4.5 Ülestõusmine

Piiblis kriipsutatakse alla, et tasuks õndsatele saab olema ülestõusmine, Kristuse tagasitulekul (1Tessalooniklastele 4:16). Esimeseks tööks, mis Kristus toime paneb, saab olema surnute ülestõusmine, millele järgneb kohus. Kui hing suunduks taevasse peale inimese surma, siis ei oleks vajadust ülestõusmiseks. Paulus ütles, et kui ei oleks surnute ülesäratamist, siis kõik meie jõupingutused, mis on suunatud Jumalale allumisele, oleksid kasutud (1Korintlastele 15:32). Muidugi, ta ei oleks rääkinud nii, kui ta oleks uskunud, et tema hing suundub taevasse, kui ta sureb. Kuid ta uskus, et ainsaks tasuks inimese jaoks saab olema tema keha ülestõusmine. Kristus julgustas meid, öeldes, et me saame tasu meie õiglase elu eest "ülestõusmise" ajal (Luuka 14:14).

Tuleb ära märkida jälle, et Piiblis ei räägita ükskõik missugusest kehalisest vormist eraldi - see käib nii Jumala, Kristuse, Inglite, kui ka inimese kohta. Oma pöördumisel muudab Kristus "meie alanduse ihu oma äraseletatud ihu sarnaseks" (Filiplastele 3:21). Nii nagu praegu on tal otseses mõttes kehaline kuju, mis nähtavasti liigub hinge aga mitte vere mõjul, siis ka meil saab olema sellesarnane kuju. Kohtus saame me tasu vastavalt sellele, kuidas me elasime meie kehas (2Korintlastele 5:10). Need, kes elasid ilmalikku elu, jäävad oma tavalisse surelikku kehasse, mis seejärel kuulub kõdunemisele ja muutub uuesti põrmuks; aga need, kes oma elus püüdsid muuta oma liha Hingeks, saavad igavese elu osaliseks. Evangeeliumis ongi nii öeldud: "Aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust "igavest elu" (Galaatlastele 6:8) keha näol", mis on täidetud Vaimust.

On suurel arvul tunnistusi sellest, et tasuks õigluse eest, saab olema kehaline kuju. Selle kinnituse omaks võtmisega, saab mõistetavaks ülestõusmise eluline tähtsus. On selge, et meie keha lõpetab olemasolu surma saabumisel. Kuid, kui meie võime omada igavest elu ja surematust, kehalisel kujul, siis sellest järeldub, et surm on teadvusetu olek kuni selle hetkeni, kuni meie keha ei ole jälle üles tõusnud ja ei vasta Jumala omadustele. Kogu 1Korintlastele 15 peatükk räägib üksikasjalikult ülestõusmisest; seda tuleb alati lugeda väga tähelepanelikult. 1Korintlastele 15:35-44 värsid selgitavad, kui külvatakse seemet, tärkab ta hiljem mullast ja võtab kuju, mis on Jumala poolt antud; nii tõusevad ka surnud maamullast ja võtavad kehalise kuju. Nii nagu Kristus tõusis hauast ja tema surelik keha kujunes ümber surematuks, nii toimub see samuti ka tõeliste usklikega (Filiplastele 3:21`). Ristimise kaudu me ühineme Kristuse surmaga ja ülestõusmisega, näidates sellesamaga meie usku, et me jagame samuti tema tasu, mille tema sai oma ülestõusmise läbi (Roomlastele 6:3-5). Tema kannatuste jagamise läbi praegu, jagame samuti ka tema tasu: "Me kanname alati enestega (praegu) Issand Jeesuse surma oma ihus, et ka Jeesuse elu meie ihus tuleks ilmsiks" (2Korintlastele 4:10). "Kes Jeesuse Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi" (Roomlastele 8:11). Sellise lootusega me ootame "oma ihu lunastust" (Roomlastele 8:23), tema surematuks muutumist.

Seda lootust ihulise elu saamisele, mõistsid Jumala inimesed varastest aegadest. Aabrahamile oli tõotatud, et ta saab isiklikult pärandiks igaveseks ajaks Kaananimaa, sellise usaldusväärsusega, millega ta käis läbi selle piki ja põiki (1Moosese 13:17: vaata lõiku 3.4). Tema kindlus nendesse tõotustesse kutsus esile tema usu sellesse, et tema keha kunagi tulevikus taastub ja saab surematuks.

Iiob väljendas selgelt oma arusaama kõigest sellest, öeldes, et vaatamata sellele, et tema keha süüakse ära usside poolt hauas, saab ta tasu kehalisel kujul: "Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma! (ja ta tõstab põrmust selle minu laialipudenenud naha); Ja ma saan oma ihusilmaga näha Jumalat, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas (kõduneb minu süda minu rinnus)" (Iiobi 19:25-27). Samasugune oli ka Jesaja lootus: "Sinu surnud ärkavad ellu, laibad tõusevad üles!" (Jesaja 26:19).

Väga sarnased sõnad leiame me Laatsaruse, Jeesuse sõbra, surma kirjelduses. Selle asemel, et rahustada surnu õdesid, ütles ta neile, et tema hing läheb Taevaste juurde. Jeesus Kristus rääkis ülestõusmise päevast: "Sinu vend tõuseb üles". Laatsaruse õde reageeris kiiresti sellele: Marta ütles talle: "Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!" (Johannese 11:23,24). See vastus näitab kui tugevalt uskusid varakristlased oma ülestõusmisse surmast. Nii nagu Iiob, mõistis ka Marta, et surm ei ava taevaväravaid eluks unustuses, kuid, selle asemel, ta mõtles "viimse päeva ülestõusmisele". Issand lubab: "Igaüks, kes on Isalt kuulnud ja on õppinud, tuleb minu juure ... ja mina äratan tema üles viimsel päeval" (Johannese 6:44,45)