Lisa 4: Jumala Õiglus

Õpilaste suunamisel, kes õpivad Piiblit, avastatakse, et vastavalt õpingute lõpu lähenemisele, ilmneb palju kindlaid küsimusi. Kõik nad on suunatud Jumala õigluse väljaselgitamisele. Mõned näited:

- Ei ole õiglane, et kõik inimesed ei ole kutsutud Jumala poolt Evangeeliumi õppimisele!

- Miks Jumal laskis Aadamal ja Eeval patustada ja sel moel sundis kannatama ja taluma raskusi miljardeid järeltulijaid?

- Miks valis Jumal iisraellased oma rahvaks Vanas Testamendis ja ei andnud sellist võimalust kõigile?

Sarnased probleemid erutavad meid kõiki, missugusel omavaheliste suhete astmel Jumalaga me ka ei asuks. Leides, et neist küsimustest on raske aru saada, ei tohiks me kõrvale kalduda Jumala kutsest. Samuti nagu Kristuse teisest tulekust, ei saa me täpset ja selget vastust kõigile nendele küsimustele. Kaks tuhat aastat tagasi "hüüdis" inimene pisarates: "Ma usun, aita mu uskmatust" (Markuse 9:24). Meil kõigil on sellesarnane isiksuse kahestumine; osa meist usub, kuid teine osa, mida kutsutakse "uskmatuseks", vajab meeleheitlikult Jumala abi, et vaikida. Mõned päevad või nädalad enne ristimist, elab inimene väga tugevalt üle sellist seisundit ja mõnel juhul jääb see meiega terveks elu ajaks.

Meie "uskmatus" hakkab alati väljenduma selliste küsimuste vormis Jumalale, mis on ülalpool loetletud. Me peame andma enesele aru selles, et on absoluutselt mõttetu süüdistada Jumalat ebaõigluses ja vaenus. Kui me teeme seda, mõistame me kohut Kõikvõimsa Jumala üle, meie tajumise raames. Me räägime seega, et kui meie oleksime Jumalaks, tegutseksime me teisiti kui Issand Jumal seda teeb. See on üks inimese suurimatest pahedest, mitte hinnata oma tõelist patusust ja Jumala absoluutset õiglust. Kui Jumal ei ole absoluutselt eksimatu, siis ei eksisteeri moraalset kriteeriumi kogu eksistentsis. Järelikult, ei ole tõelist hea ja kurja kriteeriumit ja religioon muutub mõttetuks. Nii nagu lapsed võivad mitte nõustuda täiskasvanutega, omades oma isiklikke piiratud ettekujutusi ja järeldusi, nii ka meie, Jumala lapsed, ei nõustu oma Isaga kõiges. Kuid selle piiri taga, kus koer kuulub inimese juurde, nii ka inimesel on vastastikune suhe Jumalaga. Jeremija seadis küsimuse alla Issanda teed, kuid katsetes õppida Jumalat sügavamalt tundma, keda ta luges absoluutselt õigeks, ütles: "Sina jääd õiglaseks, Issand, kuigi ma riidlen sinuga, ma tahaksin sinuga rääkida õigusemõistmisest" (Jeremija 12:1; võrdle Laulud 89:19,34,39,52). Arvamus sellest, et Jumal võib olla ebaõiglane, sisaldab eneses mõtet, teatud õiguste olemasolust meil, mida Jumal rikub mingil moel. See fakt, et Jumal oli meie loojaks ja on meie alaliseks tagasihoituse teguriks, tähendab, et meil ei ole mitte mingisuguseid õiguseid üldse. Me elame pidevalt Tema armus, mitte üksnes siis kui me pattu teeme. "Inimese õigused" kujutavad endast inimese kontseptsiooni, mis on loodud inimeste poolt enese õigustamiseks. Me tulime siia maailma midagi omamata ja samasugustena läheme ka siit ära. Aga see, et me elame ja midagi omame, kujutab endast üksnes andi, mis on meile antud lühikeseks ajaperioodiks, et näha, kuidas me kõigesse sellesse suhtume. Kui Jumal kutsub meid veel lähedasemasse sugulusse Temaga, peame me rõõmuga sellele vastama. Tal le ära öelda selles, sellepärast, et teised inimesed on ilma jäetud sellisest kutsest, tähendab, teha haiget Jumalale kõige tundlikumal viisil.

Loomult oleme me kõik elajad (Koguja 3:18-20). Me võiksime öelda: "Miks on inimene valitud suguluseks Jumalaga, aga mitte mingisugune elajas?" Täpset põhjust ei suuda me mõista, isegi kui meile seda öeldaks. Seesama on õiglane maailma loomise kohta. Selle teaduslik selgitus, kuidas Jumal lõi mateeria ja kujundas selle ümber meie maailmaruumi üllatavaks imeks, asub meie teaduse võimaluste piiri taga. Sellepärast kirjeldas Jumal oma maailma loomist selliste sõnadega, mis võib olla jõukohane ainult lastele. See sama kehtib ka moraalsete aspektide kohta, mis on ära näidatud selle LISA alguses. Antud raamatus on püütud võtta ette katse, avalikustada Piibli õpetus nendes küsimustes. Samal ajal võtab meie teadvus raskustega vastu Piibli mõningaid seisukohti, sellisel kujul, kui sellest on selles räägitud. Kuid me oleme sunnitud tunnistama, et need on meie probleemid, mitte Jumala omad. Suuremalt jaolt oleme meie ilma jäetud võimest tunnistada meie mõtlemine kaugeltki mitte ideaalseks ja kalduvaks teha vigu. Samal ajal peame me tunnistama, et võrreldes Jumalaga, ei ole meie mõtlemine kaugeltki mitte võrdväärne. Meie mõttekäik kujutab endast mitte ainult sammu tagasi, vaid jõuab täiesti teise suunda. Sel põhjusel palutakse meid, ehitada üles meie mõtlemine nii, nagu seda teeb Kristus; õppida Jumala Sõna kaudu mõistma Tema mõtte käiku ja püüda see muuta isiklikuks.

Me kõik oleme sellega nõus, et Jumala loomises on väga palju tehtud suurepäraselt. Meie Loojalt lähtub kahtlematult mingisugune õndsuse hõng, mis on kätketud Tema tegudes. Probleem on selles, et meie elukogemuse järgi, eksisteerib maailmas ebaõiglus ja kurjus. See kutsubki meis esile kahtluse Jumala tegude õigsuses. Kahjuks, paljud meist hakkavad sellepärast kahtlema Jumala õigsuses ja isegi Tema olemasolus. Kas ei oleks parem väljendada oma veendumust Jumala absoluutses õigsuses, nii nagu Ta sellest Pühakirjas räägib ja tunnistada meie võimetust mõista kurja kohta Tema loomises.

"Varjatu kuulub Issandale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele" (5Moosese 29:28). Evangeelium - see on see, "mida võib teada Jumalast" (Roomlastele 1:19), ja nendes sõnades mõeldakse paljut seda, mida me peame teadma. Jumala Sõnas võime me selgelt näha rida kindlaid tõe printsiipe, aga samuti palju teisi eripärasusi Jumala iseloomus, mis meid Tema juurde viivad. Kuid on ka arvutul hulgal teisi "salajasi ilminguid" Issanda teedest, millele meil ei ole ligipääsu selles elus. Sel moel võis Paulus öelda, et ühes mõttes ta sai tundma Kristust ja Jumalat, niipalju kui see võimalik (2Timoteusele 1:12; 2Korintlastele 5:16; Galaatlastele 4:9; Heebrealastele 10:30; 1Johannese 2:13) ja eriti läbi isikliku Jumala armastuse vastuvõtmise ja enda vastutunde Temale (1Johannese 4:7,8), kuid teises mõttes ta "tunnetas poolikult" (1Korintlastele 13:9,12), nukrutsedes Kristuse tuleku üle, "et tunda ära Tema ja Ta ülestõusmise väe" (Filiplastele 3:10).

Nii nagu me rääkisime suurest Jumala õiglusest, Pühakirja järgi arvestades, siis me ootame väga Tema Kuningriigi tulekut, kui lõpuks Tema õigluse iseloomujooned ilmutatakse, lihtsalt ja füüsiliselt, sel kujul, et kõik Tema inimesed võtavad need rõõmuga vastu ja hakkavad armastama. Ja siis ravitakse meie haavad, mis praegu teevad Jumala inimesed nii rahutuks - intellektuaalselt, moraalselt ja füüsiliselt: "Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud" (1Korintlastele 13:12).