3.4 Lubadused Aabramile

Evangeelium, mida kuulutasid Jeesus ja apostlid, ei erinenud põhimõtteliselt sellest, mida teadis Aabram. Jumal kuulutas kõike seda Aabramile ette, mis on öeldud meile Pühakirja kaudu (Galaatlastele 3:8). Kui me teame, mis oli Aabramile öeldud, siis on meil põhiline ettekujutus kristlikust Evangeeliumist olemas. Peale selle on veel teisi viiteid sellele, et "Evangeelium" ei ole selline hea sõnum, mis algas Jeesuse aegadel:-

- "Me kuulutame teile selle hea sõnumi, tõotuse, mis anti meie esiisadele, et Jumal selle on täitnud" (Apostlite teod 13:32).

- "Paulus, Jeesuse Kristuse ori, kutsutud apostel, valitud Jumala kuulutajaks, keda Jumal enne tõotas oma ennustajate (näit. Aabram, - 1Moosese 20:7) pühades kirjades" (Roomlastele 1:1,2).

- "Selleks on surnuile kuulutatud" (1Peetruse 4:6).

- See on usklikele, kes elasid ja surid kuni esimese sajandini m.a.j.

- "Sest on kuulutatud meile nõnda nagu neilegi" (Heebrealastele 4:2) - s.o. iisraellastele kõrbes.

Tõotustes Aabramile on kaks põhiteemat: 1) "Aabrami seemne kohta (erilisest järglasest) ja 2) Aabramile tõotatud maast.

Alguses elas Aabram Uri linnas, õitsvas linnas, mis praegu asub Iraagis. Kaasaegne arheoloogia annab tunnistust kõrgest tsivilisatsiooni tasemest, mis oli Aabrami ajaks saavutatud. Oli arenenud: panga süsteem, kodanike teenindus ja vastav infrastruktuur. Mitte teades midagi muud, elas Aabram selles linnas; niipalju kui meie teame, ilmaliku inimesena (paganana).

Kuid siis tuli talle Jumala ebatavaline kutse - jätta maha kindlustatud heaolu elu ja asuda rännakule, tõotatud maale. Kuid ei olnud täit selgust, kus asub see maa ja mida ta enesest kujutab. Lõpptulemusena oli see rännak 1500 miili (2400 km) kaugusele. See maa oli Kaanan - kaasaegne Iisrael.

Aabrami elu vältel ilmus Jumal mitmeid kordi tema ette, korrares ja laiendades talle Oma tõotusi. Need tõotused moodustavad Kristuse Evangeeliumi alustoed. Nagu tõelised kristlased, võtame me vastu sellesama kutse, millega oli Aabrami poole pöördutud, jätta maha meie olemasolevad teod ja minna edasi, elades usus - Jumala Sõna järele, ja võtta Jumala tõotusi sellistena nagu nad on. Me võime enestele hästi ette kujutada, kuidas Aabram mõtiskles tõotuste üle oma rännaku ajal. "Usu läbi kuulas Aabram sõna, kui teda kutsuti välja minema (Uri linnast), paika (Kaanani maale), mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb" (Heebrealastele 11:8).

Kui me esmakordselt mõtleme Jumala tõotustest, ei tea ka meie täpselt, mida kujutab enesest Jumala Kuningriigi tõotatud maa. Kuid meie usk Jumala Sõnasse, peab olema selline, et meie ka meelsasti kuuletuksime.

Aabram ei olnud kahtlev variser, kellel polnud midagi muud teha kui kasutada nende tõotustega etteantud juhust. Tema sidemed ja ümbrus olid paljus meie omade sarnased. Me võime end mõtelda Aabrami asemele, kui raske oleks meil vastu võtta sellist erutavat otsust, et järgida Jumala tõotusi ja suunduda kaugele ja tundmatule rännakule. Tuleks kohtuda töökollegide imelike pilkudega, naabrite mittekahemõtteliste vaadetega ("Ta on religioonist pimestatud..") ... kõik see oli tuttav Aabramile. Oli tarvis suurt tahtejõudu ja tervet mõistust, et võtta vastu õiget otsust ja hiljem see täide viia. Ja ainsaks stiimuliks, paljude raskuste ületamisel, tema mitmeaastase rännaku ajal, olid tõotuse sõnad. Ta nähtavasti täitis nendega mälu ja iga päev mõtiskles nende tõelise tähenduse üle.

Ilmutades samasugust usku ja tegutsedes sellele vastavalt, võime me saada samasuguse au osaliseks nagu Aabram - olla Jumala sõbrad (Jesaja 41:8), tunda Teda (1Moosese 18:17) ja omada kindlat lootust igavesele elule Jumala Kuningriigis. Me tahame jälle alla kriipsutada, et Kristuse Evangeelium põhineb nendel tõotustel Aabramile. Et tõeliselt uskuda kristlikusse sõnumisse, peame me samuti teadma raudselt, tõotusi, mis oli Jumal andnud Aabramile. Ilma nendeta ei ole meie usk - usk. Tähelepanelike, janunevate silmadega, peame me lugema ja üle lugema dialooge, Jumala ja Aabrami vahel.

MAA

1) "Mine omalt maalt, ... maale, mille ma sulle näitan" (1Moosese 12:1).

2) "Ja ta rändas peatuspaigast teise ... Peeteli poole (Iisraeli keskossa) ... Ja Issand ütles Aabramile ... Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole, sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks!" (1Moosese 13:3,14,15,17). Võta kätte, käi maa läbi pikuti ja põiki, sest ma annan selle sinule.

3) "Issand tegi Aabramiga lepingu ja ütles:"Sinu soole ma annan sellesinase maa Egiptuse ojast suure jõeni, Frati jõeni" (1Moosese 15:18).

4) "Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks" (1Moosese 17:8).

5) "Sest see tõotus (Aabramile ja tema seemnele) ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu." (Roomlastele 4:13).

Me näeme tõotuste kasvu Aabramile:-

1) On maa, millesse Ma tahaksin, et sa läheks.

2) "Kogu maa, mida sa näed, annan Ma sulle ja sinu soole igaveseks".

Pöörake tähelepanu, kuidas seda tõotust igavesest elust teatatakse ilma romantilise oreoolita ja ülespuhutuseta; inimene - kirjanik, tooks need sõnad kuuldavale kahtlematult suurema emotsionaalsema väljendusega ja ülistusega.

3) Tõotatud maa territoorium määrati kindlaks konkreetsemalt.

4) Aabram ei pidanud ootama tõotuste täitumist oma eluajal; teda pidi peetama "võõramaalaseks" maal, kuigi hiljem elab ta seal igavesti.

Mõte peitub siin selles, et ta sureb, aga seejärel, hiljem, tõuseb selleks üles, et saada kätte see tõotus.

5) Paulus, olles innustuse seisundis, pidas Aabrami tõotusi, kui päranduse tähendust - kogu maale.

Kiri väljub oma tavalistest raamidest ja meenutab meile, et Aabram ei saanud kätte tõotuste täitumist oma eluea jooksul:-

"Usu läbi asus ta võõrana elama tõotuse maale otsegu võõrale maale ja elas telkides" (Heebrealastele 11:9).

Ta elas nagu võõramaalane maal, arvatavasti sellesama salajase ebakindluse ja vastava tundega, mis on immigrantidel. Ta elas vist vaevalt oma seemnega oma enda maal. Koos oma järglastega, Iisaki ja Jaakobiga (kelle kohta samuti kehtisid tõotused) "usus need kõik surid ega saanud tõotusi kätte, vaid nägid neid kaugelt ja teretasid neid ning tunnistasid endid olevat võõrad ja majalised maa peal" (Heebrealastele 11:13). Märkige ära nelja momenti:-

- tõotuste tundmist, - mida teeme meie, õppides Piiblit.

- "Ja nemad tundsid temast rõõmu", - kui rõõmutunne kestis Aabramil mingi ajaperioodi, siis kui kaua võib see kesta meil?

- "Kõik need surid usus", - nad olid ristitud Kristusesse (Galaatlastele 3:27-29).

- Me tunnistame oma elu eeskujuga, et maailm, milles me elame - see ei ole meie tõeline kodu, kuid me elame lootusega tulevase sajandi tulekust maa peale.

Kui me jagame kõiki neid kinnitusi, siis saab Aabramist meie elus suur kangelane ja eeskuju. Lõplik ülestunnistus, et tõotuse täitumine juhtub tulevikus, jõudis väsinud, vana inimeseni - kui suri tema naine. Faktiliselt, tuli tal osta tükike tõotatud maast, et matta sinna oma naine (Apostlite teod 7:16).

Tegelikult, Jumal "ei andnud talle mitte mingisugust pärandust selles" ja isegi mitte sellist maatükki, et asetada sellele oma jalg ja samal ajal Ta tõotas, et annab selle talle pärisomandiks (Apostlite teod 7:5). Praegune Aabrahami seeme võib tunda samasugust ebamäärasust, kui nad ostavad või rendivad omandit - maa peal, mis oli tõotatud isiklikuks, igaveseks päranduseks!

Kuid Jumal järgib oma tõotusi. Peab saabuma päev kui Aabram ja kõik need, kellele olid antud tõotused, saavad tasu. Salmid Heebrealastele 11:13,39,40 tõestavad seda veenvalt:-

"Usus need kõik surid ega saanud tõotusi kätte ... sest Jumal oli meile varunud midagi paremat, et nad ilma meieta ei pääseks täielikkusesse."

Kõiki tõelisi usklikke tasustatakse ühel ja samal ajal, see on, kohtupäeval (2Timoteuse 4:1,8; Matteuse 25:31-34; Peetruse 5:4). Sellest järeldub, et just kohtu alguses, Aabram ja teised, kes teadsid neid tõotusi, peavad üles tõusma, et tulla kohtusse elusatena.

Kui nad ei saanud seda, mis neile oli tõotatud, aga saavad kõik neile tõotatu peale ülestõusmist ja kohut, Kristuse tagasitulekul, siis ei ole teist alternatiivi kui ainult tunnistada, et sellised nagu Aabram, asuvad praegu teadvuseta olekus, Kristuse tuleku ootel. Aga samal ajal on värvitud klaasmosaiigi maalingud laiali kirikutes üle kogu Euroopa ja kujutavad Aabramit nii, nagu ta asuks taevas ja naudiks tõotatud tasu oma elu eest usus. Tuhanded inimesed käivad sadade aastate jooksul mööda neist piltidest, võttes neid vastu kui religioosseid pilte. Kas teil on Piiblijärgselt põhjendatud julgust, et tulla välja sellest reast?

SEEME

Nagu lõigus 3.2 oli öeldud, käivad seemne (soo) tõotused ennekõike Jeesuse kohta ja siis nende kohta, kes on "Kristuses" ja seepärast kuuluvad samuti Aabrami seemne hulka:-

1) "Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind ... ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal" (1Moosese 12:2,3).

2) "Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav ... kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks" (1Moosese 13:16,15).

3) "Vaata taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda ... Nõnda saab olema sinu sugu ... Sinu soole Ma annan sellesinase maa" (1Moosese 15:5,18).

4) "Ja Ma annan sinule ja su soole pärast sind ... kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks" (1Moosese 17:8).

5) "Teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres, ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad! Ja sinu soo nimel õnnistavad kõik maailma rahvad." (1Moosese 22:17,18).

Ja jälle laienes järk järgult Aabrami arusaam "seemnest":-

1) esiteks oli talle öeldud, et mingil moel saab tal olema suurearvuline järelpõlv, ja et tema "seemne" kaudu õnnistatakse kogu maad.

2) Hiljem öeldi talle, et tema seeme saab nii rohkearvuliseks, et saab suureks rahvaks. Ja see rahvas saab koos temaga igavese elu maa peal, millele ta tuli, see on ,Kaananis.

3) Seejärel öeldi talle, et tema sugu saab nii rohkearvuliseks, nagu tähti taevas. See võis tähendada, et tal saab olema palju vaimseid järglasi (tähed taevas), nii nagu ka loomulikult tõelisi järglasi (nagu "liivateri maa peal").

4) Eelolevaid tõotusi saatsid täiendavad kinnitused, et paljud inimesed, kes saavad osaks tema seemnest, hakkavad omama isiklikke sugulussuhteid Jumalaga.

5) Seeme saab võitu oma vaenlastest.

Pöörake tähelepanu, et seemne kaudu peavad saama "õnnistuse" kogu maa inimesed. Tihti assotseerub õnnistuse mõiste Piiblis pattude andeksandmisega. Lõppude lõpuks ongi see suurim õnnistus, mida inimene tahab saada (Jumala armastust). Sellepärast loeme me selliseid värsse nagu:" õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud!" (Laulud 32:1); "õnnistuse karikas" (1Korintlastele 10:16) - see on karikas veiniga, mis kujutab Kristuse verd, mille kaudu on võimalik andestus.

Ainus Aadama järglane, kes tõi pattude andestuse maailmale oli muidugi Jeesus ja Uues Testamendis antakse kindel kinnitus tõotustest Aabrahamile:-

"Tõotused on antud Aabrahamile (Jumalalt) ja tema soole. Ei ole mitte üteldud: "Ja sinu sugudele", otsegu paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: "Ja sinu soole", kes on Kristus (Galaatlastele 3:16).

" ... mille Jumal tegi teie esiisadega, kui ta Aabrahamile ütles:"Ja sinu soos õnnistatakse kõiki suguvõsasid maa peal! Jumal on üles äratanud oma sulase, Jeesuse, ja on tema läkitanud teie juure teid õnnistama, kui te pöördute igaüks oma tigedusest" (Apostlite teod 3:25,26).

Pöörake siin tähelepanu, kuidas Peetrus tsiteerib ja interpreteerib sõnu 1Moosese raamatust, 22. peatüki 18. salmist:-

Seeme (sugu) = Jeesus

Õnnistus = pattude andeksandmine.

Tõotus selle kohta, et Jeesus kui Aabrami seeme saavutab võidu oma vaenlaste üle, kõlab siin väga kohaselt, kui seda tõotust vaadelda kui Kristuse võitu kurja üle - jumalainimeste suurima vaenlase üle ja järelikult Jeesuse samuti.

LIITUMINE SEEMNEGA.

Praegu peaks olema selge, et Aabraham mõistis õigesti kristliku Evangeeliumi põhilisi elemente. Põhilised tõotused kuulusid Aabrahamile ja tema seemnele - Jeesusele. Mida võib kellestki veel öelda? Isegi Aabrahami otsene järeltulija ei mahtunud alati tema seemne hulka (Johannese 8:39; Roomlastele 9:7). Kuid meie võime saada Jeesuse osaks, et tõotused, mis on suunatud seemnele, käiksid ka meie kohta. Seda võib saavutada Jeesusesse ristimise teel (Roomlasele 6:3-5). Me loeme tihti ristimisest tema nimesse (Apostlite teod 2:38; 8:16; 10:48: 19:5). Galaatlastele 3:27-29 salmid ei ole erandiks:-

"Nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud! Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Aga kui te olete Kristuse omad, siis olete ka Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse jarele - igavese elu tõotus maa peal, "õnnistuse" saamise kaudu, andestus Kristuse kaudu. Sellest järeldub, et ristimise kaudu Kristusesse, seemnesse, saame meie ka tõotused, mis temale anti. Ja sellepärast, nimetab Roomlastele 8:17 meid "Kristuse kaasjärgijateks".

Pidage meeles, et õnnistus peab tulema (langema) inimestele kõigist maailma osadest, seemne kaudu. Ja seeme peab saama ülemaailmseks inimeste grupiks, liiva sarnaseks mererannas ja tähtede sarnaseks taevas. See on põhjendatud sellega, et nad said esimestena maailmas õnnistuse, et saada seemneks. Sel viisil "seeme" (ainsuses) "hakkab Teda teenima ja nimetatakse Issanda omaks igavesti" (Laulud 22:31).

Me võime ühildada tõotuste kaks osa, mis Aabrahamile anti:-

1) Maa.

Aabram ja tema seeme, Jeesus, kuid samuti ka need, kes on temas, saavad pärandiks Kaanani maa ja laiendamise teel - kogu maailma maa ja hakkavad elama seal igavesti. selles elus ei saa nad maad, kuid saavad selle viimsel päeval, kui Jeesus tagasi tuleb.

2) Seeme.

Ennekõike oli see Jeesus.Tema läbi võidetakse kõik inimkonna (vaenlased) patud, nii et andestuse õnnistust levitatakse kogu maailmas.

Ristimise teel Kristuse nimesse, saab meist seemne osa.

Needsamad kaks joont on jälgitavad Uue Testamendi ennustustes ja selle sagedane meenutus, et inimesed võtavad vastu ristimise kui nad nendest kuulevad. See oli ja on moodus, mille vahendusel need tõotused võivad lasuda ka meie peale. Nüüd võime me mõista, miks Paulus, vana inimene, võis määrata surma palge ees oma lootust, kui "Iisraeli lootust" (Apostlite teod 28:20); tõeline kristlik lootus on - see algne - juudi lootus. Kristuse sõnad: "õndsus tuleb juutidelt" (Johannese 4:22), peaks meie jaoks samuti tähendama vajadust, saada vaimseteks juutideks, selleks, et me võiksime lõigata kasu pääsemise tõotustest Kristuse kaudu, mis anti juudi isadele.

Me loeme, et vara-kristlased kuulutasid:-

1) "Jumala Kuningriiki ja

2) Jeesuse Kristuse nime" (Apostlite teod 8:12).

Neid kaht küsimust oli selgitatud Aabrahamile natuke teiste nimetuste all:-

1) Tõotused maast ja

2) tõotused seemnest.

Pöörake tähelepanu sellele, et "Jumala Kuningriigi ja Jeesuse levitamine"on sõnana, muuseas, üldistatud kui "Kristuse kuulutamine" (Apostlite teod 8:5, vrd. värss 12). Kõike seda võetakse tihti vastu nagu järgnevaid kinnitusi: "Jeesus armastab teid! Ainult öelge, et te usute tema surma teie eest ja teid päästetakse". Kuid sõna "Kristus" üldistab selgelt seisukohti Temast ja Tema Kuningriigist. Ettekuulutus Kuningriigist, mis oli Aabrahamile antud, etendas suurt rolli algses Evangeeliumi kuulutuses.

Korintoses viibis Paulus kolm kuud, vesteldes ja kinnitades "Jumala Kuningriigi kohta" (Apostlite teod 19:8); Efesoses elas ta samuti, "kuulutades Jumala Kuningriiki" (Apostlite teod 20:25), ja tema luigelaul Roomas, oli samasugune:"Ta seletas neile asja ja tunnistas Jumala riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid, uskuma Moosese käsuõpetust ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud" (Apostlite teod 28:23). Ja see fakt, et Paulus võis niipalju rääkida, näitab, et Evangeeliumi seisukohad Kuningriigist ja Jeesusest ei olnud lihtsalt fraas: "Uskuge Jeesusesse" väljendamise pärast. Jumala tõotus Aabrahamile oli palju üksikasjalikum kui see fraas, ja see, mida ta temale tõotas, moodustab faktiliselt tõelise kristliku Evangeeliumi aluse.

Me näitasime, et ristimine Jeesusesse teeb meist seemne osa ja vastavalt sellele, osalise tõotatud pärandusele (Galaatlastele 3:27-29). Kuid üksnes ristimisest ei piisa veel selleks, et me saaksime meile tõotatud pääste osaliseks. Me peame jääma semnesse, Kristusesse, kui tahame saada kätte tõotust, mis anti seemnele. Ristimine - kujutab endast ainult algust; me pääsesime alles jooksjate hulka ja peame läbi jooksma kogu distansi lõpuni. Ärge unustage, et Aabrahami seemnes olemine ei tähenda veel, et me oleme Jumalale vastuvõetavad. Iisraellased on mingil viisil Aabrahami seeme, kuid see ei tähenda veel, et nad päästetakse ilma ristimiseta ja oma elu kinnitamiseta Kristuse ja Aabrahami eeskujul (Roomlastele 9:7,8; 4:13,14). Jeesus ütles neile nii: "Tean, et te olete Aabrahami sugu, aga te püüate mind tappa ... Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid" (Johannese 8:37,39), see on, elaksite usuga Jumalasse ja Kristusesse, tõotatud seeme" (Johannese 6:29).

"Seeme" peab omama oma esivanema tunnusjooni. Kui me tahame olla tõeliselt Aabrahami soost, peame me olema mitte ainult ristitud, vaid omama samuti ka väga suurt usku Jumala tõotustesse, nagu temal oli. Sellepärast teda nimetataksegi "kõikide isa, kes usuvad .. ja käivad usu jälgedes" (Roomlastele 4:11,12). "Te ju teate (see on, võtke tõeliselt südameasjaks), et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed" (Galaatlastele 3:7).

Tõeline usk peab ilmnema mingis tegevuses, muidu ei ole see Jumala silmis usk (Jakoobuse 2:17). Esimeseks kinnituseks, et me tõepoolest usume nendesse tõotustesse, mida me praegust õpime, saab olema meie ristimine. Siis laienevad need tõotused isiklikult meile (Galaatlastele 3:27-29). Niisiis, kas te tõesti usute Jumala tõotustesse? Seda küsimust peame me enesele lakkamatult esitama - kogu meie pika elu jooksul.

Vana ja Uus Testament.

Praegu on nähtavasti saanud selgeks, et tõotused Aabrahamile üldistavad Kristuse Evangeeliumi. Teise rea tähtsaid tõotusi moodustavad need tõotused, mis Jumal andis juutidele Moosese seaduse kontekstis. Nendes räägitakse, et kui juudid alistuvad seadusele, siis nad saavad füüsiliselt õnnistatud elus (5Moosese 28). Otsest tõotust igavesele elule selles tõotuste grupis või "testamendis" ei ole. Nii et me võime ära märkida kahe "testamendi" olemasolu:-

1. Aabrahamile ja tema soole, mis räägib andestusest ja igavesest elust Jumala Kuningriigis, teisel Kristuse tulekul. See tõotus oli antud ka Eedenis ja Taavetile.

2. Moosese eluajal oli juudi rahvale tõotatud rahu ja õnne käesolevas elus, kui inimesed alluvad seadusele, mille Jumal Moosesele andis.

Jumal tõotas Aabrahamile andestust ja igavest elu Kuningriigis, kuid see oli võimalik üksnes läbi Jeesuse ohvri. Kristuse surm ristil kinnitas tõotusi Aabrahamile (Galaatlastele 3:17; Roomlastele 15:8; Taanieli 9:27; 2Korintlastele 1:20), sellepärast nimetatakse Tema verd "Uue Lepingu vereks" (Matteuse 26:28). Peaks meeles pidama, et Jeesus käskis meid regulaarselt võtta veini peekrit, mis sümboliseerib Tema verd (vt. 1Korintlastele 11:25). "See karikas on Uus Leping Minu veres" (Luuka 22:20). Ei tuleks toimetada "leiva murdmist" Jeesuse ja tema tegude mälestuseks, kui me ei saa aru nendest asjadest.

Kristuse ohver tegi võimalikuks andestuse ja igavese elu Jumala Kuningriigis; selle tegevusega kinnitas ta tõotusi Aabrahamile: "Sedavõrd on palju parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus" (Heebrealastele 7:22). Heebrealastele 10:9. salmis öeldakse, et Jeesus muudab ära esimese testamendi ja kinnitab teise. Sõna sõnalt on öeldud nii: "tunnistab tühjaks esimese, et panna kehtima teine". See tunnistab sellest, et kui Jeesus kinnitas tõotusi Aabrahamile, lõpetas ta testamendi tegevuse, mis oli antud Moosese kaudu. Ülalpool meenutatud värssides öeldakse, et oma surmaga kinnitas Jeesus Uue Testamendi ja et kuni selle ajani kehtis Vana Testament, mis lõpetas oma olemasolu (Heebrealastele 8:13). See tähendab, et kuigi testament Kristuse suhtes oli tehtud varem, ta ei hakanud täielikult kehtima kuni tema surmani. Peale Jeesuse surma hakati seda testamenti nimetama "Uueks Testamendiks", erinevalt vanast, s.o. Vanast Testamendist. Moosese kaudu antud Vana Testamendi eesmärgiks oli Jeesuse tegude ennustamine ja usu tähtsuse allakriipsutamine, Kristuse kohta käivates tõotustes (Galaatlastele 3:19,21). Omakorda, kriipsutab usk Kristusesse alla seaduse õigsust, mis oli Moosesele antud (Roomlastele 3:31). Paulus üldistas originaalselt seda selliste sõnadega: "Käsk on saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust" (Galaatlastele 3:24). Just selle eesmärgiga püsis Moosese seadus ja teda vajame me õppimiseks käesoleva ajani.

Kõike ülalpool öeldut ei ole kerge mõista kohe esimesel lugemisel; kuid me võime üldistada seda järgneval kujul:-

Tõotused Kristuse kohta, mis anti Aabrahamile - Uus Testament.

Tõotused iisraellastele seoses seadusega, mis anti Moosesele - Vana Testament.

Kristuse surm. Vana Testamendi tegevuse lõpp (Koloslastele 2:14-17); Uue Testamendi jõustumine.

Sellega seoses, muutusid mittekohustuslikeks sellised ilmingud nagu maksustamine kiriku kümnisega, laupäeva pidamine jne., mis olid osa Vanast Testamendist (vt. lõiku 9.5). Uus Testament tuleb sõlmimisele maiste iisraellastega, kui nad kahetsevad ja võtavad vastu Kristuse (Jeremija 31:31,32; Roomlastele 9:26,27; Hesekieli 16:62; 37:26), kuigi muidugi iga juut, kes teeb seda praegu ja viib lõpule Jeesusesse ristimise toimingu, võib kohe asuda Uude Testamenti (milles ei ole eraldamist juutideks ja mittejuutideks (Galaatlastele 3:27-29).

Õige ettekujutus, Vanast ja Uuest Testamendist, aitab meil mõista Jumala tõotuste seaduslikkust. Skeptikud süüdistasid ebaõiglaselt varakristlikke kuulutajaid selles, et nad ei esita veenvaid põhjendusi. Vastuseks sellele, ütles Paulus, et oma surmaga kinnitas Kristus Jumala tõotusi, aga lootus, millest nad räägivad, ei ole haihtuv, vaid püsiv ettepanek. "Jumal on ustav, nii et meie kõne teie vastu ei ole "jah" ja "ei" ühtlasi. Sest Jumala Poeg, Jeesus Kristus, keda meie oleme teile kuulutanud, ei olnud mitte "jah" ja "ei", vaid temas sai tõeks "jah". Sest Jumala tõotused puha on tema sees "jah" ja tema läbi "aamen"!" (2Korintlastele 1:17-20).

Kahtlematult, teeb see lõpu sellisele suhtumisele nagu: "Noh, ma oletan, et selles kõiges on midagi õiget ... "