8.4 Jeesuse Inimlikkus

Evangeelium sisaldab palju näiteid, mis näitavad Jeesuse inimliku loomuse kogu täiust. Nii räägitakse, et kord oli Ta väsinud ja pidi maha istuma, et kaevust juua (Johannese 4:6). Teine kord "valas Jeesus pisaraid" Laatsaruse surma korral (Johannese 11:35). Kuid kõige rohkem räägivad Kristuse inimlikkusest, värsid, Tema viimastest kannatustest: "Minu hing on nüüd ehmunud" tunnistas Ta kui palvetas Jumala poole, surmast päästmisest ristil (Johannese 12:27). Ta palvets ja ütles: "Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda. Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas Sina tahad" (Matteuse 26:39). See näitab, et mõningatel juhtudel, Kristuse "tahtmine" või soovid, erinesid Jumala "tahtmistest" või soovidest.

Kristus allutas terve oma elu vältel oma tahtmise, Jumala tahtele, valmistudes oma viimasele katsumusele ristil. "Mina ei või iseenesest ühtki teha. Nagu ma kuulen, nõnda ma mõistan kohut ja minu otsus on õige, sest mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitand" (Johannese 5:30). See erinevus, Kristuse tahtmise vahel ja Jumala tahtmise vahel, on küllalt kaalukas tõendus sellest, et Jeesus ei olnud Jumal.

Arvatakse, et meie eluea jooksul täienevad meie teadmised Jumalast, nende katsumuste tulemusel, mis meil tuleb ületada. Ja siin annab Jeesus meile kõigile suurimat eeskuju. Tal ei olnud täielikke teadmisi Jumalast ja Ta ei saanud neid ka rohkem kui meie. Lapsepõlvest saati "Jeesus edenes tarkuses ja pikkuses (see on, vaimses küpsuses, võrdle Efeslastele 4:13) ja armus, Jumala ja inimeste juures (Luuka 2:52). "Lapsuke kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega" (Luuka 2:40). Need kaks räägivad sellest, et Jeesuse füüsiline kasv kulges paralleelselt Tema vaimse arenguga; kasvuprotsess toimus nagu füüsiliselt, nii ka vaimselt. Kui "poeg on Jumal", nagu kinnitavad mitmed usundid seoses "kolmainsusega", siis ei oleks kõik ülalpoolöeldu võimalik. Isegi oma elu lõpus ütles Kristus, et Ta ei tea oma teise tulemise täpset aega, kuigi Isa teab seda (Markuse 13:23).

Mingisuguse ajaperioodi vältel peame me kõik õppima alluma Jumala tahtele. Kristus pidi samuti läbima selle protsessi, et õppida alluma Oma Isale, nagu seda teevad kõik pojad. "Ja kuigi Ta oli Poeg, õppis ta sõnakuulmist (Jumalale allumist) sellest, mida ta kannatas ja kuigi Ta oli saanud täielikuks (vaimselt küpseks), sai Tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on Temale sõnakuulelikud", see tähendab oma täieliku ja lõpliku vaimse kasvu tagajärjel (Heebrealastele 5:8,9). Värsid Filiplastele 2:7,8 (vaata ka KÕRVALEPÕIKED 27), räägivad samuti sellestsamast Jeesuse vaimse arengu protsessist, mis lõppes Tema surmaga ristil. Ta "hävitas iseenda, võttes vastu orja kuju ... lepitas end, olles kuulekas isegi surmani ja ristisurmas!".

Siin kasutatav keel illustreerib, kuidas Jeesus liikus teadlikult edasi oma vaimses arengus, saades üha enam ja enam tagasihoidlikuks, nii, et lõpuks sai Ta "kuulekaks" Jumala soovile, et surra ristil. Nii sai Ta laitmatuks, õige suhtumise tulemusel oma kannatustesse.

Sellest on selge, et Jeesus pidi rakendama teadlikult pingutusi, et olla õiglane. Jumal ei sundinud Teda mitte mingil viisil selline olema, muidu oleks Ta olnud lihtsalt marionett. Pidev allakriipsutamine, et Kristus armastab meid, oleks tühi sõnakõlks, kui Jumal oleks sundinud Teda surema ristil (Efeslastele 5:2,25; Ilmutuse 1:5; Galaatlastele 2:20). Kui Jeesus oleks Jumal, siis ei oleks Tal olnud valikut peale laitmatuse ja ristisurma. See fakt, et Jeesusel oli selline valikuvõimalus, ergutab meid veel enam hindama Tema armastust ja määrama oma Isiklikku suhtumist Temasse.

Jumal tundis rõõmu Kristuse vabatahtlikust otsusest, anda oma elu: "Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et seda jälle võtta. Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest" (Johannese 10:17,18).

Raske on mahutada teadvuses kahte arusaama, sellest, et Jumal oli ülimalt rahul Kristuse vabatahtliku otsusega, surma vastuvõtmisest ja samal ajal, et Ta oli Jumal, kes elas nagu inimene ja kellel oli patuse inimese sümboolne kuju (Matteuse 3:17; 12:18; 17:5). Siin antud sõnad Jumala rõõmu kohta Kristuse kuulekuse üle, on veel üheks tõenduseks Tema (Jeesuse) mitte kuuletumise võimalikkusele ja teadlikust otsusest kuuletumise kohta.

KRISTUSE PÜÜD ENDA PÄÄSTELE

Kuna Jeesusel oli inimlik loomus, võis ta samuti kergelt haigestuda, väsida jne. Sellest järeldub, et kui Ta ei oleks surnud ristil, siis oleks Ta surnud mingil muul viisil, näiteks vanadusest. Mõistes seda hästi, "ohverdas Ta oma liha päevil palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega ja tema palvet kuuldi Ta jumalakartuse pärast" (Heebrealastele 5:7). See fakt, et Kristus oleks pidanud paluma Jumalat, et Tema aitaks Tal pääseda surmast, välistab igasuguse võimaluse, et Ta ise oligi Jumal. Sõnad sellest, et pärast oma ülestõusmist "ei olnud surmal Tema üle võimu" (Roomlastele 6:9), annab tunnistust sellest, et enne seda aega oli Kristus surma võimuses.

Paljud värsid kuulutavad Jeesusest. Kui mitmed värsid Lauludest tsiteerivad Kristust Uues Testamendis, mis on öeldud Lauludes 91:11,12. Aga Laulud 91:16 ennustab, et Jumal annab Jeesusele pääste: "Pika eaga (see on igavese eluga) ma täidan Tema ja annan Temale näha oma õndsust!"

Laulud 89 räägib Jumala tõotusest Taavetile Kristusest. Värss 27 ennustab Tema kohta: "Tema hüüab mind: Sina oled minu Isa, mu Jumal, mu päästekalju".

Kristuse palveid päästest Jumalale oli kuulda võetud. Kirjeldused Jumala poolt Jeesuse ülestõstmisest ja Tema õnnistamisest surematusega on Uue Testamendi tähtsaks teemaks"

- "...Jumal on üles äratanud Jeesuse ... Tema on Jumal oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks" (Apostlite teod 5:30,31).

- "... Jumal on austanud oma sulast Jeesust, ... kelle Jumal on surnuist üles äratanud" (Apostlite teod 3:13,15).

- "Jumal on tema üles äratanud" (Apostlite teod 2:24,32,33).

- Jeesus ise tunnistas kõike seda, kui ta palus Jumalat end päästa (Johannese 17:5, võrdle 13:32; 8:54).

Kui Jeesus oleks olnud ise Jumal, siis oleksid kõik need sõnad kohatud, kuna Jumal ei saa surra. Jeesus ei oleks siis pidanud paluma päästet kui ta ise oleks olnud Jumal. See fakt, et Jumal ülendas Jeesuse, tunnistab Jumala üleolekut Tema üle ja erinevust Jumala ja Jeesuse vahel. Kristus ei saanud kuidagi olla "tõeliseks ja igaveseks Jumalaks, kahe loomusega ...Jumalikuga ja inimlikuga", nii nagu sellest räägib Inglise Kiriku esimene artikkel 39-sast.

Sõna enda tähendus näitab, et iga olend võib omada ainult üht loomust. Meie oletame, et tõendusi on rohkem kui küllalt, sellest, et Jeesusel oli inimlik loomus.