8.5 Jumala Sugulus Jeesusega

Selle küsimuse ülevaatus, kuidas Jumal äratas Jesuse, viib meid mõttele sugulusest Jumala ja Jeesuse vahel. Kui nad on "võrdselt võrdsed ... võrdselt igavesed", nagu sellest räägib "kolmainsuse" doktriin, siis oleksime me pidanud ootama, et nemad on üksteisega võrdsed. Kuid me oleme toonud juba küllaldase koguse näiteid, mis näitavad, et see ei ole nii. Suhted Jumala ja Kristuse vahel on mehe ja naise suhete sarnased: "Kristus on iga mehe pea ja et mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea" (1Korintlastele 11:3). Nii nagu mees - on naise pea, nii ka Jumal - on Kristuse pea, kuna neil on samasugune ühine eesmärk, mis on ka mehe ja naise vahel. "Kristus on Jumala päralt (1Korintlastele 3:23) nagu naine on mehe päralt.

Tihti räägitakse, et Jumal Isa on Kristuse Jumal. See fakt, et Jumalat kirjeldatakse, kui Jumalat ja "meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa" (1Peetruse 1:3; Efeslastele 1:17), isegi peale Kristuse taevasse tõusmist, näitab, et ka praegu on nende suhted samasugused nagu need olid Kristuse sureliku elu vältel. "Kolmainsuse" pooldajad tõestavad mõnikord, et Kristusest räägitakse kui väiksemast Jumalast, pidades silmas üksnes Tema surelikku elu. Uue Testamendi läkitused olid kirja pandud pärast Kristuse tõusmist taevasse, kuid vaatamata sellele, räägiakse selles Jumalast, nagu Jumalast ja Kristuse Isast. Jeesus nimetab endiselt Oma Isa Jumalaks.

"Ilmutused", Uue Testamendi viimane raamat, oli kirja pandud äärmisel juhul 30 aastat peale Kristuse õigeksmõistmist ja ülestõusmist taevasse, kuid selles räägitakse Jumalast kui "Jumalast ja Oma Isast" (Ilmutuse 1:6). Selles raamatus andis ülestõusnud ja kuulsaks saanud Kristus läkitused Oma usklikele. Ta räägib " oma Jumala templist... oma Jumala nimest ... oma Jumala linnast" (Ilmutuse 3:12). See kinnitab, et Jeesus mõtleb isegi praegust Isast, kui oma Jumalast ja sellepärast ei ole Ta (Jeesus) Jumal.

Oma sureliku elu vältel suhtus Jeesus Oma Isasse samasugusel moel. Ta tääkis tõusmisest "Oma Isa juurde ja teie Isa juurde ja minu Jumala juurde ja teie Jumala juurde" (Johannese 20:17). Ristil ilmutas Jeesus Oma inimlikkust täiel määral: "Mu Jumal, mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" (Matteuse 27:46). Neid sõnu ei oleks võimalik mõiste, kui nad oleks lausutud Jumala enese poolt. Fakt ise, et Jeesus palus Jumalat "suure hüüdmise ja silmaveega", näitab juba tõelist loomust nende suhetes (Heebrealastele 5:7; Luuka 6:12). On arusaadav, et Jumal ei saa paluda iseennast. Isegi praegust palub Kristus Jumalat meie nimel (Roomlastele 8:26; võrdle 2Korintlaste 3:18).

Me näitasime juba, et Oma sureliku elu vältel Kristuse suhtumine Jumalasse ei erinenud põhiliselt sellest suhtumisest, mis eksisteerib praegu. Kristus suhtus Jumalasse nagu Oma Isasse ja Jumalasse ja palus Teda; samasugune suhe on käibel ka praegust, peale Kristuse ülestõusmist ja taevasse tõusmist. Elu vältel maa peal, oli Kristus Jumala ori (Apostlite teod 3:13,26; Jesaja 42:1; 53:11). Ori täidab oma isanda tahtmist ja ei ole kuidagi temaga võrdne (Johannese 13:16). Kristus rõhutas, et Tema poolt omandatud jõud ja tahe on antud neile Jumalast, kuid ei olnud tegelikult Tema enda võimed: "Mina ei või iseenesest ühtki teha ... sest mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud (Isa) ... Poeg ei või iseenesest teha midagi" (Johannese 5:30,19).