8.3 Jeesuse Loomus

Sõna "loomus" käib selle kohta, mida me loomulikult enesest kujutame. 1. peatükis näitasime me, et Piibel räägib ainult kahest loomusest - Jumala loomusest ja inimese loomusest. Jumal ei saa oma loomuselt surra, sattuda kiusatusse jne. Selge, et elu ajal ei omanud Kristus Jumala loomust. Järelikult oli Tal täielikult inimese loomus. Meie määratlusest sõnale "loomus", järeldub, et Kristus ei saanud samaaegselt omada kahte loomust. On tähtis, et Kristus sattus kiusatusse meie sarnaselt (HeebrealAstele 4:15) ja tänu ainult oma suurepärasele võimele, ületada need, võis Ta kätte võita andestuse meie jaoks. Pahelised soovid, mis moodustavad meie kiusatuste põhilise osa, tulenevad meist endist (Markuse 7:15-23), meie inimlikust loomusest (Jakoobuse 1:13-15). sellepärast oli hädavajalik, et Kristusel oleks inimlik loomus ja Ta võiks kannatada ja ületada need kiusatused.

Läkituses juutidele (2:14-18) on kõik öeldud selliste sõnadega:

"Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis temagi sai otse samal viisil osa sellest, et ta surma läbi kaotaks ... kuradi. Sest ega ta ometi hoolitse inglite eest, vaid ta hoolitseb Aabrahami soo eest. Sellepärast pidi ta kõiges saama vendade sarnaseks, et ta oleks halastaja ja ustav ülempreester ... rahva pattude lepitamiseks. Sest selles, milles ta on kannatanud, kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse".

Selles lõigus kriipsutatakse eriliselt alla seda fakti, et Jeesusel oli inimlik loomus: "siis temagi sai otse samal viisil osa sellest" (Heebrealastele 2:14). Selles fraasis on suuremaks kindluseks kasutatud kolme sõna, kõik, millel on üks ja sama tähendus. Heebrealastele 2:16. värss rõhutab, et Kristus ei omanud inglite iseloomu, kuna Ta oli Aabrami seeme, kes oli tulnud paljude usklike päästmiseks, kes saavad Tema seemneks. Sel põhjusel pidi Kristusel tingimata olema inimlik loomus. Ta pidi kõiges olema "vendade sarnane" (Heebrealastele 2:17), nii et Jumal saaks anda meile andestuse Tema ohvri läbi. Järelikult rääkida sellest, et Jeesusel ei olnud täielikku inimloomust, tähendab, mitte teada tõde Kristusest.

Kui ristitud usklikud teevad pattu, võivad nad tulla Jumala juurde, tunnistada oma pattu palvetes, läbi Kristuse. Jumal tunnistab, et Kristus, nii nagu ka nemad, sattus kiusatusse, kuid Tema, võites samasuguse patu, oli täiuslik, aga nemad mitte. Sel põhjusel võib Jumal Kristuses anda teile andeks (Efeslastele 4:23). Sellepärast on tähtis mõista, et Kristust kiusati samuti nagu meidki ja Tema pidi omama meie loomust, et teha see võimalikuks. Heebrealastele 2:14 värss ütleb selgelt, et Kristusele oli selleks antud "liha ja vere" loomus. "Jumal on Vaim" (Johannese 4:24) loomult ja kuigi Tal on füüsiline keha, siis, nagu "Vaim", ei ole Tal "liha" (Luuka 24:39). See fakt, et Kristusel oli "kehaline" loomus, tähendab, et oma elu ajal ei olnud Tal mingit Jumala loomust.

Eelnevad inimeste katsed, elada Jumala Sõna järele, see tähendab, täielikult ületada kiusatused, lõppesid kõik ebaõnnega. Sellepärast "Jumal läkitas Oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees" (Roomlastele 8:3).

"Patt" kuulub loomuliku kalduvuse juurde, rahuldada kiusatus (teha pattu), mida me oleme võimelised oma loomuse poolest tegema. Me oleme juba käinud seda teed ja jätkame seda teed, kuid, "patu palk on surm". Selleks, et väljuda sellest raskusi tekitavast olukorrast, vajas inimene abi väljastpoolt. Ise osutus ta andetuks täiuse suhtes: liha ei saanud lunastada liha pattu. Siis sekkus Jumal ja andis meile oma isikliku Poja, kellel oli meie "patune ihu", samasuguste kalduvustega patule nagu meilgi. Erinevalt kõigist teistest inimestest, ületas Kristus kõik kiusatused, kuigi Ta oleks võinud saada ebaõnne osaliseks ja samuti patustada nagu meie seda teeme. Roomlastele 8:3. värss kirjeldab Kristuse inimlikku loomust, kellel oli patune ihu. Aga mõned värsid ülalpool, ütleb Paulus, et lihas "ei ela head" ja et liha võitleb Jumalale kuuletumise vastu (Roomlastele 7:18-23). Seoses sellega kutsuvad veel suurema imetluse esile sõnad sellest, et Kristusel oli "patune liha" (Roomlastele 8:3). Ja ainult sel põhjusel ja veel sellepärast, et Tema võitis oma liha, avanes meil tee meie lihast pääsemisele. Jeesus mõistis väga hästi oma loomuse patusust. Kunagi pöördus keegi Tema poole, nimetades Teda "hea õpetaja", arvates, et Ta oli "õilis" ja patuta loomusega. Jeesus ütles selle peale: "Miks sa mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal" (Markuse 10:17,18). Teine kord, inimesed, nähes mitmeid Kristuse imetegusid, hakkasid uskuma Tema suurusesse. Kuid see ei avaldanud Jeesusele mitte mingit muljet, "sest Ta tundis neid kõiki, ega olnud Tal tarvis, et keegi oleks andnud tunnistust kellegi inimese kohta; sest Ta ise teadis, mis oli inimeses" (Johannese 2:23-25). Kuna Jeesus teadis palju inimloomuse kohta, ei tahtnud Ta, et inimesed kiidaksid nimelt Teda, kuna Ta teadis kui patune oli Tema loomus.