". Paulust kirjeldatakse kui ristimise vastu võtnut ja sellepärast ta hüüab Issanda Jeesuse nime (Apostlite teod 22:16); üksnes ristimine annab meile õiguse hüüda Issand Jeesuse nime (Matteuse 28:19).

- Kriipsutades alla ristimise tähtsust, mõned peatükid eespool (Roomlastele 6), ei ole võimalik ette kujutada, et Paulus hakkaks õpetama ristimise mittevajalikkust päästeks peatükis 10.

- Värssidele Roomlastele 10:9 eelnevad värsid 6-8: "Ära ütle oma südames: kes läheb üles taevasse? või kes läheb alla sügavusse? Sõna on sinule ligidal, sinu suus ja sinu südames. See on usu sõna, mida me kuulutame". Järelikult, "usu sõna" tähendas seda, mida pidi kuulutatama ja vastab sõnadele "Issand Jeesus", värsis 9. Me tegime kindlaks, et "usk" hõlmab endas tervet õpetust, mis on kirja pandud Evangeeliumis. Paulus tsiteerib 5Moosese raamatus (30:11-14): "Sest seesinane käsk, mille ma täna sulle annan ... see ei ole taevas, ... ega ole see mere taga .. Vaid sõna on sinule väga ligidal". Nähtavasti mõtiskleb ta "sellest käsust", kui Kristuse kohta käivast. Sel kujul räägitakse 5Moosese raamatus (30:16), et kui iisraellased peavad Sõna, siis neid õnnistatakse, nii et kui uus Iisrael usub sõna Kristusest, siis ta päästetakse. Kristuse kuulutamine suuga, vastab järelikult sellele õpetusele Kristusest. Värss "kui sa kuulad Issanda, oma Jumala häält" (5Moosese 30:10), langeb kokku värsiga "sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand" (Roomlastele 10:9). Selline võrdlus näitab jälle uuesti, et sõnad "Issand Jeesus", sisaldavad eneses põhilist Jumala Sõna õpetust.