5.3 Jumala Kuningriik Minevikus

Jumala Riik saab tulevikus tasuks usklikele. Selleks innustab ta neid elama nii, nagu elas Kristus, ületades lühiajalisi kannatusi ja ebamugavusi. Seepärast tuleks oodata, et usklikud pühendavad kõik oma päevad järjest kasvavale soovile, mõista ja hinnata tulevase Kuningriigi imesid. Sellest saab kõigi nende vaimsete püüdluste kokkuvõte ja Jumalale, oma isale, oma armastuse ilmutamine.

Pühad Kirjad kubisevad üksikasjadega sellest, milline saab Jumala Riik olema. Inimene peaks raiskama kogu oma elu, et kujutada endale selgelt ette ainult mõnda neist. Üks moodustest, mille abil me võime mõista tulevase Kuningriigi mõningaid põhiprintsiipe, on selle mõistmine, et Jumala Riik oli juba minevikus olemas Iisraeli kuningriigi näol. Selline kuningriik taastatakse Kristuse tagasipöördumisel. Piibel annab meile palju informatsiooni Iisraeli rahva kohta, selleks, et me võiksime mõista, laias plaanis, tulevase kuningriigi organisatsiooni.

Jumalat kirjeldatakse tihti kui "Iisraeli Kuningat" (Jesaja 44:6; võrdle Jesaja 41:27; 43:15; Laulud 48:2; 89:18; 149:2), millest järeldub, et Iisraeli rahvas oli Tema Kuningriigiks. Iisraellased said Jumala Riigiks, sõlmides lepingu Temaga Siinai mäel, varsti, peale oma lahkumist Egiptusest ja Punase mere läbimist. Vastavuses nende sooviga, pidada kinni sellest lepingust, ütles Jumal neile, et nemad "saavad omandrahvaks kõigi rahvaste hulgast ... ja pühaks rahvaks" (2Moosese 19:5,6). Sel kujul "kui Iisrael läks välja Egiptusest sai Iisrael tema valitsusealuseks" või Kuningriigiks (Laulud 114:1,2). Sõlmides sellise nõusoleku lepingu, läksid iisraellased läbi Siinai kõrbe ja asusid elama tõotatud Kaanani maale. Kuna Jumal oli nende Kuningas, siis juhtisid neid peamiselt "kohtunikud" (näiteks Gideon ja Salmon), kuid mitte kuningad. Need kohtunikud ei olnud kuningad, vaid administraatorid, keda juhtisid omakorda Taevased. Nad valitsesid teatud osa maast, kuid mitte tervet maad. Jumal kutsus neid tihti teatud eesmärkidel, näiteks, juhtida iisraellasi kahetsusele ja vabanemisele oma vaenlastest. Kui iisraellased palusid kohtunik Gideoni, olla nende kuningaks, ütles ta: "Ma ei hakka teie peremeheks ... Issand on teie peremees" (Kohtumõistjate 8:23).

Viimaseks kohtunikuks oli Saamuel. Tema ajal palusid iisraellased omale inim-kuningat, selleks, et olla nagu neid ümbritsevad rahvad (1Saamueli 8:5,6). Tõeline jumalarahvas allus kogu oma ajaloo vältel kiusatustele, alahinnates oma lähedast sugulussuhet Jumalaga ja tõi selle läheduse ohvriks, et näilikult sarnaneda teda ümbritseva maailmaga. Need kiusatused on erakordselt tugevad meie kaasaegses maailmas. Jumal kaebas Saamuelile: "Nad põlgavad mind, kui oma kuningat" (1Saamueli 8:7). Siiski saatis Jumal neile terve rea kuningaid. Vaimust rikkamad neist, tunnistasid, et Iisrael oli ikka veel Jumala Kuningriik, vaatamata sellele, et nad ütlesid lahti Tema Kuningriigist. Sellised kohtunikud mõistsid, et nad valitsevad Iisraeli pigem Jumala nimel, kui oma isikliku õiguse nimel. Selle printsiibi mõistmine annab meile võimaluse kirjeldada Saalomoni, Taaveti poja, valitsust, keda Jumal "pani oma aujärjele kuningaks" (2Ajaraamat 9:8; 1Ajaraamat 28:5; 29:23). Saalomoni juhtimine tõi Iisraelile rahu ja õitsengu ja oli eeskujuks (tüüpiline) tulevasele Jumala Kuningriigile.

Sellepärast kriipsutataksegi alla, et Saalomon oli kuningaks iisraellastele ja juhtis neid Jumala nimel, nii nagu Jeesus hakkab istuma Jumala troonil ja hakkab neid juhtima, Jumala nimel, kui nende Kuningas (Matteuse 27:37,42; Johannese 1:49; 12:13).

Paljud õndsad kuningad, kellest räägitakse Vanas Testamendis, valitsesid sel moel, et seda hakati võtma kui tulevase Kristuse Kuningriigi kujutist. Nagu Saalomon ehitas Jumalale koja Jeruusalemas, nii teeb ka sedasama Jeesus tulevases Kuningriigis (vaata Hesekieli 40:48). Nagu Hesekiel ja Saalomon võtsid vastu kingitusi ja tunnustähti naaberrahvastelt (1Kuningate 10:10) ja tegid Iisraeli õnnistatud maa viljarikkaks ja õitsvaks (Jesaja 37:30), nii tehakse kõike seda mitmekordselt rohkem ülemaailmses Kristuse Kuningriigis.

Abielu.

Vaatamata heale algusele, hakkas Saalomon juba noorusaastatel tegema vigu abikaasa kohustuste suhtes, mis eaga üha enam kuivatasid tema jõudu. "Kuningas Saalomon armastas paljusid võõramaa naisi ... moabiite, ammonlasi, edomlasi ... rahvaist, kellede kohta Issand oli ütelnud Iisraeli lastele: "Ärge minge nende sekka ja need ärgu tulgu teie sekka, sest nad pööravad tõesti teie südamed oma jumalate järele; Neisse kiindus Saalomon armastusega ... ta naised aga pöörasid tema südame teiste jumalate järele; ta süda ei olnud siiras Jehoova, oma Jumala vastu ... Saalomon tegi kurja Jehoova silmis, ega käinud ustavalt Jehoova järel ... Jehoova vihastus Saalomoni peale ... Ja Jehoova ütles Saalomonile ... ma kisun tõesti kuningriigi sinult" (1Kuningate 11:1-11).

Saalomoni usu langus, kestis terve elu. Tema suhted naistega, kes ei tunnistanud Iisraeli Jumalat, viisid üha enam selleni, et ta hakkas kummardama nende valejumalaid. Tema naistearmastus pimestas teda sedavõrd, et ta hakkas vaatama nendele jumalatele kui "Tõelise Jumala" teotusele. Aja jooksul eemaldus tema süda täielikult Iisraeli Jumalast. "Ta süda ei olnud korras", see tähendab, südametunnistus ei piinanud teda, kui ta kummardas valejumalaid. See, et tal puudus südamega kiindumine tõelisesse Jumalasse, oli "kurjus Jumala silmis" ja viis selleni, et Jumal katkestas oma suhted Saalomoniga. Iisaeli poegadele räägiti korduvalt, et nad ei võtaks endale naisi teiste rahvaste hulgast (2Moosese 34:12-16; Joosua 23:12,13; 5Moosese 7:3).

Ristimisega Kristusesse saavad meist vaimsed iisraellased. Kui me oleme vallalised (üksikud), siis me peaksime abielluma ainult inimesega, kes jagab meie usku ja asub "Issandasse" (1Korintlastele 7:39), see tähendab "Kristusesse" ristitud usklikuga. Kui me olime juba abielus sel ajal, kui toimus ristimise rituaal ei peaks me lahkuma oma naistest. Meie abielusuhted on ülendatud meie usuga (1Korintlastele 7:12-14). Teadlik abielu nendega, kes ei tunne tõelist Jumalat, viib meid lõppude lõpuks usutaganemiseni. Saalomon ei hinnanud kõige tõenäolisemalt küllaldaselt Jumala hoiatuse tähtsust selliste naiste eest: "Nad pööravad teie südamed" (1Kuningate 11:2; 2Moosese 34:16). On nõutav erakordselt suur enesekontroll ja puhtsüdamlik kahetsus, et olla erandiks selle reegli suhtes.

Me ütlesime ennem, et õigeusklikud kristlased ei mõista juudi kristlikku lootuse alust; nad ei tunne tõelist Iisraeli Jumalat. Selliste inimeste segaabielud viivad samm - sammulise eemaldumiseni tõe kuulsatest doktriinidest, mis on meie pääsemise aluseks. Sel põhjusel kohtasid Iisak ja Jaakob oma teel suurte raskustega naist, kellega nad võisid abielluda. Iisak abiellus alles 40 aastaselt, nii kaua otsis ta oma usule vastavat, tulevast naist. Esdra ja Nehemja kurvastus, juutide astumisest abiellu mittejuutidega, on selle küsimuse tähtsuse kinnituseks (Esra 9:12; Nehemja 10:29,30). Me teravdasime praegu tähelepanu sellele küsimusele, selleks, et kutsuda esile lugejas vastavat hingelist vastukaja. Veel üksikasjalikumalt räägitakse abielust lõigus 11:3.

Jumala kohus

Iisraeli riik jagati kahte ossa Saalomoni tagasiastumise tulemusel: Saalomoni poeg Rehobeam, valitses Juuda maad, Benjamini ja poolt osa Manassed, samal ajal kui Jeroboam valitses teisi - kümmat suguharu. Seda kümne suguharu riiki nimetati Iisraeliks või Efraimiks, aga kuningriiki kahe suguharuga nimetati Juudaks. Kõigi nende suguharude elanikest suurem osa järgis Saalomoni halba eeskuju - nad küll rääkisid, et usuvad tõelist Jumalat, kuigi samas kummardasid naaberrahvaste ebajumalaid (iidoleid). Prohvetite kaudu pöördus Jumal korduvalt nende poole üleskutsega kahetsusele, kuid kõik oli tulemusteta. Siis ta karistas neid, ajades nad välja Iisraeli Kuningriigist, nende vaenlaste maale. See toimus assüürlaste ja babüloonlaste läbi, kes tungisid Iisraeli ja viisid vangi selle elanikud. "Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma vaimu läbi, oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele; seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte" (Nehemja 9:30). Iisraeli kuningriigil, mis koosnes kümnest suguharust ei olnud olnud üldse häid kuningaid. Jerobeam, Ahab, Joosia ja teised, nagu sellest räägitakse Kuningate raamatus, olid ebajumalakummardajad. Viimaseks Iisraeli kuningaks oli Oosia; tema valitsemise ajal purustasid assüürlased iisraellased ja viisid kõik kümme suguharu endaga kaasa, vangi (2Ajaraamat 36:17). Sellest vangistusest ei tulnud nad kunagi tagasi.

Juuda kuningriigil olid mõned head kuningad (Hesekiel, Hoosea), kuid suurem jagu olid neist halvad. Rahva korduvate pattude kordamise pärast, ütles Jumal lahti Juudast kui oma kuningriigist. Rahvast valitses siis Sedekija, kui babüloonlased tungisid Juudamaale ja viisid tema elanikud vangi, Babüloni (2Ajaraamat 25). Vangid jäid Babüloni seitsmekümneks aastaks, peale mille mõned neist pöördusid Nehemja ja Esdra juhtimisel Iisraeli tagasi. Sellest ajast ei ole neil olnud oma kuningat; nende üle valitsesid babüloonlased, kreeklased ja roomlased. Jeesus sündis roomlaste valitsuse ajal. Kui iisraellased Jeesusest lahti ütlesid, tungisid roomlased nende aladele (70.aastal m.a.j.) ja pillutasid nad laiali üle kogu maailma. Alles sada aastat tagasi hakkasid juudid pöörduma jälle Iisraeli tagasi, kuulutades sellesamaga Kristuse peatset tulekut (vaata lisa 3).

Hesekieli 21:25-27 andis ettekuulutuse Jumala Riigi lõpust, nii nagu see oli näha Iisraeli rahva järgi: "Ja sina, süüga teotatud Iisraeli vürst (Sedekija), kelle päev on tulnud ... nõnda ütleb Jehoova; heida ära peakate, võta ära kroon! Mis on ei jää selleks, mis ta on ... Varemeiks, varemeiks, varemeiks teen ma selle! Seegi ei jää selleks, mis ta on, kuni tuleb see, kellel on õigus selle kohta, ja mina annan selle temale!" (Hesekieli 21:30-32).

Lõik lõigu järel nutavad prohvetid taga Jumala Riiki (Hoosea 10:3; Nutulaulud 5:16; Jeremija 14:21; Taanieli 8:12-14).

Kolm korda korratav sõna "varemeiks" (Hesekieli 21:30-320, käib kolme sissetungi kohta Iisraeli, Nebukadnetsari, Babüloni kuninga, poolt. Tähelepanelik lugeja näeb nendes värssides selle näidet, kuidas võib ümber käia kuningriigi ja tema kuningaga, sest Sedekija kukutamine oli ka Jumala Kuningriigi kukutamine (vaata lõiku 5.2). Nii lõppes Jumala Riik, nagu ta oli Iisraeli rahva seas: "Ma lõpetan Iisraeli soo kuningriigi" (Hoosea 1:4). "Tema saab suur olema"... sisaldab vihjet, et Kuningriik elustub, "kui tuleb see, kellele see kuulub... ja Issand Jumal annab temale". "Ja Issand Jumal annab temale ta isa Taaveti aujärje ... Tema kuningriigil ei ole otsa!" (Luuka 1:32,33) Kristuse tagasi pöördumisel. Siis teostubki Kuningriigi taassünni tõotus.

Vanas Testamendis on eraldatud palju ruumi ettekuulutustele Jumala Riigi taassünnist, Messiase pöördumisel. Kristuse õpilased huvitusid samuti sellest küsimusest: "Sest nemad, kes kokku tulid, küsisid temalt, öeldes; kas mitte praegu "Issand, ei taasta sa mitte Iisraeli Riiki?", see tähendab - kas Hesekieli 21:27. värsi ennustus täidetakse praegu (kohe)? Selle peale vastas Jeesus Kristus, et nad ei saa iial teada tema teise tulemise täpset aega; ja kohe peale seda kinnitasid Inglid neid, et Jeesus tuleb tagasi samal kujul kui teda nähti taevasse minemas (Apostlite teod 1:6-11).

Jumala Riigi (Iisraeli) taastamine toimub järelikult teisel tulekul. Ja Peetrus kuulutas, et Jumal läkitab "Jeesus Kristuse, keda taevas peab pidama enesele (ta peab jääma sinna) selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi oma pühade prohvetite suu kaudu" (Apostlite teod 3:20,21). Teine tagasitulek toob enesega kaasa Jumala Kuningriigi taas üles ehitamise, vana Iisraeli Kuningriigi taassünni.

Jumala Kuningriigi taastamine on tõepoolest üldine teema "kõigil (Jumala) pühadel ennustajatel": -

- "Siis rajatakse armastuses aujärg ja sellel istub (Jeesus) Taaveti telgis (teisel tulekul- Luuka 1:32.33) kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust" (Jesaja 16:5).

- Sel päeval ma püstitan jälle Taaveti lagunenud hüti (s.o. Taaveti trooni - Luuka 1:32,33), müürin kinni ta praod, püstitan jälle ta varemed ja ehitan ta üles, nagu ta oli muistseil päevil" (Aamos 9:11). Viimane fraas räägib selgelt taastamisest.

- Ja tema (Iisraeli) pojad on nagu muistegi ja ta kogudus seisab kindlana mu ees" (Jeremija 30:20).

- "Siis valib Issand ... uuesti Jeruusalema" (Sakarja 2:12), tehes selle oma ülemaalise Kuningriigi pealinnaks (võrdle Laulud 48:2; Jesaja 2:2-4).

- "Ma pööran Juuda vangipõlve ja Iisraeli vangipõlve ja ehitan nad üles nõnda nagu muistegi ... Veel kuuldakse siin paigas lustihäält ja rõõmuhäält ... Ma pööran nad vangipõlve nõnda nagu muistegi ... ja linnades (Jeruusalemas) käib veel lambaid läbi lugeja käte alt" (Jeremija 33:7-13).

Kristuse tagasitulek selle Kuningriigi taastamiseks on tegelikult "Iisraeli lootus" ja seda lootust peame me kinnitama ristimisega.